"Kui ühiskonnas on liiga suur hulk mahajääjaid , siis kaotavad kõik. Oleme juba nii jõukas ühiskond, et peaksime julgema maksustada rikkust. Astmeline tulumaks on õiglane," lausuvad Mainori ettevõtete juhid Kadi ja Guido Pärnits, kelle sõnul liiguvad tulevikus linnades ringi mõnusad hõljukid ja eraomandit saab olema palju vähem. "Me peame siia meelitama talente kogu ilmast," leiavad nad. Mainor saab tänavu 50-aastaseks.

Arendus- ja koolitusfirmas Mainor sündisid Rahvarinne, IME programm jpm, mis aitasid suuresti kaasa Eesti taasiseseisvumisele. Noored ei pea enam minema välismaale, sest Mainor toob välismaa juba siia, Ülemiste Citysse. Pealinn tegi intervjuu Ülemiste kaubanduskeskuse ja ärilinnaku juhtide, abielupaar Guido ja Kadi Pärnitsaga.

Mis võib olla järgmine Eestis välja töötatud edulugu? Skype sündis juba üsna ammu.

Guido Pärnits: Neid arendusi ei tulegi väikesest riigist igal aastal või üle aasta. Mitmed Eesti firmad on end maailma murdnud, aga kui rääkida läbilöögivõimelisest tootest, siis me tahame praegu kinnisvara süsiniku jalajälge vähendada. Ma arvan, et Eesti järgmine maailmanimi on selline firma nagu R8, nende kontor on samuti Ülemiste Citys. Nad tegelevad ehitust haldavate süsteemide sellise optimeerimisega, mis aitb süsiniku õhku paiskamist vähendada. Seda saab paremini teha automaatselt. Ülemiste keskus on olnud nende koostööpartner ja võin kinnitada, et rahaline võit hoone omanikule on olnud suurem ja süsiniku väljalaske hulk olnud oluliselt väiksem kui  seda tehnoloogiat kasutamata. See on asi, mis võib samuti üle maailma kuulsaks saada, nagu omal ajal Skype. Sellest võib saada trende loov asi globaalses mõttes.

Mainor saab peagi 50-aastaseks. Aga kui me istuksime ajamasinasse ja sõidaksime pool sajandit edasi, mis pilt meile võiks avaneda?

Guido Pärnits: Ma arvan, et autod ikka päriselt ei kao,  auto loob inimesele ikka mugavuse minna igal hetkel igale poole. Ühistranspordi eelis on tähtis suurlinnades, seal, kus autoga või isegi taksoga ei pääsegi nii mugavalt edasi, nagu sooviks.
Palju on ka kergliiklusteid. Nagu näeme, arendab Tallinn neid juba praegu suure hooga. Muidugi on ka tuleviku Tallinnas arenenud ja mugav ühsitranspordivõrk, aga seda ei saa ka üle ekspluateerida.

Muidugi on ka tuleviku Tallinnas arenenud ja mugav ühsitranspordivõrk, aga seda ei saa ka üle ekspluateerida.

Kadi Pärnits: Ma arvan, et elus valitseb jagamismajandus. Tahetakse ise vähem omada kui praegu. Selles mõttes peaks olema ka kergem majandust üles ehitada. Ringi liiguvad mõnusad hõljukid, kellele nad parasjagu kuuluvad, ei teagi. Vähem saab olema tarbimist ja kapitalism püsib natuke teistsugustel põhimõtetel kui praegu. Aga küllap ta ikkagi püsib. Kasumi maksimeerimist sellisel kujul nagu praegu me vist enam ei näe, seda polegi vaja. Tähtsam on eesmärk. Rohkem toodetakse ja tarbitakse elamusi.

Kas meid ootab saastatum maailm või oskame tulevikus rohkem keskkonda hoida?

Guido Pärnits: Autod muutuvad keskkonnasõbralikeks. Keegi ei sõida enam fossiilkütusega. Kindlasti hakatakse ka elektri tootmisel veel rohkem kasutama taastuvat energiat ja tuult ning päikese roll kasvab märgatavalt. Eestis pole juba aastaid tuuleparke arendatud, siin torkab küll silma riigi lühinägelikkus. Tuuakse esile naturaalse kaitsevõime säilitamise vajadus, aga ma arvan, et kui me hakkame sõltuma energia sisseostmisest mujalt, kui Narva elektrijaamad enam ei tooda või toodavad suure kahjumiga, siis on see oht ju suurem kui mingi hüpoteetiline julgeolekuoht, millega tuuleenergia kasutamist pidurdatakse. Tuuleparkide arendamist tuleks toetada, selle asemel, et võidelda vendade Sõnajalgadega, kes ajavad ju õiget asja. See on mõtteviisi küsimus ja me oleme siin väga kinni selles, et mingi radaripilt võib hetkeks katkeda.

Kindlasti hakatakse ka elektri tootmisel veel rohkem kasutama taastuvat energiat ja tuult ning päikese roll kasvab märgatavalt. 

Ma arvan, et selle aja peale on vähendatud ka tuumaenergia kasutamise ohte. Mina usun väga teadusesse. Küllap töötatakse välja veel palju nutikaid lahendusi, mida me praegu ei oska ette kujutadagi.

Kadi Pärnits: Jah, kuidagi ikkagi saadakse sellest liigsest CO2-st jagu igal pool, kus seda on liigselt olnud. Energias teevad ilma  tuul ja päike, aga ka vesinik. Siin on aidanud suuresti see, et keskkonna hoidmine läheb inimestele üha enam korda. Seda eeskätt linnades. Tulevik on rohelistes linnades.

Mis muutub tulevikus töösuhetes, kas kodanikupalk tuleb?

Kadi Pärnits: Arvan ikka, et tuleb. Töö iseloom muutub, aga ühiskonna eesmärk on, et kõik tunneksid end hästi. Kui ühiskonnas on liiga suur hulk mahajääjaid, siis kannatavad ühel või teisel moel kõik, kas või läbi üldise meeleolu, see mõjutab igaühte. Nii et teatud tingimustel oleks ikka vaja kodanikupalka maksta. Muidugi tekib küsimus inimeste motivatsioonis. Kuidas panna näiteks järeltulevat põlve midagi nupukat välja mõtlema? Nii et siin on veel asju, mille üle ajutrust peaks pead vaevama.

Paljud poliitikud on lubanud suuremat palka ja ka miinimumpalka järsult tõsta. Kuivõrd reaalne see teie arvates on?

Kadi Pärnits: Vajalik see tõstmine kindlasti on. Täistööajaga saada ainult alla 600 euro, nagu see miinimumpalk praegu meil on, ega see ei ole relevantne. Muidugi miinimumpalga väga suur ja järsk tõstmine pole mõistlik, see lõppeks sellega, et väga suur hulk ettevõtteid lõpetab töö. See peaks olema majanduspoliitiline lähenemine, kuidas seda eri suurusega ettevõtete ja võib-olla ka eri piirkondades teha. Aga sel on ka head küljed – ettevõtted, kes saavad ja on võimelised maksma kõrgemat palka, neil on ka töötajate valik kohe suurem.

Mainori asutaja Ülo  Pärnits oleks tahtnud maksta oma ettevõttes kõigile vähemalt 1000-eurost palka.  Ta ütles, et ainus, miks seda teha ei saa, on, et pankurid vaatavat siis, et ta on hulluks läinud ega anna enam krediiti.

Kadi Pärnits: (Naerab.) Ma arvan küll, et nüüd enam asi nii hull ei ole. Ettvõtjad saavad väga hästi aru, et hea töö eest on vaja korralikku palka maksta. Kui äriplaan igati vett peab, siis miks mitte maksta? Head ja tarka tööd vähese raha eest ei saa, see pole võimalik.  Muidugi on majandusharusid, kus palga maksmise võimalused on väiksemad. Nende puhul peaks ka makse võib-olla muutma.

Guido Pärnits: Eks see oli tal ka natuke üle võlli keeratud ütlemine. Pangad ei vaata ju palgataset, vaid midagi muud. Aga tõsi ta on, et ühiskond on kokkuvõttes niisama õnnelik, kui õnnelikud on tema nõrgemad osalised. Ühiskond on aga tööstusharuti väga erinev ja selline miinimumpalk, mis tundub ühe nurga alt aktsepteeritav, võib osutuda mõnele ettevõttele üle jõu käivaks. Miinimumpalk on tähtis teema, mis tuleks kokku leppida regionaalsel või tootmisharu tasemel. Praegu on see kuidagimoodi fookusest välja kukkunud, kuid sellega peaks tegelema.

Kas on praegu ka vaja sellist võimsat ajutrusti, nagu Mainor omal ajal oli, et ühiskonda paremaks muuta?

Kadi Pärnits: Kindlasti on sellist ajutrusti vaja. Kui sa teed midagi suurt, siis ei saa ju otsustada lihtsalt tunde järgi. Ei saa ka eraettevõtluses. Mainoril on praegu käsil palju asju, sest Ülemiste City on väga suur projekt. Siin on palju ettevõtteid ja palju inimesi ametis. Pealegi peab vaatama, et meie keskkond ka majanduse konkurentsile hästi mõjuks. Et siin oleks üks koht, kus tippettevõtted ja tipptegijad tahavad tööd teha. Ka peaks vaatama, et see kõik haakuks linna plaanidega ja et me oleksime nähtavad mujalgi, eriti Põhjamaades. Investeeringute eest peetavas globaalses võistluses on vaja aina ülespoole liikuda. Ja selleks kõigeks ongi ajutrusti vaja, sõltumata sellest, et valitsus teeb oma otsuseid vahel ka ilma, et nende taga oleks olulist ja põhjapanevat teadmist. Ajuressurssi on täna kõikides suurtes ettevõtetes, meil ka kõigis neis valdkondades, millega tegeleme. Meil on kinnisvara planeeringutes oma tipud, meil on tipud teenuste alal, talendi juhtimisel, koostöös haridus- ja teadusvaldkonnaga. Aga kõiki tarku ju ei saa oma palgal hoida, seetõttu on vajalik ka koostöö, mida me teeme nendel aladel, kus oma teadmisi jääb väheks. Kui sa tahad hästi teha, siis oma ala parimad peavad sulle nõu andma. See on väga oluline. Ajutrust peab olema, aga mitte tingimata kõik ei pea töötama sinu ettevõttes.

Visiooni peab ettevõtjal olema, et ta oleks kindel, kuidas edasi liikuda.

Visiooni peab ettevõtjal olema, et ta oleks kindel, kuidas edasi liikuda. Me Mainoris teame hästi, mida teeme, kus on meie kitsaskohad ja kuidas edasi minna. Ja need suunad on andmepõhine liikuvus ja tervishoid, samuti roheteemaga seonduv energeetika. Ka teised roheteemad, lähtudes sellest, et raiskamist saab olema vähem, autosid saab olema vähem ja et roheline mõtteviis ei valitseks mitte ainult väljas, vaid ka majades sees. Et oleks ruumides tervislik keskkond.

Guido Pärnits: Me ei tööta ju Exceli tabeli põhiselt. Me peame piisavalt palju teenima ka selleks, et toetada otseselt neid tegevusi, mis kohe raha sisse ei too. Kui me räägime idufirmade toetamisest, siis ei seisne see alati sinna raha sisse panemises, vaid ka motiveeriva keskkonna loomises, mida pakub just Ülemiste City. Meie eesmärk pole iga ruutmeetriga maksimaalselt raha teenida, vaid ka kaasa aidata nutikate toodete ja arenduste loomisele. Kasvõi selleks, et öelda kunagi hiljem: näete, millise vahva asja tegemisele me kaasa aitasime!

Teil on Ülemistes välja ehitatud oma linnak. Ühest küljest me vaevleme linnastumise käes, aga teisest küljest on ka arvamus, et linnad kui ressursikeskused lahendavadki enamiku tänastest probleemidest. Milline võiks olla Eesti tee selles linnastumises?

Guido Pärnits: Keskkonna mõttes on ju väga tore mõelda, et elame maal, aga tihedamad linnad aitavad keskkonda säästa, sest liikumisest tekkiv saastamine väheneb. Kui liigud jala või jalgrattaga kilomeetrikese oma kodunt tööle, siis on see ju palju säästlikum kui autoga sõita oma linnast väljas asuvast majast iga päev tööle ja tagasi. On ka kõikvõimalikud ehituslikud uuendused, mida saab tihedamal asutusalal rohkem kasutada. Ka suuri büroohooneid tehakse juba moodsal ajal digitaalse innovatsiooni kaasabil ja need muutuvad inim- ja keskkonnasõbralikeks. Inimesed tahavadki olla koos. Linnades on inimkonna tulevik!

Keskkonna mõttes on ju väga tore mõelda, et elame maal, aga tihedamad linnad aitavad keskkonda säästa, sest liikumisest tekkiv saastamine väheneb.

Kadi Pärnits: Ma vaatan, et Eesti on oma tee juba valinud, ja see on linnastumine. Tulenevalt väiksest rahvaarvust ja hajutatusest on meie tee samas ka väga normaalne ja mugav linnaruum. Ma olen ka seda meelt, et innovatsioon saab kõige paremini areneda linnades, häid teenuseid on mõistlik pakkuda linnades, targalt planeeritud linnades, kus inimestel oleksid vajalikud asjad käe-jala juures ning samas ka hea liikuda. Ma arvan, et seda teed pidi me praegu liigumegi.

Samas on meie inimestel sageli ka veel teine kodu maal, rahulikumas kohas. Eks see aitab teistpidi meie maaelu paremini alles hoida. Aga olen ka seda meelt, et linnastumine aitab ära hoida raiskamist ja saastamist. Kui kõik inimesed elaksid väga laiali ja peaksid kogu aeg edasi-tagasi sõitma, siis see ei ole õige.

Kuidas me koroonaajal tekkinud tööpuudusest lahti saame?

Kadi Pärnits: Ma arvan, et see praegune kriis muudab tööturgu küll. Turismiteenused muutuvad vähem oluliseks ja äriturism kui selline kaob vist üldse. Osa töötegijaid jääb üle ja nii riik kui ka linn peavad kindlasti mõtlema, kuidas neid aidata. Arvatakse, et neid võib olla isegi kuni viiendik töötegijaist, keda peab hakkama ümber õpetama, et nad leiaksid endale uue töö. Mõnes valdkonnas ju tööjõuvajadus ka tõuseb, näiteks logistika ja e-kaubanduse alal. Ka rohevaldkond ja sotsiaalteenused nõuavad järjest uusi inimesi.  Ja muidugi digitaliseerimisega kaasas käivad muutused nõuavad uusi tegijaid. Nii et ühest kohast töö kaob, aga teises kohas jälle tekivad uued töökohad.

Pikaajalisi töötuid aitab ikka ümberõpe ja suunamine uutesse tõusvatesse sektoritesse. Ja see kõik peaks toimuma käsikäes nende tööandajatega, kes näevad vajadust uute töökäte järele. Need on, nagu ma juba nimetasin, e-teenused, e-kaubandus, logistika, ka kulleriteenused.

Kuhu majandus üldse pärast koroonaaega suundub?

Kadi Pärnits: Võib arvata, et igasuguseid e-teenuseid hakkab olema palju rohkem kui enne kriisi ning digimaailmas toimub mingi suurem edasiminek. Mõned asjad ei kao, nagu näiteks meelelahutustööstus, mis kindlasti taastub ja saab vaat et suurema hoo kui enne.

Kuidas on võimalik Eestist murda laia maailma oma toodetega?

Kadi Pärnits: See äristrateegia sõltub palju tegevusvaldkonnast. Tulevikutegevused, mis põhinevad digitaliseerimisel, on ikka globaalsed ärid. Aga see annab meile võimaluse pakkuda kõike kodust. Kuid ükskõik mis valdkonnas sa ka tegustema ei hakka, pead end sättima vähemalt Euroopa turu konteksti. Parem muidugi, kui maailmaturu konteksti.

Aga me oleme ka näinud, kuidas vaikselt ühes kohas alustatud tegevus liigub edasi laia maailma ja saavutab mingil ajal maailmataseme. See annab mõtteainet ja motivatsiooni ka neile, kes kohe ei mõtle end maailmatasemel tegutsejate hulka. Hea idee maksab ja kui sellega suudetakse edasi liikuda, siis jõutakse ka kaugele.

Paljud jõukad inimesed on öelnud, et nad võiksid palju rohkem ühiskonda panustada ja sooviksid ka rohkem makse maksta. Milline näeb välja õiglane maksusüsteem?

Kadi Pärnits: Rohkem teenivad inimesed võiksid küll maksta ka rohkem maksu. Astmeline tulumaks on küll õiglane.

Kuid samas peaks olema ettevõtjal võimalik rohkem inimestesse investeerida. Koolituskulud, tervisekulud ja muu selline ei tohiks olla maksuga karistatav. Inimestesse tuleb ka investeerida. Mis ettevõtte juht sa oled ilma inimeste peale mõtlemata?

Guido Pärnits: Ma arvan samuti, et astmeline tulumaks on täiesti õiglane. See meie varakapitalismi ajast pärinenud kartus, et siis hakkavad suurema sissetulelu saajad oma tulusid varjama, siis kunagi võib-olla oli see põhjendatud, aga praegu peaks ka iga jõuka inimese enesetunne olema parem, kui ta jaksab rohkem ühiskonna jaoks panustada. Olgu see siis annetustega või suuremate maksudega. Me näeme, et see mõtteviis, et maksud peaksid olema ühtlased ja võrdselt väikesed, juba ammu enam ei toimi. Eestis jääb makstulu puudu, siis mõeldakse aina uusi makse välja. Aga me oleme juba suhteliselt rikas ühiskond ja peaksime julgema maksustama ka vara ja piisavalt suurt sissetulekut rohkem, kui seda praegu tehakse.

Kas Eestis peaksid näiteks ettevõtete dividendid ja kapital olema maksustatud?

Kadi Pärnits: No meil on praegu käibemaks küllalt kõrge. Kui tahta anda natuke leevendust madalpalgalistele, siis peaks vähendama käibemaksu. Ja need alustavad iduettevõtted on hädas tööjõumaksudega. Lätis on sellest juba aru saadud. Mõnes valdkonnas peaks olema sotsiaalmaksu osas maksulagi allpool. Ja dividendide sotsiaalmaksustamine võiks seda arvesse võttes küll kõne alla tulla.

Aga ma arvan, et eriti teadusmahukate inevesteeringute puhul võiks need investeeringud olla maksuvabad nagu praegu. Tähendab, et investeeritud kasumi maksustamisega ei maksa praegu kiirustada.

Kui tahta anda natuke leevendust madalpalgalistele, siis peaks vähendama käibemaksu.

Meil on enamik firmasid väikeettevõtted. Ja neil ei ole esimesed kolm aastat lihtsad. Peaks mõtlema ka, kas maksusüsteemi natuke kohendades ei saaks nende elu natuke lihtsamaks teha. Öeldakse jah, et kui sul on hea idee, küll sa lööd läbi. Aga maailm muutub kiiresti ja konkurentsis püsimine on järjest raskem. Ja maksudega perspektiivikate ettevõtete alustamist soodustada – kas siin ei ole mõttekoht?

Guido Pärnits: Jah, paljud IT-firmad kurdavad sotsiaalmaksu suuruse üle. Nad ütlevad, et saaksid väiksema tööjõukulu korral rohkem palka maksta ja talente kinni hoida. Aga teisalt tekib raha ka kinnisvaraarendajatel. Kui me tahame Mainoris investeerida nendesse asjadesse, mis kohe raha sisse ei too, siis enne seda peame raha tootma, ehk investeerima tootlikesse asjadesse. Kui me seda ei saa teha, kui tulumaks 20% on kaelas, siis jäävad paljud head asjad tegemata. Kui me sotsiaalmaksule paneme lae peale, siis peame leidma kusagilt raha asemele. Meie vaates oleks halb, kui see tuleks tingimusteta ettevõtte tulumaksu arvelt.
Riigid võiksid parem mõelda digimajaduse maksustamisele. See oleks koht, kust ühiskonna vajadusteks praegu raha peaks võtma. See on praegu kõige suurem proovikivi – kuidas maksustada neid, kelle vara tekitatakse digitaalselt ja kelle tegevuse asukoht pole üheselt määratav.

Kas Eestis on ka tekkinud oligarhe ja monopole, nii et uued tegijad ei pääse turule ligi? Kas meie kapitalism on hea tervise juures?

Kadi Pärnits: Kapitalism ei toimi siis, kui turul kohtab jõude, millest vaba turg ise üle ei saa. Kui riik teeb sihtsuunitlusega hankeid, siis see võib ka soodustada teatud monopoolust. Aga väga palju seda ei ole, mõnes sektoris ainult. Ei saa öelda, et kapitalism oleks meil surnud, nii traagiline see olukord küll ei ole. Aga kui riik oma võimsate hangetega tegutseb, siis ta paneb kindlasti osa turust lukku. Me ju tahame, et meil turul oleks palju nutikaid ettevõtteid, sellepärast peaks ka kuidagi neid alustamisel toetama: Nagu ma ütlesin, oleks üks võimalus maksusüsteemi täiustamine. Me räägime ainult edulugudest, aga unustame ära, et kapitalismi tervis sõltub sellest, kui lai on see toimetulevate ettevõtete põhi.

Guido Pärnits: Eks meil ole niisugused kodumaised oligarhikesed, õigemini monopolid, ega välismaalt siia väikesele turule suurt tungi ei ole. Ja kõik siin peavad ikka järgima turu reegleid. Võtame näiteks kinoäri. Jah, võibki olla üks operaator, aga ta saab oma pileteid müüa just nii kallilt, kui rahvas on nõus neid ostma.

Mõnikord konkurents hoopis tõstab hinda.

Mõnikord konkurents hoopis tõstab hinda. Kui mõelda, kui palju on Tallinnas kaubanduskeskusi, kuhu on investeeritud suurel hulgal betooni. See raha tuleb tagasi teenida. Lõppude lõpuks maksavad kõik investeeringud ju kinni ikka tarbijad. Tehakse mitu kauplust, mis kõik peavad oma investeeringud tasa tegema, kuigi väga hästi piisaks ainult ühest teatud piirkonnas. Järelikult tõstetakse igas poes kauba hinda. Näeme, et ka täielik vaba turumajandus võib hinda tõsta. Mina Eestis küll ühtegi kurjalt käituvat monopoli ei näe. Me oleme liiga pisike turg, et sellised suured oligarhid siin tekiksid. Vahel hoopis kasutab mõni riigiettevõte oma seisundit, et mitte lasta eraettevõtetel tegutseda. No näiteks Eesti Energial on mõnikord raske võidelda tuuleparkide tegemisel.

Aga üldiselt ei ole see oligarhide-monopolide eriti oluline teema Eesti ettevõtluses.

Enne koroonaaega kaubanduskeskusi üha laiendati. Kui paljud keskused peavad nüüd hoopis uksed sulgema? Kuidas teie Ülemiste keskusega on?

Guido Pärnits: Vahel arvatakse, et keskuste omanikud kurnavad kauplusi, et ots-otsaga välja tulla. See pole nii, sest eks keskuste omanikud on ju teinud kulutusi, ja mitte vähe. Praegu on muidugi raske aeg, aga õnneks on valitsus hakanud vastutustundlikult ellu viima toetusmeetmeid. Need ei kata muidugi kõiki kulusid, aga aitavad ehk siiski kriisist üle saada. Ma loodan küll juba mõne nädala pärast kuulda hoopis paremaid uudiseid. Ma arvan, et majanduse kollapsit, nagu möödunud kevadel kardeti, kindlasti ei tule. Raskeid aegu on ikka olnud. Me oleme üle elanud juba mitu kriisi, elame ka selle üle.

Need kriisid on ka majandust omal kombel puhastanud. Mõningad nõrgemad tegijad jäävad jalgu ja lahkuvad areenilt.

Kui Covid lõpeb, siis enamus kaubanduskeskusi siiski toimetab rõõmsalt edasi. Ma ei usu, et tekib palju kummituskeskusi, kus rahvast ei käi. Kui muidugi mõned üksikud välja jätta. Näiteks T1 raskused algasid juba ammu enne pandeemiat ja süüdistada võivad omanikud ainult iseennast, oma valearvestusi.

Kuidas mõjutab suurpoode enneolematu hoo sisse saanud e-kaubandus?

Guido Pärnits: E-kaubandus üldiselt suuri keskusi kinni ei pane. Suurpoed jäävad kaubanduses domineerima pikaks ajaks, sest neil on võime end vajadusel ümber muuta ja moodsamaks kohendada. Kui Ülemiste keskus oleks jäänud selliseks, nagu ta peale ehitamist oli, siis tal võib-olla enam nii hästi ei oleks läinud kui praegu, peale põhjalikku uuendamist.

Mis on juhtimisel tähtis?

Kadi Pärnits: Kõige tähtsam on inimkeskne juhtimine. Ilma inimesteta pole ka sind, pole sinu ettevõtet, pole raha, mitte midagi ei ole. Kui me inimeste töötingimuste peale ei mõtle, siis me võime hakata järele andma ka oma eesmärkides, kaotame liikumiskiiruse, jääme maha ja ei ole konkurentsivõimelised.

Guido Pärnits: Juht on see, kes inimesi koos hoiab ja innustab ning suunab. Ta ei tohi olla kindlasti mingi monopoolne autoriteet.

Ülemiste linnak on ka moodsate tulevikutehnoloogiate testimiskeskus. Tehnikaülikooli leiutisi, nagu liiklusandureid teedel ja juhita busse, katsetatakse just siin. Mis on selle eesmärk?

Kadi Pärnits: Omavalitsus saab meie pealt selget tulu nii üksikisiku tulumaksu näol kui ka sellest, et siin on ka niisugused talentide keskused, mis muudavad Tallinna palju rikkamaks. Ja siin aidatakse arendada ka sellist teadust, mis peagi linna elu mõjutab. Rääkimata omapärasest ja huvitavast keskkonnast, mis Ülemistel on.

Me vaatame, et meil siin oleksid sellised ettevõtted, kes jaksaksid ka kriisi ajal korralikult maksu maksta. Äriettevõtetelt maksatavate tööjõumaksude poolest on Ülemiste Eestis kolmas linn.

Guido Pärnits: Mainori omapära on algusest peale see, et ta pole ise teinud kõiki asju, vaid pigem toetanud igasuguste uuenduste loomist ja koondanud ettevõtlikke inimesi, kes neid uuendusi teevad. See on meie tugevus ka praegu. Meie eesmärk on olla katsetuste keskus ja ühtalsi innustada teadlasi igasuguste uuendustega tegelema.

Praegu on minu jaoks kõige põnevam innovatsioon seotud tervisega.

Praegu on minu jaoks kõige põnevam innovatsioon seotud tervisega. Me pole teadlased, kes mõtlevad välja uusi vaktsiine, aga me tahame arendada tervishoidu kui tegevusharu. Ja põhiline on see, et viia inimesed niikaugele, et nad ei raviks mitte tagajärgi, vaid mõtleksid kogu aeg, kuidas säilitada tervislikku eluviisi. See tähendab pidevat tervise jälgimist ka asjatundjate poolt. Peame haigusi ennetama, ja see on üks meie uus tegevussuund. Meil on ka linnakus tervisemaja ja saame seal seda mõtet arendada. Meil on ka üks tervishoiu idufirma koostööprtneriks. Vaatame, mis  sellest välja tuleb. Terviseteenused on maailmas üks oluline arenguvaldkond praegu. Me toetame ja laseme ka seda terve eluviisi juurutamist eri moel katsetada.

Uuendusteks on vaja palju häid ideid. Kuidas meelitate Ülemistele maailma helgemaid päid?

Guido Pärnits: Ülemiste City pole ainult kinnisvaraprojekt. Meil on energia suund ja kaks kooli siin, üks just ingliskeelsetele lastele. Me tahame siin luua keskkonna, mis toetaks ka välisspetsialistide Eestisse tulekut. Üks küsimus, mis neil Eestisse saabumisel on, et mis meie lastest saab. Tegime selle jaoks kooli, kus saab õppida inglise keeles alates eelkoolist kuni gümnaasiumi lõpuni. Ja sellega meie võimalused ei lõpe. Ka Mainori kõrgkoolis saab õppida inglise keeles. Me toetame sellega ka rakendusliku kõrghariduse omandajate Eestisse tööle jäämist. Maailm võitleb talentide pärast! Me peame tegema oma riigi nii atraktiivseks, kui vähegi võimalik.

Kui me jõuame nii kaugele, et suurte välisfirmade kontorid või uurimisosakonnad tulevad Tallinna, nagu näiteks Fujidju ja Volkswagen, siis oleme väga suure asja ära teinud. See loob ka kõigile kodustele talentidele suured arenguvõimalused.

Mainori aastane müügitulu küünib üle 20 miljoni, töötajaid on ligi 170. Ometi võitsite te möödunud aasta parima perefirma tiitli. Olete te siis tõesti pereettevõte?

Guido Pärnits: Pereettevõte on iidsetest aegadest olnud jah selline, et perel on maja ja seal on allkorrusel perele kuuluv pood. Tagaruumis lõikus isa liha, mida müügile panna – selline vürtspoodniku ettevõte. Või siis ka talumajapidamine, kus pere ümber laua sõi ja seal oli ka paar sulast. Nüüd on pereettevõte mõiste ikka hoopis laiem. Maailma kõige suurem kaubandusettevõte Walmart on ju ka tegelikult tüüpiline pereettevõte, mille osalus ja strateegiline juhtimine on ühe perekonna käes. Neid väga suuri perefirmasid on veel ja veel ja nad võivad mõjutada tervet ühiskonda. Me lihtsalt pole harjunud niimoodi mõtlema.

Teil on suur pere, mis aitab seda koos hoida?

Kadi Pärnits: Pere jaoks tuleb leida aega. Me kõik tahame koos olla ja see hoiabki peret koos. Käime kõik koos suusatamas, rattaga sõitmas, hoiame lapselapsi. Tänavu jäi küll laste sõit Tartu maratonil ära, aga käisime siis kolme täisksavanuga. Mina sõitsin küll ainult pool maad, aga mehed tegid kogu maratoni läbi. Suvel oleme tihti looduses ja see on hästi oluline.

Guido Pärnits: Meie pere on olnud väga ühtehoidev nii minu isa ja ema eluajal kui ka praegu. Ma arvan, et üks saladus on ka selles, et me kõik oleme pühendunud Ülemiste City arengule.

 Ma arvan, et üks saladus on ka selles, et me kõik oleme pühendunud Ülemiste City arengule. 

See hoiab meid ühel  lainel ja on ka kõigile põnev. Ja kui on ka ühised ettevõtmised ja hobid, nagu koos reisimine ja suustamine ja jalgrattasõit, siis on tore. Meil ei ole nii, et mees, naine ja lapsed veedavad kõik oma puhkust eraldi kusagil maailma eri otstes. Kus nii toimitakse, need pole head pered. Meie oleme ikka koos.

Ma ei ütle, et tingimata peab olema nii, et isa pärandab oma ettevõtte pojale, aga kui sa kaasad lapsed juba varakult oma ettevõtmistesse ja neil tekib asja vastu huvi, siis nad jäävadki selle juurde.

Paljudes peredes pole niisugust ühtsust – mis teie arvates meie peresid lagundab?

Kaidi Pärnits: Sellele küsimusele on päris raske vastata. Tuleb ikka väärtustada oma pere liikmeid ja sellega pead lugu ka iseendast. Ja siis ongi kõik hästi. Aga eks me oleme ikka mihklid teisi arvustama ja kui hakatakse aina kritiseerima, siis läheb tuju ju ära. Tuleb ikka teistega väga palju arvestada ja iseennast ka tagasi tõmmata. Ei saa nii enesekeskne olla. Tuleb panustada peresse.

Miks naiste ja meeste palgalõhe meil ikkagi probleem on?

Kadi Pärnits: Naised on ikkagi enesekriitilisemad ja tähtsustavad peale raha teisi väärtusi. Neile on tähtis pere, aga kellel on nii palju energiat, et pere kõrvalt teha tippteadust, juhtida ettevõtet? Paljudel ei ole seda energiat ja pealehakkamist. Naised töötavad ka sagedasti nendel aladel, kus palk ongi väiksem. Kui me tõstaksime õpetajate, üldse haridussüsteemi ja sotsiaalvaldkonna palku, siis kohe muutuksid ka naiste palganumbrid paremaks ja see lõhe jääks väiksemaks. Ja naised sageli ei tahagi hakata juhtideks või ise ettevõtet luua.

Kas see juhtimine ei sobi siis naistele?

Kadi Pärnits: Sobib ikka. Ma näen, et noored tüdrukud tulevad juba teiste mõtetega. Mainor Ülemiste Kinnisvara uus juht näiteks on naine – Ursel Velve. Ta on väga hea juht. Meil on juhatuses kaks naist, mõlemad doktorikraadiga, nad on samuti väga head. Ma julgustaksin tüdrukuid mõtlema ka nii, et kas neistki ei võiks saada ühel päeval juhid või tippteadlased. Naised ise peaks asja kätte võtma ja looma tipptöökohti ka naistele, et neil oleksid ka konkrentsivõimelised palgad.

Milline oli kadunud Ülo Pärnits Mainori juhina ja inimesena?

Guido Pärnits: Minu isa Ülo oli oma aja inimene. Ta oli jäärapäine, kindlasti autoritaarne, mis praegusel ajal enam ei päde. Mainor oli tema ajal palju juhikesksem, kui ta on praegu. Enne oli juht pea kogu ettevõte. Nüüd on see kõik inimesed, kes seal töötavad. Aga see on selge, et omaniku sõna jääb alati peale. Omanik teeb lõpuks otsuse. Küsimus ongi selles, kas omanik on piisavalt tark, et kuulata oma inimesi. Aga Ülole meeldis siiski teisi inimesi kuulata ja tal oli hea vaist. Ta tegi õigeid otsuseid. Minu meelest oli ta hästi laia silmaringiga inimene, ta luges hästi palju. Ta oleks sama hästi võinud olla Eestis hästi mõjuvõimas poliitik. Tõenäoliselt oleks ta leidnud oma koha ka teadusmaailmas. Ta oli mitekülgne ja edumeelne inimene.

Miline isa teile Ülo oli?

Guido Pärnits: Isana oli ta vaatamata oma hõivatusele ikka hea. Ta oskas oma lapsi hästi suunata. Keskkooli minnes soovitas ta mul õppida inglise keele klassis. Ta ütles, et varsti on Eesti vaba ja siia tulevad välismaalased ja sa saad hakata tegema palju rohkem, kui sa keelt oskad. Paarkümmend aastat tagasi, kui ma olin lõpetanud oma toiduketi ülesehitamise, soovitas ta mul minna ühele konkursile – ja tal oli jälle õigus. Ja tema ettenägemise võimet näitas jälle see, et kutsuda Kadi ettevõtte juhtkonda. Ta tunnetas väga hästi inimeste võimeid ja sai aru, kes on milleks võimeline.

Pere oli temale väga tähtis, tema algataski meie ühiste suusatamiste tava.

Kadi Pärnits: Mainori kõrgkool saab nüüd kolmekümneaastaseks ja meie koostöö Üloga algas seal koolis. Siis veel meil rahvusvahelist kooli ei olnud. Ühel päeval kutsus Ülo mind nii-öelda pardale ja ütles, et tule ja aita meil seda linnakut targemaks teha, sest meil on ju targa äri linn, kus inimestel peab olema võimalus targemaks saada ja ettevõtetel head võimalused areneda. Ma sain aru, mida Ülo tahab, aga ega ta ei teadnud täpselt, kuidas seda peaks tegema. Mina ka ei teadnud. Ja see kõik ongi nii arenenud, et me teame, kuhu me tahame välja jõuda, mida me tahame teha. Aga ei tea, kuidas seda teha. Ma ütlesin Ülole siis, et olgu, hakkasin vaikselt peale. Mõned kuud läksid mööda ja Ülo ütels ühel koosolekul, et kuule, ma panin sind Mainori juhatuse esimeheks nüüd. Nagu muu seas teatas seda. Ma ei osanud öelda ei a-d ega b-d. Pärast ma ütlesin Ülole, et kui ta niisuguseid asju teeb, siis peaks mulle teinekord ka ütlema. Ta vaatas mulle sõgeda pilguga otsa ja küsis: mis sa veel tahad? Ja ei läinud enam paari kuudki, kui ta jäi raskesti haigeks ega paranenudki enam kunagi. Aga kellele sa kaebad? Tuli minna ikka tööle ja edasi tegutseda. Ülo kingad on suured. Suured vist kõikide jaoks ja töö ees on ka suur. Praegu aga võime ütelda, et läheb ilusti ja võime paljude asjade üle uhked olla.

Milline on Ülemiste ja Mainori tulevik?

Kadi Pärnits: Meie poeg, arstiharidusega Sten on tervisemaja kokku pannud, kõrgkool areneb, samuti rahvusvaheline kool. Haridus-teadusosa on meil hästi oluline. Oleme koos linnaga arendanud rahvusvahelist maja ja ma näen, et Eesti ettevõtjad peaksid mitmes asjas suutma ka seljad kokku panna, et kõik koos kiiremini edasi liiguksid.

Talentide kogunemispaik

“Hoolitseme selle eest, et siin Ülemistel peetaks talentide konverentse ja kokkusaamisi,” ütles Kadi Pärnits.

Pärnitsatele kuulub  kaks haldusfirmat – Mainor Ülemiste ja Tehnopolis Ülemiste. Ettevõtete ülesanded on klientide teenindamine, planeerimine, liikuvusvaldkond Ülemiste linnakus, tõusmas on tervise ja rohepool ehk keskkond nende tegevuses. Nemad hoiavad ka suhteid linnaga, millega on ettevõtete juhtide sõnul hea koostöö.

“Meile on oluline, kuidas kogu linn areneb,” lausus Kadi Pärnits. “Me oleme mitmete arendustegevuste juures hea meelega ka eestvedajad. Meie rõhk on ka talentidel ja hoolitseme selle eest, et siin Ülemistel peetaks erinevaid konverentse, kokkusaamisi. Kogu linna arengus ei saa kõike teha ainult erarahaga. Näiteks mitmed haridusprojektid, mis on olulised, nõuavad ka maksumaksja raha.”