Tallinna Tehnikaülikoolis on lõpusirgel maailma meditsiinitehnikat muutev südamesensor. Sensor meenutab nutikella, erinevalt sellest annab aga palju rohkem teavet südame, veresoonte ja kopsude kohta.
Arendusjärgus olev sensor on esialgu veel kahes jaos – üks mõõdab südame tööd ja teine kopsu ja keha hapnikuga varustamist. See kõik loodetakse ühte seadmesse kokku panna.
“Praegused nutikellad – mida nad siis ära mõõdavad? Nad mõõdavad ära meie südame löögisageduse, hingamise sageduse saab ka juba vahetevahel kätte, aga meie läheme veel edasi, me saame terve graafiku, kuidas meie süda ajas töötab, ka ühe löögi sees samuti: kuidas südameklapid avanevad ja sulguvad ja nii edasi,” selgitas TTÜ Seebecki elektroonikainstituudi emeriitprofessor Mart Min.
Südamesensor tunnistati Tehnikaülikooli aasta parimaks arendustööks. Ülikool tegi selleks koostööd Ida-Tallinna Keskhaiglaga, aga eks esimesed katsejänesed olid ikka leiutajad ise. Mida nad siis rohkem vaatasid – kas oma tervisenäitajaid või seda, kuidas vidin töötab?
“Mina vaatan juba uudishimust, kuidas keha mõjutab elektrilist takistust ja voolu. Mina meditsiinitehnikast nii palju ei tea, kui ma tahaksin,” tunnistas TTÜ teadur Marek Rist.
Sensor aitab paremini jälgida näiteks COVID-19 diagnoosiga inimeste seisundit. Terviseameti andmetel kogeb viiendik COVID-haigetest hapnikupuudust, see võib põhjustada ajukahjustusi või isegi surma.
“Koroonaviiruse levikuga oleme hädas veel hingamise ja kopsudega,” tõdes Mart Min, lisades uue seadme eelised: “Me saame kätte ka hingamise mustri – millal meil tipp saabub, samuti välja- ja sissehingamised – kas nad on hüplevad või rabelevad – nii saame hingamise iseloomu kätte.”
Seadme eelis on see, et ta on muudest haiglas kasutatavatest aparaatidest kümneid kordi väiksem ja mõõta saab nii kodus, haige vedamisel ühest kohast teise kui ka haiglas. Esimesed katsed tehti mullu sügisel. Sensori lahendused on praegu patentimisel Ameerikas, Euroopas ja Hiinas. Ka mujal maailmas on uudse lahenduse vastu juba huvi tekkinud.
