Filosoofiaprofessor Tõnu Viik: kas me vajame kriisi, et muuta ühiskondlikku normaalsust?

"Me sattusime pooleteiseks kuuks tulevikku – ajareis oli meile võimalik ja kätte toodud," ütles TLÜ filosoofiaprofessor Tõnu Viik. "Me saime esimest korda aru, et see ühiskond on muudetav ja et ühiskondlik kokkulepe kui leping – see ei ole metafoor," sõnas TLÜ humanitaarteaduste instituudi kultuuriajaloo professor Marek Tamm.

Pilt: Scanpix
Eesti

Filosoofiaprofessor Tõnu Viik: kas me vajame kriisi, et muuta ühiskondlikku normaalsust? (2)

Õnne Puhk

"Me sattusime pooleteiseks kuuks tulevikku – ajareis oli meile võimalik ja kätte toodud," ütles TLÜ filosoofiaprofessor Tõnu Viik. "Me saime esimest korda aru, et see ühiskond on muudetav ja et ühiskondlik kokkulepe kui leping – see ei ole metafoor," sõnas TLÜ humanitaarteaduste instituudi kultuuriajaloo professor Marek Tamm.

TLÜ zoomiseminaril "Ekspert eetris" arutlesid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi kultuuriajaloo professor Marek Tamm ja filosoofiaprofessor Tõnu Viik selle üle, kuidas jätkata oma eluga pärast epideemia lõppu: millist mõju võib eriolukorra kogemus avaldada meie edasisele sotsiaalsele käitumisele ning mida õpetab/õpetas viirusekriis ühiskondlike ja majanduslike muudatuste võimalikkuse kohta.

Koroonakriis kui "eksperiment" 4 miljardi inimesega 

Tamm arvas, et koroonakriisi võib vaadelda kui positiivset platvormi tulevikuks: "Seda võib võtta ka kui spetsiaalset eksperimenti – 4 miljardit inimest koduses isolatsioonis, äärmiselt rumal oleks seda "eksperimenti" raisku lasta," sõnas ta.

Kui praegu on üks suuremaid väljakutseid, mis inimkonna ees seisab, võitlus kliimamuutustega, siis inimese tavapärane reaktsioon on see, et tahaks küll olukorda muuta, aga ei suuda, sest see eeldaks liiga suuri ümberkorraldusi meie elus. Koroonakriis aga, mis peaaegu päevapealt kogu ühiskonna peapeale pööras, näitas, et see on võimalik – kui me oleme olukorras, kus on vaja kiireid ja radikaalseid otsuseid vastu võtta.

Näiteks Hiinas vähenes ühiskonna lukkupanemisel süsinikdioksiidi hulk õhus veerandi võrra, tõi ta välja. "Inimeste saatus on siiski meie enda kätes ja meil on võimalik teha globaalseid muutusi," ütles Tamm, et tuleviku suhtes oleme me kõik võrdsed eksperdid, sest me ei tea, mis tulevik toob.

Viik lisas, et teoreetiliselt oli tegu väga huvitava sündmusega, mille puhul on, mida mõtestada. "Kõik muutused võivad juhtuda üleöö ja meie ühiskondlik elukorraldus on habras," sõnas ta.

Viik lisas, et kui eksperimente viiakse ikkagi läbi eesmärgiga midagi teada saada, siis praegusel juhul ei tea me päris täpselt, kes see eksperimenteerija oli…

"Mina hoidsin tekkinud situatsiooni ajareisina – kui eriolukorra esimesel ja teisel nädalal linna peal ringi jalutasin, siis see linnapilt, mis avanes, meenutas 1950.– 60. aastaid: linnapilt kuulus jälle tänavate ääres elavate majade elanikele, mitte valglinnastumisega seotud transpordile," sõnas ta.

Ta tõdes, et teistpidi oli see reis tulevikku – kui koroonakriis muudab meie reaalsust ja kui haiguspuhangud jäävad uuesti puhkema, siis me tõepoolest muudame oma käitumist. "Me sattusime pooleteiseks kuuks tulevikku – ajareis oli meile võimalik ja kätte toodud," ütles Viik.

"Eksperimendi metafoorist lähtuvalt, meil on võimalik teha järeldusi, milliseid väljakutseid see kriis meie käitumisele esitas ning milliseid uusi käitumisnorme ja harjumisi me võtame "uude ellu" kaasa," viitas ta tekkinud uutele hügieenistandarditele, milleks on sage kätepesu ja desinfitseerimine; distantsi hoidmine ja nn uus sotsiaalne norm, maski kandmine.

Viik ütles, et teine suur arusaam, mis päevakorda tõuseb, on privaatsus – kas meie arusaam privaatsusest jääb ellu ja püsib? "Võimalik, et me saame aru, et meie enda tervise huvides on mõistlik osa oma isiklikest andmetest edastada vastavatele instantsidele," mõtiskles ta.

Ka reisimise ja ruumis liikumise küsimus on saanud teise tähenduse – näiteks, kas lennuki sage kasutamine on midagi sellist, mida võib tulevikus pahaks panna… "Mõeldes kõikvõimalikele uutele bakteritele – õhus on fundamentaalsed muutused, mis sõltuvad meie isikliku käitumise summast," sõnas ta.

Mis juhtub, kui juurdub mõtlemine, et teised inimesed on oht?

Viik ütles, et rääkides sotsiaalsete muudatuste võimalikkusest, siis need puudutavad esiteks reisimist, teiseks inimeste kokkupuutepunkte, aga kolmandaks, kõige sügavam muutuste tasand on eetika tasand. "Kas lastega reisile minek on midagi eetiliselt taunitavat – kuidas me asetame lapsed ja nende klassikaaslased riski alla?"

Sama kehtib ka suurte rahvakogunemiste suhtes ning üks valdkond, kus muutused võivad olla üsna suured, on kultuurivaldkond: "Me oleme harjunud tarbima kultuuri nii, et me koguneme kuskile ruumi, aga kui igasugune kogunemine on ebaeetiline, siis sellised kogunemised muutuvad küsitavaks," ütles ta, ennustades debatti ühelt poolt Maslowi baasvajaduste täitmist rõhutavate ja kõrgemaid väärtusi elu mõtteks pidavate poolte vahel.

Ta märkis, et praegune kriis oli leebe ja pehme, sest inimeste baasvajadused olid rahuldatud - enamikul juhtudel elekter toimis, pangakaart toimis ja me saime käia süüa ostmas. "Kui meil poleks näiteks kolm päeva olnud elektrit, siis me räägiks siin hoopis teistmoodi jutte," tõdes ta.

"Seni on teine inimene olnud positiivne nähtus – kui me midagi tähistame, siis kutsume teised inimesed kokku; kui meil on raha, siis me läheme teiste inimeste hulka; kui me jääme üksi või ainult oma perega, siis see on negatiivne kogemus," mõtiskles ta. "Tänapäevane linnakultuur näitab, kuidas me koguneme linnadžunglisse võõraste inimeste vahele, et nautida elu."

Ta märkis, et kui juurdub mõtlemine, et teised inimesed on eelkõige oht, siis see toob kaasa väga suured elumuutused, lisades, et praegu eeldame me siiski, et see kriis on ajutine nähtus.

Tamm tõdes, et ennustatavad muudatused pole radikaalsed, vaid pigem samm-sammulised nähtused. "Meie käitumine väga suure tõenäosusega muutub, aga see muutub tasapisi,"  sõnas ta.

Viik lisas, et samas on tänapäevane elukorraldus  - see, et me käime teises linnaotsas ööl ja viime oma lapsed päevaks kooli, ise ongi juba uuele tehnoloogiale jalgu jäänud.

Viik: tõenäoliselt muutub sotsiaalse elu virtualiseerimine üha tavalisemaks

Tamm ütles, et kriis muutis aktuaalseks ka meie ühiskonna digitaalse vahenduslikkuse: ühest küljest oli meil digivahendid võimalik kiiresti kasutusele võtta – ilma digitehnoloogiata oleks see kriis olnud rängem – aga samas võimendas kriis ka digitehnoloogia arengut, sest digitaliseerumine ja virtualiseerumine sai sisse uue hoo.

"On oluline, et me oleksime ise selle muutusega kaasas, et kogu meie elu ei koliks rahvusvaheliste kontsernide platvormile – see oleks teema, mida tasuks tõsiselt lauda panna, kuidas näiteks eesti haridussüsteem viia ühtsele digiplatvormile," ütles ta.

Viik lisas, et tegu on olnud sotsiaalse elu virtualiseerimisega – me oleme kõiksugu kogunemised kolinud virtuaalsele platvormile. "Tõenäoliselt selline kogemus levib ja muutub üha tavalisemaks, aga sellega tulevad välja ka selle miinused ja puudujäägid – kehaline kohalolu on ju mingitel asjaoludel üsna tähtis," sõnas ta, et kuigi virtuaalne suhtlemine käis agaralt ka varem, jääb sellest inimesele vajaka nii inimkontakti kui ka ruumilise kohalolu suhtes.

"Näiteks õpetades teate oma õpilastest vähem kui reaalses ruumis, kui kohal nad on. Päris palju informatsiooni jääb jagamata ja see kahtlemata mõjutab ka seda, kuidas me koos oleme – virtuaalne koosolu suudab mõjutada ainult ühte väikest osa sellest," ütles ta.

Üks seminari kuulajatest märkis, et meie hulgas on ka inimesi, kelle jaoks on kergendus, et enam ei pea nii palju kallistama ja kätlema – ja võib-olla saame me tänu kriisiaegsele kaugsuhtlemisele paremini aru ka puuetega inimestest, kellel on raskem hoida oma sotsiaalseid suhteid, sest nad ei pääse nii kergesti kodust välja.

Viik kommenteeris üksilduse teemat tõdedes, et meie hulgas on siiski rohkem neid inimesi, kes kannatavad kallistamise ja kätlemise vähesuse all.

Tamm: riik võiks ju ka tavaolukorras olulisest enam arvestada teadlaste ekspertiisi

"Minu meelest on natuke sümptomaatiline, et valitsuse teadusnõukogu, kes praegu omab ääretult suurt võimu, koosneb eranditult ainult meditsiiniteadlastest, samas kui on selge, et see kriis ei ole enam ammu meditsiiniline kriis, vaid ta on palju rohkem," ütles Tamm. 

Ta tõi välja, et poliitikud pole kunagi varem nii sageli apelleerinud teadusele ning isegi oluliste otsuste vastuvõtmisel öeldakse nüüd tihti, et ootame ära teadlaste ettepanekud ja teadusnõukogu sisendi. Ta ütles, et selline lähenemine võiks jätkuda ka pärast kriisi: "Meie riik võiks ju ka tavaolukorras oluliselt enam arvestada teadlaste ekspertiisi ja et see ei oleks ainult kriisiaegne lahendus."

Samas, kui valitsus apelleerib teadusele, siis tehakse seda üsna vähe mõtestatult, et "kui teadus ütleb nii, siis nii on", märkis ta.

"Mida meie ise, teadlased, näeme, on see, et teadus on väga mitmekesine ja kompleksne nähtus ning eri teadusalade esindajate vaated maailmale võivad olla päris erinevad. Ja minu meelest on natuke sümptomaatiline, et valitsuse teadusnõukogu, kes praegu omab ääretult suurt võimu, koosneb eranditult ainult meditsiiniteadlastest, samas kui on selge, et see kriis ei ole enam ammu meditsiiniline kriis, vaid ta on palju rohkem," sõnas Tamm.

"Jäi silma, et Saksamaa valitsus tellis oma teaduste akadeemialt sellise ühtse analüüsi olukorrast, kus oli üsna võrdsetel alustel nii meditsiini-, loodus- kui ka ühiskonna- ja kultuuriteadlasi," tõi ta näiteks. "Praeguses kompleksses kriisis on vajalik teadusvaldkondade ülene ekspertiis, mitte ainult arstiteadlaste seisukoht," sõnas ta.

Tamm ütles, et kriis tõi välja ka selle, et riik, kellel puudub maailmatasemel teaduslik ekspertiis kriitilistes valdkondades, on väga habras riik.

Ta tõmbas paralleeli kaitsekulutustega: "Meil on üsna laiapõhjaline kokkulepe, et me oma majanduse SKP-st 2% või isegi enam eraldame kaitsekulude katmiseks ja samas, me ju keegi ei eelda, et need sõjatehnikad ja inimesed peaksid olema kasutuses – pigem on meil hea meel, kui neid tegelikult vaja ei lähe – see on lihtsalt tulevikku vaatav otsus, et kui tuleb sõjaline konflikt, siis me oleme selleks valmis."

"Kuigi suurem osa meist ei mõista, kuidas viroloog või epidemioloog seal laboris oma maksumaksja raha kulutab, siis tema vajadus selgub siis, kui on käes kriis ja see ei pea olema meditsiiniline kriis, vaid see võib olla ka mingi muu kriis, kus on vaja teist tüüpi teaduslikku ekspertiisi ehk me peaks teadusrahastamist käsitlema nagu kaitsekulutuste rahastamist investeeringuna olukorda, kuhu me võime tulevikus sattuda," sõnas ta.

Viik jättis õhku küsimuse, kas me vajame kriisi, et muuta ühiskondlikku normaalsust, tõdedes, et inimesed näitasid koroonakriisis üles solidaarsust ja teineteisemõistmise suurt tahet. 

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...