"Väljarännusoov ei ole vähenenud. Eestlased  on kaotanud liiga suure osa oma parimas eas rahvuskaaslastest ning ka nende lapsed on unustanud emakeele ning sobitunud uude ühiskonda," leiab rahvakultuuri uurija Ingrid Rüütel (85), lisades, et presidendi abikaasa amet tähendas talle loobumist just avanenud rahvusvahelisest karjäärist. Kui ta praegu peaks kirjutama presidendi kõnet, paluks ta seal hoida ennast ja lähedasi, hinnata sõprust ja hoolida nõrgematest.

Kas uue kodumajaga Maarjamäel olete juba kodunemas?

Sissekolimisest ja kodunemisest on vara rääkida. Sisetöid on veel palju teha ja kommunikatsioonid linnaga ühendamata. Järjekorrad venivad. Lisaks on mõnel asutusel erinõudmisi. Tallinna Vesi nõuab näiteks veemõõtja paigaldamiseks pooleteisemeetrise laiusega kaevu kaevamist. Terve maailmaga saab suhelda interneti kaudu, aga oma veemõõtja näidu kontrollimiseks peab ronima kaevu!

Kuid mulle meeldib Nõmmel ja ma ei kurda. Elame männimetsas. Uues elukohas on veel tühi plats. Mind vaatamas käies kinkisid endised klassikaaslased mulle ühe ilusa istiku, mille aeda maha panime. See ongi praegu asi, mis mind uue elukohaga kõige enam seob.

Teie uus kodu kerkis Tallinna. Aga kas arvestades Arnold Rüütli suurt maalähedust kogu elu, mis tänaseni jätkub, ei kaalunud te peres päris looduse rüppe kolimist?

Mulle meeldib väga suvekodus Saaremaal, aga ma olen mitmendat põlve linlane ja ega me praegu vanas eas seal üksikus maakohas hakkamagi saaks. Ja talvel polegi seal võimalik elada.

Eestlasele on kodu olnud läbi ajaloo alati võtmetähtsusega. Kas see tendents on muutumas, et ei eelistata enam juurte juures asumist, vaid pigem eneseteostust ja rändlust?

See on väga mitmetahuline küsimus. Inimesed on erinevad ja erinevad ka nende eelistused. Eneseteostus tähendab samuti inimestel erinevaid asju. Paljudele on juurte juurde asumine või seal olemine just eneseteostus ja ringirändamine lihtsalt üks osa elust. Kuid on palju inimesi, kellel õieti polegi juuri või on nad nendest juba nii ammu eemaldunud, et need ei oma neile tähtsust.

“Eesti rahva elulugude” II osas (2000) olete öelnud, et globaliseerumise jätkudes kodu ja kodumaa mõisted devalveeruvad. Võime jõuda ühiskonda, kus ei ole ei perekondi, suguvõsasid ega rahvusi, on ainult indiviidid, kellel on kõik õigused ja vabadused ja kes ei tea, mis nendega peale hakata peale mõttetu elupõletamise. Millal teil pärast taasiseseisvumist tekkisid esimest korda mõtted, et ehk polegi rahva ja kultuuri hoidmise ja arenemise mõttes kõik nii ideaalne, mis meid turumajanduses ja läänes ees ootab?

Ma ei mäleta, millal täpselt see teadmine minuni jõudis, aga ikka üsna ruttu. Eestlased on kaotanud liiga suure osa oma parimas eas rahvuskaaslastest, ka nende lapsed on unustanud emakeele ning sobitunud uude ühiskonda. Küsitlused näitavad, et väljarännusoov ei ole vähenenud. Ega see vähenegi enne, kui Eesti ei suuda tagada oma elanikele ja nende järglastele majanduslikult ja sotsiaalselt turvalist arenguperspektiivi ning endiste sotsmaade ja vanade kapitalistlike maade elujärg ei ühtlustu.

Põlisrahva seisukohalt on väga oluline maaelu jätkusuutlikkus. Teisalt on siin samuti individuaalselt suured erinevused. Osa inimesi mõtleb oma järglaste ja nende tuleviku peale. Teisi huvitab tõesti eelkõige igasuguste pühendumusteta magus elu, kus millegi eest ei peagi vastutama.

Kas Eesti rahva püsima jäämine seoses teatava “lahustumisega” teistes kultuurides on praegu kuidagi rohkem ohus kui sõja ajal või hiljem?

Nõukogude ajal oli reaalne oht jääda vähemusrahvaks, kuid ka praegu pole see oht kadunud, kuigi meil on oma riik. Ida-Virumaal oleme ammu jäänud vähemuseks ja põlisvirulaste osa on ka iseseisvas Eestis järjest vähenenud. Uued ohud on üldine globaliseerumine ja sellega seotud ülemaailmne migratsioon.

Võib-olla jõuame olukorda, kus kohapeal otsustatakse ka valimistega üsna vähe? Paljud tegelikult tähtsad julgeoleku, kaitsepoliitika, ka majandus-rahandushoovad paiknevad meist kaugel?

Euroopa Liidu föderaliseerumine on ohuks väikeriikidele ja -rahvastele. Euroopa Liit peab jääma rahvusriikide liiduks. Paraku ei taju seda  või ei hooli sellest ka paljud Eesti poliitikud.

Kas midagi on teie arvates praegu eesti rahva jaoks püsiv ja püha? Kui jah, siis mis?

Eesti rahvas ei ole ühtne, õieti pole ta seda kunagi olnud. Aga praegu on killustumine suurem kui kunagi varem. Oli aeg, kus meile oli esmatähtis vabadus ja iseseisvus. Paraku on see toonud kaasa ka soovimatuid kõrvalnähtusi. Mulle annavad siiski kindlustunnet minu küsitlusandmete põhised uurimused, kus paljud noored on kirjutanud, kui kallis on neile Eestimaa oma looduse, kultuuri ja paikkondliku omapäraga. Just kodupaik osutus paljudele esmatähtsaks, see tõestab veel kord, kui tähtis on meie regionaalareng. Kui kodupaik ei paku enam eluvõimalusi, lahkutakse ka kergemini oma riigist.

Mis võiks olla see eesmärk, mis eesti rahvast taas rohkem ühendaks?

Eestlase on alati ühendanud ühine vaenlane, paraku uusi vaenlasi küll enam juurde ei sooviks, ammugi ei saa see olla eesmärgiks. Ühendab ikka oma isamaa, mis on piisavalt avatud ja tolerantne. Ent ka piisavalt konservatiivne, et tagada põlisrahva elujõud ja tulevikukindlus.

Mida peaks iga eestlane eneselt peeglist vaadates küsima? Mida olulist tegema, mida tegemata jätma?

Tee teistele seda, mida sa sooviksid, et sinule tehakse, ja jäta tegemata see, mida sa ei soovi  endale!

Praegu süüdistavad kaks poolt teineteist vastastikku lõhestamises. Teisalt on Eesti olnud ju pikka aega lõhestunud – juba siis, kui teie abikaasa oli president, hakati kõnelema esimesest ja teisest Eestist, võitnutest ja kaotanutest.

Arnold Rüütli presidendiks olemise ajal hakati sellest rääkima. Lõhed ühiskonnas aga tekkisid kohe peale iseseisvumist seoses nn šokiteraapiaga, mis lõhkus struktuure, soodustas väikesearvulise rikaste grupi teket ja suurt vaesumist, maapiirkondade tühjaksjäämist ja väljarännet. Selle asemel pidanuks looma võimalusi järkjärguliseks turvaliseks üleminekuks, ühiskonda järsult lõhestamata.

Kas on kunagi olnud ajaloos aegu, mil Eesti pole olnud lõhestunud? Kogu aeg on Eestis olnud leerid: opmanid ja tavatalupojad, jannsenlased ja jakobsonlased, punased ja valged, vapsid ja pätslased, leegioni ja korpuse mehed. Võib-olla ongi lõhestumine edasiviiv jõud ja pidev vastandumine ajalooline paratamatus?  

Ma ei tea, miks sisendame endale kogu aeg, et see on mingi eestlaste eripära. Pole olemas rahvast ega riiki, kus mingit vastandust poleks. Eri aegadel on need olnud erinevad. Enamikus maades olid feodaalid ja talupojad samast rahvusest. Kui rahvastik majanduslikult ühtlasemaks muutus, tekkisid poliitilised, ealised ja muud erimeelsused.

Aga ma ei arva, et lõhestumine oleks edasiviiv jõud – eriti tänases maailmas, kus eestlaste kui väikerahva eksistents, tema keele ja kultuuri ja püsimajäämine ei asu väljaspool ohtu. Suurem sidusus, koostöö ja ühistegevus viivad ikka enam edasi.

Aastavahetus on lähenemas. Kui presidendi aastavahetuse kõne oleks teie kirjutada, mis oleks lühidalt see sõnum, mida rahvale edastaksite?

Hoidkem ennast ja oma lähedasi, hinnakem sõprust, hooligem nõrgematest, toetagem loovust, kaitskem elukeskkonda. Hoidkem Eestimaad!

Kombeks on kiruda parempopuliste. Miks ei taheta rääkida põhjustest, miks nad on paljudes maades maailmas võimule tulnud – vaesusest, tõrjutusest, meeletust kihistumisest?

Kes on parempopulistid? See määratlus ise on problemaatiline. Puhast parem- ja vasakpoolust, nagu need kunagi ajalooliselt on kujunenud, tänapäeval pole. Ja mis on populism? Populism tähendab rahva arvamuste eelistamist, vastandina elitarismile ehk siis eliidi seisukohtade eelistamisele.

Populismi mõistet kasutatakse, tuginedes arusaamale, et rahvas on harimatu, rumal, tagurlik. Eliit aga haritum, targem, eesrindlikum jne. Tänapäeval pole rahvas harimatu. See koosneb ise eri  kihistustest. Kui poliitikud kaitsevad oma rahvuslikke huve, siis pole mingit põhjust neid kiruda.

Iseasi on, et kes on see rahvas, kelle huve nad kaitsevad? Ja kuivõrd nende seisukohad ikka ka tegelikult kaitsevad oma rahva huve? Nende retoorika ja käitumine pole paljudele inimestele, eriti haritumale osale noortest, vastuvõetav. See pigem tõukab neid rahvuslusest eemale. Ja sellest on kahju.

Millised on lootused Eesti maaelul edasi kesta ja püsima jääda olukorras, kus tootmine on kõikjal globaliseerumas, olulised on suurfarmid ja mahe- või väiketootmine on ikkagi pigem nišitegevus?

Maaelu on eesti rahva püsimisel äärmiselt tähtis. Suurlinnad soodustavad kõikjal rahvaste segunemist ja väikerahvaste sulandumist. Väiketootmine ja mahetootmised on kindlasti olulised, kasvav elukeskkonna saastumine peaks soodustama nende arengut. Kuid maaelu ei tähenda tänapäeval ainult põllumajandust. Maal elades võib arvuti abil töötada eri  valdkondades ja koguni eri maades. Tähtis on kiire interneti, heade teede, koolide ja lasteaedade, esmavajadusi teenindavate kaupluste, arstiabi ja muu eluks vajaliku taristu olemasolu sobivas kauguses.

Teil valmib Viljandimaa rahvalaulude ja pillilugude topelt CD tekstivihik. Rääkige sellest tööst – mille poolest on see oluline?

Laulud on oluline osa meie rahvapärimustest, neis kajastub eestlaste ajalugu ja maailmapilt erinevatel aegadel. Minu väljaanne “Viljandimaa rahvalaule ja pillilugusid” on 15. osa seeriast “Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” ning teiselt poolt seotud minu sariväljaandega “Mis on jäänud jälgedesse”. Kogumik põhineb minu ja mu kolleegide kogutud rahvapärimustel ajaloolise Viljandimaa kihelkondadest. Raamat sisaldab laulude tekste ja viiside noodistusi, samuti jutte.

Milles seisneb see rikkus, mis neis lauludes peegeldub – ka laiemalt, mitte ainult Viljandimaa näitel?

Kõnealune väljaanne annab läbilõike meie rahva lauluvarast ja selle muutumisest 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Kui vanad regivärsid kajastasid eelkõige naiste maailma ja olid seotud perekonnaelu ning koduümbrusega, siis uuemad  lõppriimilised laulud olid suurelt osalt meestelaulud ning tõid esile uusi teemasid, nagu ajaloosündmuste kajastused jm.

Sündisid ka uued laululiigid, nagu sõdurilaulud, meremehelaud, ringmängu- ja tantsulaulud, sentimentaalsed armastuslaulud. Paljud tekstid pärinesid trükistest. Rahvasuus seostusid nad viisidega ja varieerusid. Traditsiooni muutustes peegeldusid ka rahvaste vahelised suhted. Uuem rahvalaul kajastas uut, avatumat maailmatunnetust ning oma kaasaja sotsiaalse elu tukset, nagu on öelnud Tuglas. 

Kohati jääb Eesti rahvakultuuri tõlgendustest väga sünge pilt: näiteks Tormise “Eesti ballaadidest”. Kas rahva minevikus, kultuuris, eestlase portrees jäävadki esiplaanile tumedad toonid?

Ballaadid on rahvusvaheline žanr, mille sisu on igal pool traagiline.

Eesti ballaadides on palju omapärast ja põnevat. Kuid meil olid tuntud ka mõned Lääne-Euroopa ballaadid nagu “Lunastatav neiu” ja Ida-Euroopa ballaadid nagu “Venna sõjalugu”. Viimase Eesti ja Ukraina variantides on muuseas ühine motiiv – õe või naise manitsus, et hoia sõja keskele. Keskmised koju tulevad! Seega pole see mingi eestlastele omane enesesäilitamise instinkt, vaid ürgnaiselik  soov kaitsta oma sõtta minevat meest või venda.

 Mis on heledam, rõõmsam osa rahvapärimuses? Millest eestlane varem rõõmu tundis?

Vanades regilauludes on näiteks väga rõõmsaid neidude kiigelaule, kus neiud imetlevad looduse taustal ka enda ja oma ehete ilu ja väärtust. Samuti on palju rõõmsaid laule laulust ja laulmisest, helgeid mälestusi kodust ja lapsepõlvest jm. Omaette nähtus olid uuemad meeste külalaulud, milles kajastus meeste maailm oma tungide ja tegemistega.

Kas eestlane töötab liiga palju – töö tapab eestlase rõõmu?

Ei usu. Vanades reisikirjadeski on imestatud, kuidas eestlane töötab päev läbi mõisapõllul ja seejärel tantsib öö läbi kõrtsis. Mõisatöö oli rusuvaks koormaks, aga muidu  on töökus ikka olnud üks eestlase identiteedi alussambaid. Suurim õnn on, kui töö ja hobi on ühendatud. Minul on see õnn.  

Kas ise olete laulnud või laulate rahvalaule? Kui jah, siis milliseid?

Olen palju laulnud laste ja lastelastega – vanaemalt õpitud hällilaule, aga ka selliseid,  mida ekspeditsioonidelt olen kaasa toonud. Üks kunagisi laste lemmiklaule oli “Valge jänes”. Ühe mu lapse lemmik unelaul oli aga hoopis “Lilla istus vangitornis”. Enam paraku ei laula – “hääl ei anna, kurk ei kanna”.  

Teid võib pidulikel puhkudel näha rahvarõivastes – miks just need, mida kannate, on teile olulised?

Esimesed olid abikaasa kodukihelkonna Pöide riided. Need kinkis ta mulle mingiks tähtpäevaks.

Kihnu riided kinkisid mulle töökaaslased, kuna käisin palju Kihnus folkloorikogumise välitöödel. Kört (seelik) oli päris kirstust võetud, käised (pluusi) tikkis Roosi Karjam, keda tundsin esimestest ülikooliaastatest saadik. (Rosaali Karjam elab Kihnu saarel Rootsi külas Härma talus ning oli Kihnu tuntuim käsitöömeister ja kohalike traditsioonide head tundja – toim.) Siis kinkisin endale ise Kadrina riided, sealt on pärit minu emapoolsed esivanemad. Lõpuks lasksin teha üheks presidendi vastuvõtuks Hiiumaa stiliseeritud riided. Lihtsalt ilu pärast.

Kas “Tõde ja õigus” on Eesti rahvakultuuri taustal kuidagi üle tähtsustatud või ongi keskmine eesti mees Andrese ja Pearu süntees ja sama paralleeli võib tõmmata Krõõda ja naise vahele?

Keskmine eesti mees on fiktsioon. Sellist pole olemas. Mehed nagu naisedki on erinevad. Mu kunagine hea ülikoolikaaslane Alvi Schmuul usub, et õige eesti mees on selline, nagu ta mäletab oma lapsepõlvest kodusaarel Muhus – aus, sirgjooneline, heasoovlik ja sõbralik. 

Millised on teie suurimad leiud rahvapärimust uurides?

Aastate jooksul on kogunenud palju huvitaid leide. Ma ei oska neist midagi suurimaks pidada. Mingi läbilõike neist leiab minu raamatust “Muutudes endaks jääda”. Aga see oleks pikem jutt.

Ilmselt olid just naised rahvakultuuri edasi kandjad?

Vanad regivärsilased rahvalaulud olid eelkõige naiste laulud. Uuemad, riimilised laulud seevastu olid suurelt osalt meeste loodud. Ka jutud ja pillimäng olid meeste pärismaa.

Praegu on moesõna väärtus – väärtuspõhisus, peavad olema ühised väärtused ja nii edasi. Mis olid sada või mitusada aastat tagasi väärtused, mida eesti taludes väärtuste all mõeldi?

Kodu, peresuhted, töökus, nõrgemate aitamine ja ühine toimetulek, tasakaalustatud suhted loodusega.  Tähtis oli ka ilu, mis tähendas vanasti ka rõõmu.  “Igav on olla iluta, hale olla laulemata!” Ka rahvarõivastes kajastub rahva ilumeel.

Tallinnas on üsna palju viimastel aastatel muutunud, linnapilti palju uut ilmunud. Millised kordatehtud alad või piirkonnad teid ennast kõige enam, moesõna kasutades, kõnetavad?

Ma pole viimasel ajal eriti palju linnas ringi jalutanud ega tunnegi kõik pealinna paiku. Kuid mulle väga meeldib Nõmmel, kus elasin ka siis, kui hakkasin ennast mäletama.  

Milline oli teie põlvkonna elu suurim väljakutse ja millised on praeguste põlvkondade suurimad väljakutsed?

Sõja aja laste suurim väljakutse oli ellu jääda. Mul õnnestus see üle noatera. Praegu on suurim väljakutse kanda edasi rahvuslikke väärtusi, eesti keelt ja kultuuri, ühtlasi uue aja olude ja muutustega  kohanedes.

Milline on olnud isiklikult teie elus kõige suurem väljakutse?  

Ma ei ole endale seadnud elus mingeid väljakutseid. Elu on neid ise toonud ja ma olen nendega hakkama saanud. Üks suuremaid oli kindlasti presidendi abikaasa amet. Samas tähendas see loobumist minu enda just avanevast rahvusvahelisest karjäärist.

Kes võiks saada Eesti uueks presidendiks? Ma ei mõtle nimeliselt, aga milliste kriteeriumitele ta peaks praegusel ajajärgul vastama?

Tal tuleb austada oma rahvast, tunda tema probleeme ja osata rahvaga suhelda. Samas tuleb saada hakkama rahvusvahelisel areenil. Osata leida liitlasi, kellega koos seista efektiivsemalt ühiste huvide eest. Kaitsta Euroliitu kui rahvusriikide liitu, aidata hoida teda föderaliseerumast.

Kas abielureferendumil kavatsete osaleda, seal oma hääle anda?

Ehk leiaks mingi kompromissi. Näiteks: abielu on mehe ja naise vaheline liit, kooselu on kahe samasoolise liit. Mõlemad on seaduste ees võrdsed.

Need, kes religioossetel, traditsioonilistel või muudel põhjustel pooldavad traditsioonilist abielu, võiksid olla rahul, samas poleks ka samasoolistel  põhjust rahulolematuseks. Kaasasündinud samasoolisust ei saa muuta. Aktsepteerigem siis seda – nagu muidki inimlikke erisusi.

Kas iga eduka mehe taga on naine või on mehel võimalik ka ilma naiseta karjääris või eneseteostuses edasi jõuda?

 No küllap on siingi palju erinevaid võimalusi. Naine võib olla ka pigem nuhtluseks!

Kuidas tuua lastega naisi või emasid ühiskonnas rohkem otsustamise juurde – olukorras, kus meeste roll laste kasvatamisel ühiskonnas on pigem ikka väike? Kas ja kuidas tööandjad saaksid siin vastu tulla?

Olen eluaeg töötanud väikeses kollektiivis ega tunne suurte asutuste võimalusi. Aga arvan, et see on ikka eelkõige naiste eneste asi, mida nad elus soovivad ja eelistavad. Kui te mõtlete naiste osalust poliitikas, siis mina näiteks ei ole seda kunagi soovinud. Igale inimesele ja naisele see lihtsalt ei sobi. Ennast ühiskonnas teostada võib ka teisiti.

Miks abielud tänapäeval nii kiiresti lagunevad?

Kogu maailm on muutunud ebastabiilseks, hinnatakse kiireid muutusi, eduelamusi, inimesed on muutunud egoistlikumaks ja vastutustundetumaks. Perekond on paljudele teisejärguline.

Kas Arnold pidi ligi 60 aastat tagasi kellegagi teie käe ja südame pärast võitlema?

Tundsin kohe, et tema on see õige. Ta oli ikka väga järjekindel ka, mitte mingi tuulepea.  

Kõike ühepalju ilmselt ei ole võimalik – aga milliseid tähtpäevi te oma peres kindlasti tähistate?

Eelkõige perekondlikke, et võimalikult kogu meie suure perega kokku saada. Ka jõulud on meie jaoks olnud eelkõige perekondlik püha. Riigipühadel oleme olnud nii hõivatud avalikus elus, et palju aega pere keskel olemiseks polegi jäänud.

Filoloog ja rahvamuusika spetsialist

• Ingrid Rüütel (sündinud 3. novembril 1935 Tallinnas) on eesti folklorist, filoloogiateaduste kandidaat, humanitaarteaduste doktor ja president Arnold Rüütli abikaasa.

• 1959. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskonna eesti filoloogina. Töötas TRÜ kirjastusgrupi juhatajana.

• Aastatel 1963–1967 täiendas ta end aspirantuuris rahvamuusika erialal.

• Aatast 1978 oli ta keele ja kirjanduse Instituudi rahvamuusika sektori juhataja.

• 2002. aastast on Rüütel EKM etnomusikoloogia osakonna vanemteadur.