"Õpetaja ei julge kohandada õppimist klassi vajaduste ja oskuste järgi, ta arvab, et ikkagi on vaja aineteadmisi õpilastele pähe tampida," lausub vastne Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik (52). "Vähem tähelepanu pööratakse sellele, kuidas lapsed vaimustuksid aine õppimisest. Meie õpilastele ei tundu väga mõttekas see, mida nad koolis teevad."

Tallinna Ülikooli senine filosoofiaprofessor Tõnu Viik sai õppeasutuse rektoriks veebruari alguses, kui ta edestas 21 häälega teadusprorektor Katrin Niglast. USA-s Emory Ülikoolis doktorikraadi saanud Viik on muu hulgas öelnud, et kõrghariduse täiesti tasuliseks muutumine on libe tee. Muu maailma näitel oleks sel juhul oodata õppemaksu tõusu ühel päeval nii kõrgeks, et vaesematest peredest pärit noortel kaob võimalus kõrgharidust omandada. Pealinn tegi uue rektoriga intervjuu.

Kui kaua toidab veel mineviku töö vili, mida praegu koolides heade PISA testide juures näeme? See on ju endise “peda” töö, mida praegu naudime. Kas see edu võib tulevikus jätkuda?

Raske öelda. Meie kooliharidussüsteem on praegu siiski päris suures kriisis. Uusi õpetajaid ei tule palju peale ja meie PISA  testide edu põhineb suures osas, nagu te ütlesite, üsna eakatel õpetajatel. Nad teevad suurepärast tööd. Ent see, miks tuleb kooli vähe noori õpetajaid, ei sõltu esmajärjekorras ülikoolist.

Meie jaoks ei ole probleem rohkem õpetajaid koolitada. Meie probleem seisneb selles, et pole kuigi palju neid noori, kes tahaksid õpetajaks hakata. Täpsemalt on nii, et hea meelega tullakse õppima lasteaiaõpetajaks ja algkooliõpetajaks.

Aga sealt edasi, kui töö lastega läheb keeruliseks, see on alates puberteedieast, siis nende laste õpetajaks saada soovijaid on ausalt öeldes ikka väga vähe. Me teame, et Eesti koolid otsivad praegu tikutulega taga keemia-, matemaatika- ja füüsikaõpetajaid.

See olukord vajab ju kõvasti häirekella löömist. Miks me oleme siis sinna jõudnud?

Vajab tõepoolest. Kui me midagi ette ei võta, siis mõne aja pärast me ei saa enam õpetajalt nõuda mitte ainult magistrikraadi, vaid oleme sunnitud klassi ette laskma ükskõik kelle, keda me vähegi selleks sobivaks arvame.

Suuremaid põhjuseid on minu arvates kaks. Esiteks on õpetajatöö väga suure koormusega. Meie õpetajad on süstemaatiliselt üle koormatud igasuguste uute ülesannetega, mida me oleme aegade jooksul nende õlule ladunud. Need ülesanded on kõik lisaks oma aine edastamisele. Me tahame, et õpetaja viiks läbi aktiivõpet, märkaks kõiki lapsi, arvestaks nende erinevustega, inspireeriks neid, et ta ei õpetaks mitte sunnimeetodil, vaid inspiratsioonipõhiselt. See kõik on päris raske töö. Ja teiseks – nendele nõudmistele ei vasta ka tänapäevane õpetajapalk. Seepärast me ei leiagi väga palju neid, kellele tunduks väljavaade saada õpetajaks väga kutsuv.

Kas missioonitunne on noortes kadunud?

Ma ei tea, kas missioonitunne on kadunud. Ma leian, et kui õpetajaid mitte süstemaatiliselt üle koormata ning neile väärikat palka maksta, siis leiame kindlasti missioonitundega noori, kes tahaksid minna kooli õpetajaks.

Kas teid ei häirinud, et Tallinna Ülikooli peeti kunagi lihtsalt õpetajate kutsekooliks. Kui palju on nüüd moodsal ajal õpetajate õpetamiselt on rõhk mujale nihkunud?

Me oleme ikka endiselt ka haridusteaduste edendajad, valmistame ette õpetajaid ja see on oluline osa Tallinna Ülikooli tegevusest, mille üle oleme uhked. Ja see saab ka tulevikus nii olema.   Aga laiema ülikooli konteksti ehitamine selle õppeasutuse ümber on olnud oluline teaduspõhise õppe saavutamiseks. Me soovime, et õpetajate õpetajad oskaksid edasi anda teaduspõhist mõtlemist, ning selleks on kõige parem, kui nad ise teadustööd teeksid. Raske on ette kujutada, kuidas me siin õpetaksime keemiaõpetajat, kui meil pole võimalik teda kokku viia kellegagi, kes keemiateadust ise arendaks ning oskaks laboris uurimistööd teha. Mina arvan, et õpetajate õpetamine ilma teaduseta kõigis nendes valdkondades, milles me siin õpetajaid ette valmistame, jääks nõrgaks ja poolikuks. Teaduspõhine lähenemine õppetööle on ülikooli missiooni paratamatu osa. Teaduse tegemine ja maa soola kasvatamine käivad käsikäes.

Kas õpetajatele ei piisaks ainult kõrgkooli esimesest astmest, bakalaureuseõppest? Vaat kui palju me saaksime sellega raha kokku hoida!

No see on kahe otsaga asi. Mina arvan, et mitte kellelgi, kes ülikooli tuleb, ei piisa ainult bakalaureuseastmest. Me oleme harjunud bakalaureusekraadi kõrghariduse tunnuseks pidama, aga kuna ühiskond vajab üha nutikamaid tegutsemisviise ja targemat mõtlemist, siis see ei ole piisav. Me vajame ikka vähemalt viieaastase kõrgkooliharidusega inimesi, ja tulevikus ka rohkem doktorikraadiga inimesi. Bakalaureusekraadi juures pidama jäämine tähendab poolikut kõrgharidust. Kui me võrdleme Eesti ühiskonda Saksamaa või Põhjamaadega, siis seal oodatakse tööturule sisenemisel ikka väga sageli magistrikraadi. Seda tahetakse ka kooliõpetajatelt.

Tänapäeval me ju ootame õpetajalt erakordselt palju. Tahame, et ta poleks mitte ainult oma aineteadmiste edastaja, vaid ta peaks suutma ka õpilaste erisusi tähele panna ja vastavalt sellele õppeprotsessi kohandada. Ta peaks suutma nii keskmisest tugevamate kui ka nõrgematega tööd teha ja nende vajadusi märgata, tugevamaid teistest kaugemale juhtida ning innustada. Ja ta peab oskama asja kõigi jaoks huvitavaks teha, oma aine elulisust selgitada ning ainealased teadmised teiste ainetega siduda Õpetajaamet on muutunud aina keerukamaks ja raskemaks. Järelikult on ka ettevalmistus selleks tööks üsna mahukas ja nõudlik.

Te olete juba öelnud, et rektoriks saades pole teil vajasuuri reforme ette võtta. Samas, et ülikool peab olema nutikas ja kogu aeg ajaga kaasas käima ning ka mingil määral muutuma. Kas siin on vastuolu või mitte?

Ma olen öelnud, et ei plaani administratiivse ülalt alla jõuga läbiviidavaid reforme, kui just häda käes ei ole. Minu arust pole sellised reformid tulemuslikud. Sellepärast, et meie asutuse eesmärk on siiski üliõpilaste vaimsuse ja teadvuse muutmine. Selle muutjateks on õppejõud. Nad on sisuliselt üliõpilaste inspireerijad. Väga raske on seda protsessi käsuahela abil suunata,  et kuule, sa pead nüüd hakkama niimoodi tegema, sest mina käskisin. Ainuke, mis ühes haridusasutuses hästi toimib, on inimeste veenmine ja asjade selgitamine. On tõsi, et ühiskonna nõudmised kogu aeg muutuvad ja teisenevad ning ülikoolil on vaja nende muutustega kaasas käia. Ja vähe sellest, et kaasas käia. Kohati tuleb isegi ette minna, aidata kujundada tuleviku ühiskonda ja vastata mitte tänastele, vaid ka homsetele väljakutsetele. Selles mõttes peab ülikool tõesti kogu aeg muutuma, aga seda ei saa teha käsu korras. Palju tulemuslikum muutumine toimib positiivse eeskuju ja ideede loomise tasandil, mida ei reguleerita käskude ja korraldustega.

Ometi ollakse ju harjunud sellega, et kõike peab saama mõõta ja kontrollida. Peame ju ometi hindama tulemust kuidagi, ja kõige parem ikka numbritega…

Meil on tõesti väga hindamis- ja kontrollipõhine suhtumine haridusellu, ja see on asi, mille üle ma ei ole väga õnnelik. Palju parem, kui süsteem põhineks rohkem usaldusel ja vähem järelevalvel ning kontrollil. Aga olgu peale, kui ei ole usaldust, siis hindame ja kontrollime, aga see hindamine tekitab ka õppurites päris suurel määral stressi ja me teame, et kuigi PISA testide osas ollakse tublid, siis koolirõõmu ja õppimisvaimustuse osas on meie näitajad, vastupidi, väga nigelad. Üks põhjustest on just see järelevalve ja kontrollipõhine suhtumine haridusse. Vähene usaldus õpetaja vastu annab ennast ikkagi klassiruumis tunda. Õpetaja ei julge teha aineprogrammis piisavalt muudatusi, ta ei julge kohandada õppemahtu klassi vajaduste ja oskuste järgi, ta arvab, et ikkagi on oluline kogu aineteadmiste sisu õpilastele pähe tampida. Ja vähem tähelepanu pööratakse sellele, kuidas lapsed vaimustuksid aine õppimisest ja oskaksid luua seoseid teiste ainetega, mis teeks nende jaoks selle protsessi palju mõttekamaks. Üks meie probleeme on ka see, et meie õpilastele ei tundu väga mõttekas see, mida nad koolis teevad.

USA ja Inglismaa parimates kõrgkoolides on õppemaks nii suur, et võtab tavalise eestlase oigama, kuid tudeng ju ei suhtle seal staarprofessorite, vaid ainult doktorantidega. Tallinna Ülikoolis astub aga rektor ise tudengite ette. Kas meie ülikoolid on õppijasõbralikumad?

Jah, ma ise õppisin doktorantuuris ühes prestiižikas Ameerika ülikoolis, mis on edetabelites esikümne seas. Seal oli ka kohutavalt suur õppemaks, ligi 25 000 dollarit, ning praegu on see veel suurem, umbes 45 000. Ülikooli koht edetabelites sõltub maailmatasemel tegijatest, aga mitte ilmtingimata õppija perspektiivist. Näiteks meil viisid suure osa ülikooli bakalaureuseõppest läbi doktorandid, kelle hulgas olin ka mina. Loodan, et üliõpilastel oli minuga tore kohtuda, aga nad oli sinna ülikooli tulnud ikkagi mu juhendaja, mitte minu nime peale.

Kas see ei hirmutanud teid rektoriks pürgima, et mõned ütlevad Tallinna ülikooli kohta halvustavalt “punaprofessorite ülikool”?

See pole mind küll hirmutanud. See nimetus on tulnud meie inimeste julgest väljaastumisest ja tahtmisest teha Eestit paremaks. See, et esitatud visioon pole alati sobinud mingisuguse poliitilise vooluga või isegi peavooluga, ei vähenda nende väljaastumiste väärtust, vaid räägib nende inimeste südikusest ja kodanikujulgusest.

Kas väikeses Eestis on üldse vaja nii palju kõrgkoole, eriti just humanitaarkallakuga kõrgkoole? Kas proportsioonid ikka on paigas, kui vaatame tehnika- ja muude nii-öelda eluliste alade koolide suhet?

See on üks neist igavesti lahendamata küsimustest, kui palju humanitaariat Eesti endale lubada saab. Mõnikord küsitakse isegi seda, et milleks seda humanitaariat üldse vaja on. Selliselt küsivad sageli need, kes mõtlevad eeskätt majanduskasvule ja ettevõtlusele.

Kas me tegelikult saaksime kõrvale heita kõik selle, millega humanitaaria tegeleb? See on keelte ja kultuuride tundmine, emakeele tundmine, tõlkimisoskuste arendamine, dialoog teiste kultuuridega, ajalugu…

Kui vaatame meie põhiseaduse preambulat, siis näeme, et seda me ikkagi vist kõrvale jätta ei saa. Meil on alati vaja teisi kultuure mõista, midagi tõlkida, iseendast aru saada, oma lugu jutustada ja seda mäletada.

Kui palju humanitaariat suudab Eesti maksumaksja ülal pidada?

Siin tuleb arutleda niisugusel teemal, kas maksumaksja või tema esindajad parlamendis oskavad öelda, milliseid erialasid või valdkondi on meil üldse vaja. Ja millest lähtudes me sellele küsimusele vastaksime? Üks vaatenurk erialade vajaduse kohta lähtub sellest, et meie ettevõtted vajavad üht- või teistsugust tööjõudu.

Ülikoolide erialad võiksid lähtuda ettevõtete vajadusest, aga sellise lähenemise nõrk koht on see, et me vajame niisugust tööjõudu täna, aga kes siis kasvatab sellist tööjõudu, mida me vajame homme.

Homme on meie ettevõtted targemad kui täna ja vajavad targemat tööjõudu. Järelikult peavad selle otsuse tegema need, kes on tänastest ettevõtjatest targemad. Kus neid tarkasid leida? Kas poliitikud on targemad? Ma ei tea. Mina panustaksin tuleviku vajadusi silmas pidades ülikoolide ja teadlaste tarkusele, aga ka üliõpilaste endi tulevikutunnetusele.

Edasi, lisaks ettevõtlusele on nii täna kui ka tulevikus vaja veel igasuguste ametite esindajaid, nagu näiteks õpetajad. Seega ei saa me ainult ettevõtluse ja majanduse perspektiivist sellele küsimusele vastates lähtuda. Kes neid tuleviku ühiskonna vajadusi kaardistada oskaks? Ja kes oskaks seda kõike arvestades vastata küsimusele, kui palju on Eestile vaja sotsiaalteadlasi, kui palju humanitaarteadlasi, kui palju tehnikateadlasi jne?

Minu arusaamise järgi niisugust tarka olemas ei ole. Tulevik on põhimõtteliselt seotud tundmatuga. Kui täna läheb humanitaaria peale kogu kõrgharidusele kulutatavast rahast umbes kümme protsenti, siis kes ütleb, kas seda on tulevikku silmas pidades liiga palju, parasjagu või liiga vähe.

Võime küsida, kas meile tundub, et meie ühiskonnas on liiga palju keelte tundmist ja eesti keele arendamist ning eesti kultuuri mõistmist. Teame me liiga palju või vähe Eesti ajalugu? Minule tundub, et seda kõike on pigem ikka liiga vähe. Aga seda ütleksid oma ala kohta muidugi ka teiste valdkondade esindajad.

Teie olete filosoof. Kas filosoofiat on Eestis liiga palju või vähe?

Siin võime samamoodi küsida, kas meil on liiga palju või liiga vähe inimesi, kes suudavad lugeda ja analüüsida keerulisi tekste, loogiliselt mõelda ja argumenteerida, üksikküsimusi suuremasse konteksti asetada ja asju filosoofiliselt vaagida.  Kas filosoofilist mõtlemist on liiga vähe või liiga palju?

Kui palju jääb teil rektoriameti kõrvalt nüüd aega oma teadusliku lemmikteema – Hegeliga – tegelemiseks?

Jah, teaduse jaoks pole viimasel ajal aega jäänud, kuid teaduskirjandusel hoian silma peal ja kavas on ka rektorina jätkata vähemalt mingis osas õppetööga. Nii tegi ka eelmine rektor Tiit Land.

Te olete tegelenud Hegeli tunnetusteooriaga ja inimese võimega iseenda eksistentsist teadlik olla. Kas see omadus võib kunagi tekkida ka inimese enda loodud tehisintellektil? Kas robotid võivad ühel hetkel hakata mõistma, kes nad tegelikult on?

Ma ei tea, kas nad ikka hakkavad seda mõistma, kes nad on. Aga tõsi on see, et inimene on just nüüd loomas tehisolendeid, kelle mõtlemisvõime hakkab mõnel alal ületama inimese mõtlemisvõimet. Tänapäeva arvutid suudavad inimesest märksa kiiremini kalkuleerida. Kuna nad on nii kiired, siis ületavad nad inimesi väga mitmes töös, näiteks linnas rohelise laine tekitamisel, mis võib inimesest programmeerijale käia üle jõu. Malemängus jõuab inimene väga heale tasemele, kui ta on mänginud ära 10 000 partiid. Siis tekib selline malemängukogemus, mis lubab teisi võita. Kui arvuti teeb läbi 10 000 partiid, siis kaotab ta enamikule inimestele. Arvutil kulub õppimiseks palju rohkem partiisid, aga tema jõudlus on nii suur, et ta teeb kiiresti, vaid mõne päevaga läbi sada miljonit partiid, ja siis on ta juba võimeline seda 10 000 partiid mänginud inimest võitma. Näeme, et mõneski asjas on arvuti inimesest parem. Tulevikus hakatakse kindlasti arvuti juhitavat autot ohutumaks pidama kui inimese juhitavat.

Kas see ei või lõppeda nii nagu ulmefilmidess, kus enesekindel tehisintellekt teatab, et inimene on liigina aegunud ja maailmale ohtlik ning ta peab areenilt kaduma?

Teaduslikus fantastikas tulevad jah tihtipeale ette olukorrad, et tehisintellektil löövad välja mingid omaenda motiivid. Aga nii palju kui me praegu teame tehisintellekti kohta, ja ükskõik kui kiiresti nad tegutseksid, siis mingeid tundeid ega enda teadvustamist neil ei teki.

Jah, võimalik, et inimene on kunagi võimeline looma tehisvormi, mis hakkab ka ise midagi tundma. Aga senimaani see nii küll ei ole. Arvutitel pole sellest sooja ega külma, mida nad teevad, milliseid tekste edastavad või talletavad, ehkki nad saavad selle kõigega väga hästi hakkama. Nad võivad nendes tekstides isegi grammatikat kontrollida.

Tänapäevase arvutitehnoloogia puhul pole sellist ohtu, et tehisintellekt hakkaks tahtma inimest kõrvale jätta. Talle selle temast läbi käiva tohutu info rakenduslik külg üldse korda ei lähe.

Inimene aga on saanud teadlikuks iseendast, tunnetanud oma olemasolu. Kas see on üks universumi imedest?

Jah, üks tänapäeva evolutsiooniteooria põletavam küsimus ongi see, miks on inimesel arenenud välja eneseteadvus. Inimene mitte ainult ei suuda otsustada, millist teed pidi on parem edasi minna, vaid ta ka tajub, mida tähendab olla elus, mida tähendab olla mina. Mis tunne on läbi elada niisugust rõõmu või kurbust, et meil tekivad Hegeli järgi refleksiooniastmed. Et ma lihtsalt ei tee midagi, vaid ma ka tean, et ma teen seda, ja ma tean ka veel, et ma seda tean. Ja see kõik on seotud afektiivsete seisunditega, mille korral üks asi läheb mulle väga korda ja teine ei lähe, ühte asja suhtun positiivselt, teise negatiivselt. Ja järgmises refleksiooniastmes olen sellest veel väga teadlik. On tekkinud olend, kes oma mõttega suudab haarata universumit kui tervikut.

Inimesele on antud unikaalne võimalus mitte ainult elada, vaid ka kogeda oma elu, anda sellele tähendusi. Ja see, et meile on antud selline elu ja selline maailm, mis seda elu toetab – see on väga suur ime.

Füüsikud on hädas maailmaruumist aru saamisega, kuna see kõik, mida nad nüüd näevad ja teavad, ei ole enam kooskõlas sellega, mida nad on õppinud. Kas siin võib appi tulla ka hegellik maailmatunnetus? Kas füüsikud peaksid hakkama mõtlema nagu filosoofid?

Teadust viivadki edasi kahte liiki küsimused. Ühed on eriala sisesed, mis puudutavad väga täpseid üksikasju. Näiteks sellised, millised on ühe aatomiosakese omadused. Sellistele küsimustele vastates tehakse teaduses avastusi, mis aitavad olemasolevat teadmiste süsteemi täiendada.

Suuremaid avastusi tehakse, esitades filosoofilisi küsimusi seniste teaduse lähtekohtade ja põhiveendumuste kohta. Näiteks liikumine Newtoni füüsika juurest relatiivsusteooriani toimus suurte filosoofiliste küsimuste esitamise kaudu nii, et mõtestati ümber terve hulk juba teada olevaid empiirilisi fakte ja üksikasju, ning jõuti teooria põhialuste ümbersõnastamiseni. Nii et teaduste edenemiseks on vaja nii täppisteaduslikku kui ka filosoofilist mõtlemist.

Aga sellist lähenemist on vaja meil kõigil, ka lihtsalt inimestena, mitte ainult füüsikutel. Meil on vaja nii konkreetseid vastuseid ühe või teise paradigma sees kui ka seniste üldseisukohtade kriitilist läbivaatust.

Mis siis on meile kui inimestele oluline?

Inimestele on tähtis nende elu. Iga elusolendi jaoks on tema elu  kõige olulisem sündmus. Meid kõiki huvitab, kas seda on võimalik elada õnnelikult ja tähenduslikult, ning mida selleks tegema peaks. Vastuseid otsides ei peaks me olema oma kultuuris levivate kinnisideede ja klišeede kütkeis, kui meil on samas võimalus kasutada ka teadlaste antud vastuseid. Ma tõesti arvan, et kui me teadlaste vastustega arvestame, siis on igaühel võimalik elada rikkamalt, huvitavamalt ja paremini.

Kuid kõrgkoolidel on lisaks õpetamisele ja teaduse tegemisele veel võimalus pakkuda ühiskonnale mingeid teadmisi pakilisemate asjade lahendamiseks, näiteks praegu e-õppe jaoks. Kas teil jätkuks selleks võhma?

Jaa, ikka, meie teadlased uurivad praegu, kuidas e-õpe toimib õpilase seisukohast; kui hästi või halvasti ta omandab selles olukorras teadmisi ja milline on õpilase e-õppe kogemus. Me tegeleme ka põimõppe tehnikatega, seda ka õpetaja ja õppejõu vaatest. Kuidas ikkagi viia läbi õpet olukorras, kus meid ühendab ainult virtuaalne ruum. Ja ma arvan, et väga suur tulevikuküsimus on, kuidas viia läbi õpet olukorras, kus osa õpilasi on klassiruumis kohal, aga teine osa teeb kaasa virtuaalselt.

See on kõige nõudlikum õppevorm, millega me nähtavasti tulevikus veelgi suurendame õpetajate koormust, sest üks õpetaja peab korraga tegelema kahe eri sihtrühmaga ja kasutama erinevaid haridusdidaktilisi võtteid mõlema grupi jaoks korraga. Samas ma loodan sellest tulevikus väga suurt kasu. Alati on keegi kas tõbine või sunnitud mingil muul põhjusel koolist puuduma. Neid oleks hea virtuaalselt õppetöösse kaasata.

Nii et teie ei näe ohtu, nagu tekitaks kaugõpe laste teadmistes väga suure augu?

Meie haridusteadlased on seda uurinud ja jõudnud järeldusele, et lapsed jagunevad eri rühmadesse. On neid, kellele niisugune virtuaalne kaugõpe sobib isegi rohkem kui koolis kohapeal tunnis õppimine ja nad saavadki e-õppe puhul paremini asjad selgeks. Need on niisugused lapsed, kellele meeldib ise pusida ja ise teha, kes suudavad hästi ise juhtida oma tegevusi ja aja kasutamist. Neile meeldib omaette õppida ja meeldib see, et nad saavad salvestatud loengu ja võivad vahepeal selle pausi peale panna, et kuuldu üle järele mõelda. Neile sobib ka see, et pinginaaber ei küsi neilt samal ajal midagi. Aga sellised on vähemuses. Enamik lapsi saab e-õppe puhul halvemini hakkama kui koolis päris tunnist osa võttes. Nende tulemused on kaugõppe puhul kehvemad, sest neil puudub harjumus iseseisvalt õppida. Neil on nõrk enesejuhtimise võime, nad vajavad klassiruumis distsiplineerivat kätt õpetaja näol.

Tallinna Ülikoolis on ka riigiteadused hästi arenenud. Kas poliitikud peaksid sagedamini teadlaste poole pöörduma?

Minu hinnangul peaksid tegevpoliitikud küll sagedamini nõu küsima. Aga nii ootamatu, kui see ka pole, on koroonakriis tekitanud olukorra, et poliitikud on ootamatult sageli pöördunud nõu küsimisega teadlaste poole. Häda ajab härja kaevu. Ja kui me nüüd poliitikutega räägime, siis nad on arvanud, et teadlastel peaks olema sisend poliitikasse, selleks et hästi, nutikalt ja targalt riigi ja ühiskonna asju korraldada ja teaduspõhiseid otsuseid teha.

Kas niisugust teadust, mis ei tegele otseselt numbritega, meie poliitikud üldse aktsepteerivad?

Tõsi, Eestis on suur usaldus sellise teaduse vastu, mis suudab esitada numbreid ja graafikuid, mis on kontrollitavad ja empiiriliselt hästi hoomatavad. Nende kohtade peal kuulatakse teadlasi päris hästi. Aga meil on ikka veel päris suur skepsis nende teaduste vastu, mida esindavad humanitaarteadlased, kellel niisuguseid arvulisi või graafikute viisi esitatavaid näitajaid ei ole. Kõik, mis põhineb interpretatsioonil ja väga laiade küsimuste tõstatamisel, paistab mõnelegi endiselt kahtlane. Ma ütleksin isegi, et meil niisuguse teaduse vastu poliitilist usaldust ei ole. Meil kuulatakse küll teadlasi, kui tahetakse teada, kuidas suurendada SKT-d, aga palju vähem kuulatakse teadlasi neis küsimustes, kuidas olla õnnelik ja kuidas teha Eestist riik, kus inimesed tunnevad ennast hästi.

Tundub, et sellisest küsimuse asetusest ei saada aru ja see viibki välja vajaduseni ikka ja jälle selgitada humanitaarteaduste vajalikkust meie ühiskonna jaoks.

Milline rektor teist ikkagi saab? Te olete kasutanud oma kandideerimise ajal ka termineid “mõistmine”, “tänulikkus” ja isegi “alandlikkus”. Kas need on juhile kohustuslikud omadused?

Muidugi on! Me ei taha keegi endale juhiks inimest, kes ei mõista, mida ta teeb, ja kellel puuduks empaatia nende inimeste suhtes, keda ta juhib. Ma olen juhi positsioonil olnud ju viimased viis aastat – humanitaarteaduste instituudi direktorina – ja olen juhi positsiooni mõtestanud sellisena, et nüüd on minu kord kanda hoolt nende inimeste ja nende töötingimuste eest. See on inimeste eest hoolitsemise töö, mida tõepoolest ei saa teha ilma empaatiavõime ja hoolimiseta, kõrgilt ülevalt alla positsioonilt, ilma alandlikkuse tundeta nende ees, kes päris eesliinil põhitööd teevad, kelleta ühelgi juhil mingit mõtet ei oleks. Juht olla, see on ikkagi missioon. Antud olukorras meie ürituse – kõrghariduse andmise – missioon. Tuleb seista selle eest, et see käiks võimalikult hästi ja tulemuslikult. Ja need inimesed, kes meil siin on õppejõud ja teadlased – neil peab olema võimalus panustada ja osaleda selles protsessis üliõpilasi inspireerides. See ongi juhi töö sisu.

Ega te pane pahaks, kui teie töötajad ütlevad ka meedias välja oma seisukohti ja mõni otsustab isegi mõne erakonnaga liituda?
Ei ole rektori asi lubada või keelata kellelgi mõne erakonnaga liituda. Aga mis puudutab oma seisukohtade väljaütlemist, siis mulle tundub, et kodanikujulgus ikkagi kaunistab õppejõudu ja teadlast, mitte vastupidi.

Te ise olete olnud söakas kaasa lööma ühiskonnaelus, nagu nägime mõne aasta tagasi Harta 12 puhul, olite seal isegi üks eestvedaja ja ideoloog. Kuidas nüüd tagantjärele hindate, kas sellest ettevõtmisest midagi muutus?

Minule tundus, et me olime selleks ajaks jõudnud poliitilisse sumbumisse, dialoog nii erakondade vahel kui ka erakondade ja inimeste vahel oli tõesti hääbunud. Me tahtsime sellele tähelepanu juhtida.

No muutus ju küll. Muudeti isegi valimisseadust ja meie parlamendi moodustamise korda. Uutel jõududel hakkas tekkima võimalus riigikokku jõuda. Kõik uued sisenejad mind muidugi tagantjärele vaadates õnnelikuks ei tee, aga võib ju loota, et see ongi demokraatia lastehaigus.

Kas praegu oleks juba põhjust kellelgi uuesti sekkuda, nagu te tegite omal ajal oma hartaga?

Ma loodan küll, et ülikool suudab olla poliitiliselt ärgas, ning kui meile tulevad üliõpilased, kes veel ärksad pole, siin selliseks muutuvad. Hakkavad silma peal hoidma ka neil protsessidel, mis ühiskonnas toimuvad, ning vajaduse korral ka kaasa rääkima. On ikka nii, et kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Alati tuleb kodanikuna sekkuda ja oma arvamus välja öelda. Veel parem, kui meil oleks aina rohkem neid inimesi, kes suudaksid sekkuda teaduspõhiselt, mitte ainult öelda, et mina arvan midagi seepärast, et mina olen mina, vaid ma leian, et selline ja selline tegutsemisviis oleks parem sellepärast, et …, ja nad tooksid oma teaduslikud põhjendused.