Aasta õpetajaks valitud Tšiili miljonär: Eesti õpetajate palgad on alavääristavad

Ainsate välismaalastena Tallinna aasta õpetajaks 2014 valitud Pirita majandusgümnaasiumi õpetaja Henton Rafael Figueroa Aste ja Järveotsa gümnaasiumi jaapani keele õpetaja Hiroyuki Sonobe tunnistasid kui ühest suust, et rahulikke ja distsiplineeritud eestlasi on lausa lust õpetada.

Haridus

Aasta õpetajaks valitud Tšiili miljonär: Eesti õpetajate palgad on alavääristavad (1)

Ainsate välismaalastena Tallinna aasta õpetajaks 2014 valitud Pirita majandusgümnaasiumi õpetaja Henton Rafael Figueroa Aste ja Järveotsa gümnaasiumi jaapani keele õpetaja Hiroyuki Sonobe tunnistasid kui ühest suust, et rahulikke ja distsiplineeritud eestlasi on lausa lust õpetada.

Kas aasta õpetaja tiitel tuli teile üllatusena?

Aste: Pisut tõesti, sest mõned mammid ja papid on aastaid õpetajana töötanud ja pühendanud sellele rohkem aega kui mina. Mina olen nagu varblane, kes leiab mõned tunnid ja annab need siis ära. Õpetan praegu 31 tundi (õpetaja normkoormus on 24 tundi – toim) nädalas ja jagan end mitme kooli vahel – 21. keskkool, Jüri gümnaasium, Kose gümnaasium, Tabasalu gümnaasium, Pirita majandusgümnaasium ja Arte gümnaasium.

Sonobe: Jah, see oli mulle suur üllatus. Ma ei teagi, miks just mina auhinna sain. Ma ei ole ainus jaapanlane, kes Eestis jaapani keelt õpetab, tean, et üks õpetaja on veel.

 

Kuidas ja millal te sattusite Eestisse?

Aste: Sattusin Eestisse 18 aastat tagasi seoses äriga – olin osanik Vigala piimatööstuses. Aastal 2004 ilmus ajalehes teade, et Pirita majandusgümnaasium vajab mikro- ja makromajanduse õppejõudu, ja kuna ma olin Tšiilis varem õppejõuna töötanud, siis mõtlesin, et miks mitte ka siin proovida. Õnneks oli kooli direktor piisavalt hull, et võtta tööle neid aineid õpetama mingi kahtlane välismaalane. Seega enne olin ärimees ja siis õpetaja. 2008. aastal nimetati mind Tšiili aukonsuliks Eestis.

Sonobe: Eestisse tulin 1998. aastal, kuna sain Jaapani ülikoolis pärast jaapani keele õpetajate magistriõppe lõpetamist esimesena tööpakkumise Eestist. Varem polnud ma õpetajana töötanud. Minu erialaks on jaapani keele õpetamine võõramaalastele. Mulle tundus, et palju põnevam on õpetada jaapani keelt välismaal kui Jaapanis.

 

Kas tulite Eestisse koos perega?

Aste: Tulin Eestisse üksinda ja praeguseni pole ma veel pereinimene.

Sonobe: Mina abiellusin Eestis ja minu abikaasa on eestlanna. Tutvusime Tallinna ülikoolis, kus ma õpetasin jaapani keelt. Mul on kaks last – tütar Karen, kes on kümneaastane, ja poeg Raido, kes on kaheksa-aastane. Minu lapsed jaapani keelt rääkida ei oska, sest nende emakeel on eesti keel. Ainult vahel räägivad nad kodus minuga veidi jaapani keelt.

 

Kuidas teil on õnnestunud eesti keel nii hästi ära õppida?

Aste: Eestisse tulles tutvusin ühe siin elava itaallasest vandetõlgiga ning katoliku kiriku piiskop Phillippe Jourdaniga. Võtsime kolmekesi endale inglise keele baasil ühe õppejõu, kes aasta jooksul tegeles meiega iga päev kaks tundi. Eesti keelt õppida on raske, võrreldes hispaania keelega on see hoopis teine asi ja suur väljakutse. Kui ma Tšiilis kooli lõpetasin, siis olid mul selged juba inglise ja prantsuse keel. Siin Eestis olen praktiseerinud ka itaalia keelt, sest mu ema on itaallanna, seega on mul lisaks Tšiili kodakondsusele ka Itaalia kodakondsus.

Sonobe: Eesti keele õppisin ära Tallinna Ülikoolis eesti keele kursusel. See on väga raske keel õppimiseks. Grammatika on palju keerulisem kui jaapani keeles. Samamoodi on ka eestlastele jaapani keeles lugema ja kirjutama õppimine väga raske, ehk alles pärast kolme aastat õppimist hakkab midagi tulema.

 

Milline on Eesti koolisüsteem teie kodumaa omaga võrreldes?

Aste: Süsteemide peamine erinevus seisneb selles, et kui sa tahad Tšiilis head haridust saada, siis tuleb maksta. Tasuta koole on ka, aga sealne haridus pole kuigi kvaliteetne. Ma räägin tavaliselt õpilastele, et niisugused töövahendid, mugavad toolid ja soojustatud klassiruumid ei ole kõikjal maailmas tavaline asi, et see kõik on suur pluss, mida nemad peavad iseenesest mõistetavaks. Näen kõiki neid eeliseid kõrvalt ja mõtlen, et miks ometi ka sellistes oludes on inimesed vahel nii laisad.

Sonobe: Minu ajal, umbes 30 aastat tagasi oli Jaapanis kool väga range. Õpilasel polnud mingeid õiguseid. Tunni ajal rääkimine oli täiesti keelatud. Minu ajal oli normaalne, et lisaks selgitamisele, mis on valesti, õpetaja ka lõi õpilasi. Kui õpilane rääkis kodus, et sai õpetajalt koolis lüüa, siis vanemad olid õpetajale tänulikud ja leidsid, et laps oli löömise ära teeninud. Mind on ka õpetaja tunnis löönud, aga mitte minu enda süü tõttu. Tookord sai kogu klass karistada ühe halva õpilase pärast. Nüüd enam õpetajad Jaapanis lapsi koolis ei löö.

 

Kuidas hoiate klassis korda?

Aste: Eesti õpilased on äärmiselt rahulikud võrreldes Tšiili lastega. Siin pole mind mitte keegi tomatiga visanud, aga Tšiilis olen ma saanud tomatiga vastu vahtimist. Sel ajal, kui mina Tšiilis koolis käisin, oli tudengitel ja õppejõul lubatud loengus suitsetada, nüüd enam mitte. Eestist meenub mulle vaid üks kord, kui õpilane julges mulle vastu rääkida.

Ühes koolis kirjutasin kord õpilase töö alla, et «teie töö on liiga odav!». Siis tuli õpilane minu juurde ja ütles: «Palun defineerige odav.» See oli nende pikkade õpetamisaastate jooksul esimene kord, kui keegi söandas mulle midagi vastu öelda! Tavaliselt eesti õpilane ei kommenteeri ega vaidle vastu. Mina annan õpilasele alati võimaluse oma tööd ümber teha, kui näen, et tal on potentsiaal olemas ja lihtsalt on vaja pühendada tööle veidi rohkem aega.

Sonobe: Proovin eelkõige õpilastele tunni huvitavaks teha ja neid motiveerida. Oluline on leida just seda õpilast paeluv valdkond, mille kaudu keeleteadmisi edasi anda – olgu selleks siis näiteks kultuur, multifilmid või toit.

 

Kas Eesti õpetaja saab väärilist palka?

Aste: Kindlasti mitte, aga minu jaoks on oluline rahvusvaheline kogemus, mille ma siin õpetades saan. Vahel on muud põhjused kui raha, miks inimene töötab õpetajana. Samas on õpetajana tööle asudes vaja aru saada, et õpetamine pole finantsvaldkond ega infotehnoloogia, kus liiguvad suured rahad. Mina tegelen õpetamise kõrvalt Eesti saunade turustamisega välismaale.

Minu peamised kliendid on viietärnihotellid, suusakuurordid ja golfiklubid, kes tahavad saunu. Minult on sauna ostnud ka endine Itaalia peaminister Silvio Berlusconi. Ühes kuus müün ma isiklikult umbes 100 000 euro eest saunu. Seega raha pole minu puhul peamine, miks olla õpetaja.

Muide, mina arvan, et Eestis on veel nutikatel inimestel võimalus miljonäriks saada, eriti kui vaadata just infotehnoloogia valdkonda. Ma ise olin veidi üle 40, kui teenisin oma esimese miljoni. Ettevõtlus nõuab suurt riskitaluvust, aga paljud eestlased on väga tagasihoidlikud ega taha eriti riskeerida, seetõttu on ka miljonid rasked tulema.

Sonobe: Mina ja mu naine käime mõlemad tööl ja seega saame hakkama, aga üks 100-jeeni-pood (100 jeeni = 71 eurosenti – toim) võiks Eestis ikkagi olla. Eesti ja Jaapani õpetaja palka võrrelda ei saa, sest Jaapanis teenib magistriharidusega õpetaja umbes 3000 eurot kuus.

 

Nimetage palun kolm asja, mis teile Eestis meeldivad.

Aste: Meeldib see, et inimesed on rahulikud, oskavad teisi kuulata ja on ilusad.

Sonobe: Hea seašnitsel, keskküte ja toredad inimesed.

 

Kas olete mõelnud kunagi ka koju tagasi pöördumisest?

Aste: Ma tunnen end Eestis nii hästi praegu, et pole isu tagasi sõita. Ja külma ma ei pelga, sest mul on ju korralik saun!

Sonobe: Mina tahan, et mu lapsed saaksid oma hariduse Euroopas, seetõttu oleme siin, kuigi püüame iga kahe aasta tagant ka Jaapanis käia.

 

 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...