ARHITEKTUURIAJALOOLANE: Maarjamäe memoriaal tuleb säilitada

Kuigi memoriaal laguneb igast otsast, võib arhitektuuriringkondade arvamust siiski ühtseks pidada: selle paiga mälestusrajatised väärivad säilitamist. Asjatundjate arvates on tegemist mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa taustal unikaalse ja väga õnnestunud vabaõhuansambliga.

Pilt: Albert Truuväärt

ARHITEKTUURIAJALOOLANE: Maarjamäe memoriaal tuleb säilitada (4)

Virkko Lepassalu

"Ma ei näe ühtegi põhjust, miks Maarjamäe memoriaali ei peaks renoveerima," ütleb arhitektuuriteadlane Epp Lankots. "Nüüd peaksime olema juba õppinud sellele kompleksile rahulikuma pilguga vaatama." Tema sõnul on nõukogude pärandiga samalaadseid vaidlusi varem põhjustanud baltisakslastest jäänud mälestised. Linn tahab hiljemalt 2023. aasta lõpuks korda teha Maarjamäe memoriaali ja tööga võimalikult ruttu pihta hakata.

Praegu jääb üle vaid imestada, et näiteks meile kõigile tuntud dolomiidist teraviku ehk obeliski ülemine ots pole alla sadanud, sest on niivõrd pragunenud. Jalgteede plaadid mõranevad samuti ja kaldseinte dolomiitplaadid poetavad nukralt tükke. Linn on sinna  paigaldanud hoiatussildid.
Unikaalne kogu Euroopa taustal

Kuigi memoriaal laguneb igast otsast, võib arhitektuuriringkondade arvamust siiski ühtseks pidada: selle paiga mälestusrajatised väärivad säilitamist. Asjatundjate arvates on tegemist mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa taustal unikaalse ja väga õnnestunud vabaõhuansambliga.

"See on tegelikult eraldi väärtus, et autorid oskasid ideoloogiliste nõudmiste raamides töötada välja abstraktse ja üldinimlikele väärtustele tugineva lahenduse," ütleb arhitektuuriteadlane Epp Lankots. "See eristus selgelt teistest analoogsetest nõukogude monumentaalkunsti teostest. Maarjamäe memoriaali ala on teise maailmasõja eri vaenupooltel hukkunute ajalooline matmispaik."

2018. a on Lankots Tallinna linnaplaneerimise ameti tellimusel Maarjamäe kompleksi analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et see väärib riiklikuks kultuurimälestiseks tunnistamist. Kunstiteadlane Heie Treier on omakorda kirjutanud, et NSV Liidu lagunemise järel, kui toonast ideoloogiat kandvaid monumente massiliselt maha võeti, jäi Maarjamäe pahameeletormi alt justnagu kõrvale.

Paiga imposantsus ja kõrgelt kaldalt avanev vaade on võime pidevalt paelunud. 1940. aasta detsembris leidsid Maarjamäel kõigepealt viimase puhkepaiga sadakond punaväelast, lisaks maeti sinna Naissaarelt ümber sõjalaevade Avtroil ja Spartak meremeeste säilmed. Nood olid hukatud 1919. a, sest olid langenud vangi Eesti vetes seilanud Briti sõjalaevade mereväelastele.

Edaspidi selle paiga ideologiseerimine vaid süvenes. 1941. a suvel on Maarjamäele maetud Tallinna Saksa vägede eest kaitsnud punaarmeelasi, sama aasta oktoobris aga juba ka sõjas langenud eestlastest ohvitsere. Saksa okupatsiooni ajal kaevati nõukogude ajal maetute säilmed omakorda välja, et rajada suur sõjaväekalmistu. Aastate jooksul sängitati sinna 3000-4000 Saksa poolel sõjas langenut, peale sakslaste ka soomlasi jt rahvuste esindajaid.  

Kui taas nõukogude võim kehtestati, tehti saksa kalmistu mõistagi pealt siledaks, et langenuid miski ei meenutaks. Seekord põlistas nõukogude võim end Maarjamäel eriti mastaapselt: 1960. a rajati sinna kõigepealt 35 m kõrgune Jääretke obelisk, mille autorid olid üks ENSV juhtarhitekte Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Alles seejärel, 1975. aastal, sai Maarjamäe kompleks selliseks, nagu me seda tänapäeval tunneme. Arhitektide Allan Murdmaa ja Peep Jänese eestvedamisel valmis nimelt ülejäänud memoriaalkompleks koos tseremooniaväljakuga.

Üks selle loojatest, Peep Jänes (s 1936) ei ole oma loomingut ajas ümber hinnanud. "Mina näen seda kui märkimisväärset maastikuarhitektuurset tööd," ütleb ta. "Vahel harva olen viimasel ajal sinna sattunud. Aga minu süda küll ei kripelda, vaid on üldjoontes rahul."

Peep Jänes sai koos kaasautoritega konkursil kolmanda koha. Kuid sisuline võitja Allan Murdmaa (1934-2009) oli ta samuti teostamisel kampa kutsunud. "Ta sellepärast kutsus, et Mart Pordi töö ei võidaks," lausub Jänes. "Talle see Jääretke obelisk väga ei istunud."
Maarjamäel süüdati kompleksi valmimise järel igavene tuli, mille tagaseinas olevad süvendid kujutavad peopesasid, mida tule paistel soojendatakse. Püloonvärava kohal on hukkuvaid kajakaid kujutav pronksskulptuur, mille autoriks tuntud monumentalist Matti Varik. Ka tema on klassik – nagu kompleksi võtmearhitektid Port, Murdmaa, Jänes.

"Ta oli vaieldamatult üks võimsamaid Eesti monumentaliste," räägib Varikust üks tema õpilasi Mati Karmin. "See on väga väärikas kompleks ja hea, et seda pole üldises hulluses maha kistud. Hukkunutel, kellele Varik mõnedki oma tööd pühendas, ei ole vahet. Surnutega ei tohiks sõdida. Tema pühendas oma monumendid ikka eestlastele laiemalt. Monumentaalse mõtlemisega, suur Saaremaa mees, nagu ta oli. Näiteks Tehumardi lahingu mõõk Saaremaal. Ka see oli pühendatud eestlastele laiemalt."

Memoriaalansambli ühe kaasutori Peep Jänese sõnul oli kavandatud veel memoriaali teist järku. See pidanuks kunstiliseks tervikuks siduma ka maastiku püstloodse paeseinaga. Kuid see jäi teostamata. Teise etapi teemaks pidi saama alates Mahtra sõjast võitlus sotsialismi eest. Vanema põlve arhitektid viitavad selle mastaapse lisanduse ärajäämise põhjusena rahanappusele. Teisalt toonaste ideoloogiajuhtide arusaamale, et see kõik oleks liiga mastaapne.

Õnneks jäi kompleks pooleli

Arhitektuuriajaloolase Epp Lankotsa andmetel pidanuks teises etapis tulema Lasnamäe veeru ette piklikud püramiidid, mille vahele oleksid tekkinud vabaõhusaalid. Seal oleks eksponeeritud igasuguseid revolutsioonilisi sündmusi.

1980ndate teisel poolel seisis aga pooleli hulk objekte, sh rahvusraamatukogu ja maakohtade kultuurimajad. Need neelasid õnneks kogu kapitali. Õnneks selles mõttes, et ühe "täiustusena" mõlgutasid Lankotsa andmetel 1980ndatel ideoloogiatöötajad mõtteid lisada ansamblile uus sissepääs. See pidanuks rajatama koos Lenini tsitaadiga ja pealdisega "Neile, kes võitlesid nõukogude võimu eest".

Mälestusmärk kõikidele

Kui see valmis oleks saanud, tähendanuks see Maarjamäelt lihtsalt inimlike kannatuste mälestuspaiga oreooli äravõtmist. Siis oleks see memoriaal 1990ndatel sattunud piltlikult öeldes ühte ritta Lenini ausammastega. Ja seega oleks maha kantud kogu ansambli autorite Murdmaa, Jänese, Variku jt pingutus – ideoloogiale väikest kniksu tehes rajada siiski ideoloogiavaba maastikuansambel kõikidele sõdades langenutele. Tallinnal omakorda poleks pärast Maarjamäe "leniniseerimist" tänapäeval  enam midagi taastada, sest ilmselt oleks see lõhutud.

Lankots meenutab, et samalaadseid vaidlusi nagu praegu punane pärand, on varem põhjustanud baltisakslaste jäljed. Lõpuks olid ka nemad võõrvõim, ehkki määratult pikemalt kui suutis vastu pidada nõukogude režiim.

Memoriaali renoveerimise projekt peaks olema valmis detsembris 2021. Esimene etapp hõlmaks sadevee süsteemi ehitamist, Jääretke obeliski korrastamist, sõjaohvreid sümboliseeriva igavese tule kätejäljendi ja hukkuvate kajakate skulptuuri korrastamist. Teise etapi töö, mis lõppeks oktoobris 2023, hõlmaks peamiselt tugimüüre, haljastust ning jalgradu. Renoveerimine maksab 3,5-4 mln eurot.

KLANDORF: Linnud ja peopesad on üldinimlik motiiv

Tallinna abilinnapea Kalle Klandorfi sõnul on Maarjamäe memoriaali korrastamist praeguseni seganud maaomandi küsimus – kes hoolitseb selle ala eest?

"Sellisel paigal peaks olema siiski üks peremees," ütles abilinnapea. "Linn on teinud maa omandamise ettepaneku riigile, ja vastust veel pole. Aga me hakkame remontima sellest hoolimata, sest memoriaal on juba väga halvas seisukorras."

Klandorfi sõnul on memoriaal unikaalne muuhulgas selle poolest, et autoritel õnnestus vaatamata ideoloogilisele survele jääda originaalseks. "Linnud ja peopesad ei ole kunagi olnud nõukogude monumentaalkunstis levinud motiiv," ütles Klandorf. "Need on üldinimlikud kujundid."

Abilinnapea sõnul on Maarjamäe kompleks ja selle ümbrus isegi praeguses lagunevas olukorras populaarne ajaveetmiskoht. Seda kaunite merevaadete tõttu. "Sealt on tegelikult juba aastaid käinud läbi ka paljud turismigrupid – külalistele on see ajalooliselt põnev ja kunstilooliselt eriline." 

Jääretke ümber leidub endiselt palju mõistatuslikku

Maarjamäe memoriaali esimene mastaapne rajatis, tääki meenutav 35 m kõrgune obelisk, rajati 1918. a toimunud Jääretke auks. Tänaseni on keeruline hinnata, kas Jääretk ise oli nõukogudemeelne või nõukogudevastane operatsioon.

Vaatamata keerulistele ilmaoludele Soome lahel viidi Helsingi kaudu Tallinnast Kroonlinna suur osa Balti laevastikust. Ühe tõlgenduse järgi mängis Jääretkes põhirolli patriotism ehk Vene mereväeohvitseride soov laevastik säilitada, mitte aga nõkogudemeelsus.

Balti merejõudude ülem Aleksei Štšastnõi oli rikkunud korraldust laevastik uputada, ta hoopis käskis sellel pealetungivate Saksa keisririigi vägede eest Tallinnast Kroonlinna evakueerida. Käsu täitmata jätmise eest lasti mees maha ja see oli olnud esimene kohtulikult vormistatud surmanuhtlus Nõukogude Venemaal. Võimalik, et tema hukkamise taga peitus mitte niivõrd korralduse vastaselt päästetud laevastik, aga uurijate arusaam, et ta oli ülemaks pidanud enda kui ohvitseri südametunnistust, mitte punaseid korraldusi. Mõistagi hinnati nõukogude ajal Štšastnõi tegu ümber ja see heroiseeriti Maarjamäe obeliski kaudu.

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...