Eesti talunaised aitasid valgustussajandil lapsi ilmale tuua ja linlasi tohterdada

18. sajandil hakkas linn sõnnikut ja prügi ära vedama ning keelas raekoja taga uidanud sead.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu

Eesti talunaised aitasid valgustussajandil lapsi ilmale tuua ja linlasi tohterdada

Ivo Karlep

18. sajandil hakkas linn sõnnikut ja prügi ära vedama ning keelas raekoja taga uidanud sead.

Ajaloodoktor Raimo Pullat uus raamat "Tallinlase asjademaailm valgustussajandil" annab meile tolle aja linlaste eluolust üksikasjaliku ülevaate. Põhjasõja ja selle toodud katku tõttu vähenes Eesti rahvaarv 1710. aastaks katastroofiliselt 150 000-ni. Katku tagajärjed olid Tallinnale rasked. Tallinnas koos kõigi eeslinnadega suri 15 000 inimest, kellest 800 olid Rootsi sõdurid. Helsingis surid sel ajal katku "ainult" pooled elanikud, Königsbergis aga vaid veerand. Tallinna eeslinnad olid sõja kestel hävitatud.

29. septembril 1710 kirjutasid kohalikud prominendid alla kapitulatsiooniaktile, millega lõppes Rootsi aeg ja algas tsaariaeg. Balti aadel säilitas oma õigused ning Tallinnas jäi suures osas kehtima senine kord. Vene sõjaväevõimud hakkasid kohe likvideerima katkuepideemia tagajärgi. Linnas tehti laiaulatuslik puhastus. Haudadele raputati savi ja need valati üle lubjaveega. Hooneid õhutati ja suitsutati.

Eesti rahvaarv taastus umbes seitsmekümne aasta jooksul. 1782. aastal elas Eestis juba ligi pool miljonit inimest, neist linnades 24 000. Linnades elas meil tollal rohkem rahvast kui näiteks Soomes. Tallinn oli Lääne-Euroopaga võrreldes üks vilgas keskmise suurusega linn, kus Euroopa valgustussajandi lõpul elas umbes sama palju inimesi kui tänapäeval Tapal – veidi alla 10 000. Seda oli päris palju, arvestades, et Tallinnas oli 1710. aasta lõpuks enamik inimesi katku surnud. Ellu jäi ainult paar tuhat linlast, kellest pooled kuulusid lihtrahva ehk enamasti maalt linna tulnud talupoegade või nende järglaste hulka. Linnaelanike arv kasvas peamiselt uute tulijate arvel, loomulik iive kippus tol ajal linnas olema isegi miinusmärgiga.

Suured pered

18. sajandi keskel oli Tallinnas kokku umbes 900 majapidamist. Pered olid suured, keskmiselt oli neis kuus või isegi seitse inimest, paljudes rohkemgi. Ülemkihtide pered olid suuremad, koosnedes üheksast inimesest, alamkihtidel väiksemad – neljaliikmelised, ja nemad elasid peamiselt Haaberstis ning Koplis. Naisi oli veidi rohkem kui mehi. 18. sajandi viimase rahvaloenduse järgi, mis viidi läbi 1795-1796, elas Tallinna all-linnas 153 aadlikku, 670 ametnikku, 788 kaupmeest, 1531 käsitöölist ja 1743 venelast. Toompeal, mis ei kuulunud all-linna juurde, elas tol ajal umbes 700 inimest.

Eeslinnade kasvu ning sõjasadama ja Lasnamäe klindile kerkiva nn Uuslinna rajamisega laienes küll linlaste eluruum, aga heakord ei suutnud sellega sammu pidada. Tänavad ja platsid olid sillutamata, eriti hull olukord valitses just laienevates eeslinnades, kus hakati vee äravooluks tänavate äärde kraave kaevama alles sajandi lõpul. All-linna tänavad olid koristamata ja mustad. Raekoja taga oli kitsas tänav ehitatud täis sealautu, mis likvideeriti alles sajandi lõpupoole. Ei lugenud seegi, et juba 1739. aastal oli raad keelanud lasta sigadel tänavatel joosta. Kesklinna heakord hakkas paranema siis, kui pärast pikki rae arutelusid võeti 1765. aastal vastu tänavatelt prügi äravedu korraldav määrus. Selle kohaselt hakati rämpsu ja sõnnikut kaks korda nädalas tänavatelt ära vedama.

Probleeme oli ka joogivee puhtusega. Ülemiste veekanal oli ikka lahtine. All-linna puittorustik asendati malmtorudega alles 19. sajandi keskel. Eriti antisanitaarne oli vesi Härjapea jões, aga siit võeti samuti joogivett. Seda reostasid parkalite ja värvalite töökojad, tapamajad, saunad ning haiglad.

Vaesed kodud korstnata

Vaeste elamud olid väikeste akende tõttu pimedad, rääkimata keldrikorteritest. Ka linnas endas valitses pimedus. Tänavalaternaid küll oli, aga nende küünalde tuli ei valgustanud küllaldaselt ja linn nõudis pimeduses liikujatelt käsilaternat. Tänavate paremat valgustamist arutas raad pikalt, tahtes isegi valgustuse maksu kehtestada. Aga asi venis. Alles 1787. aastal sai tänavavalgustuse Toompea. Mõni aeg hiljem hakati ka all-linnas tänavate valgustamiseks üles seadma nõrka valgust heitvaid kanepiõlilaternaid, mis riputati majade vahele tõmmatud köitele. Näiteks Lübeckis hakati tänavaid valgustama juba 30 aastat varem. Eeslinnades ei olnud majadel korstnaid, suits kahjustas inimeste silmi ja tervist. Vaesem rahvas ei vahetanud sageli ihu- ja voodipesu. Ruumikitsikus elamutes ei lasknud haigeid isoleerida. Kõik see mõjus haigustele soodsalt, kiskudes alla keskmise eluea pikkust. Jõukamatel inimestel seevastu olid vannid ja pesutoobrid. Tallinlaste tervisele mõjus halvasti ka rohke alkoholi tarvitamine ja ja suitsetamine. Kõige tihedamalt oli kõrtse just Tallinnas, teistes Eesti linnades oli neid oluliselt vähem. 19. sajandi alguseks oli Tallinnas juba üle 300 kõrtsi. Eesti kui õllemaa muutus mõisatele korralikult sisse toonud viinaköökide tõttu viinamaaks.

Huvitaval kombel oli suures sadamalinnas Danzigis samal ajal palju vähem kõrtse – ainult 74. Suur oli väikelaste suremus. Oli küllalt juhtumeid, mil kedagi ei olnud sünnitust vastu võtmas ja vastsündinu saabus siia ilma juba elutuna. Arstidest oli kuni Tartu ülikooli taasavamiseni 19. sajandi algul väga suur puudus. Seetõttu kasutasid nii aadel kui ka linnakodanikud sünnitusel iseõppinud ämmaemandate abi. Olemasolevad vähesed arstid oleksid saanud pururikkaks, kui poleks olnud arstidena tegutsevaid eesti talunaisi.

Toompeast sai eliitlinnaosa

18. sajandi lõpupool ja sajandivahetus oli Tallinnas küllalt hoogsa ehitamise aeg. Toompeast kujunes eliitlinnaosa ja Eesti tuntuimate aadlisuguvõsade talveresidents. Toompea põhjanõlvale püstitati esinduslikud hooned. Üks selline oli Stenbocki maja. Katariina II korraldusel rajati Toompeale aastatel 1766-1772 kubermanguvalitsuse uus loss, kus tegutses kuberner. Toompea kõrval kujunes linna oluliseks märgiks prantsuse barokkstiilis rajatud Kadrioru loss koos pargiga.

Raeliikmete ja kaupmeeste kinnisvara paiknes põhiliselt Pika, Vene, Niguliste ja Suur-Karja tänava ning Raekoja platsi ääres. Käsitööliste elu- ja töökohad asusid all-linnas laiali. Siiski olid nad enamasti koondunud Harju ja Kullassepa tänavale, Oleviste kiriku ümbrusse ja hiljem ka Uuele tänavale. Massilise toodangu erialade käsitöölisi – rätsepaid ja kingseppi – võis leida ka vanalinna südames kullasseppade, raamatuköitjate, kellasseppade, kübarseppade ja sadulseppade kõrval. Kalurid, mündrikud ja veovoorimehed elasid Kalarannas, töömehed ja sõdurid Nunne värava ees, puusepad, kangrud ja sulased enamasti Tartu maantee eeslinnas.

Majanduslik läbikäimine linnaelanike ja maarahva vahel olid tihe, maarahva kultuur mõjutas paljuski linnakodanike elu-olu, rikastades seda külas tekkinud ja arenenud traditsioonidega. Samas rikastus maarahvakultuur aegamööda linnakultuuriga.

Juba aasta pärast venelaste tulekut kaebasid linna koogipagarid raele, et venelased on suurel määral nende kutsealale tunginud, müües avalikult suuri ja väikseid saiu. Olukord ei paranenud. Kaks aastat hiljem kordasid pagarid oma kaebust. Leival pole läbimüüki, kuna vene pagarid müüvad avalikult oma leiba ja nad on aktsiisimaksust vabastatud.

---

Tallinlased sõid 18. sajandil karuliha ja gurmaani lauale ilmus kartul

Mida 18. sajandi tallinlased sõid? Põhja-Eestis keedeti paar korda nädalas kaunviljasuppi, patta läksid herned, oad või läätsed. Oluline leivakõrvas oli liha ja kala keedetuna, praetuna, soolatuna või vinnutatuna. 

Silk ja heeringas olid ikka laual. Rikkamad sõid ka lõhet, forelli, angerjat, silmu ning Peipsi rääbist. Kõige enam söödi veiseliha, millest keedeti peamiselt suppi. 1787. aastal ilmunud Christina Wargi koostatud kokaraamatus on tervelt 63 supiretsepti. Rikkurid sõid moorpraadi vürtsika soustiga, raguud, frikasseed, kotlette Prantsuse moodi, taignas küpsetatud liha, kala ja juurviljadega täidetud pasteete.

Tarvitati ka kodulindude ja metsloomade liha. Tallinlased sõid veel vorsti, suitsuvorsti, verivorsti, valget tanguvorsti, sinki, keelt ja karuliha. Liha osteti talupoegadelt ja seda maitsestati sinepiga. Vaene mees võis lubada endale lihatoitu harva.

Teravilja hakkas asendama kartul. Algul kasvatasid gurmaanid seda maiuspala oma aiakestes. Tol ajal oli kombeks kasvatada aiasaadusi ka linnas. Peamiseks toiduaineks muutus kartul meie maal alles 19. sajandil. Wargi kokaraamatus oli ainult paar kartulitoiduretsepti. Üks neist kandis nimetust "Praetud ma-õunad Peterselli lehtedega".

Köögivilju – porgandit, peeti, naerist, kapsast ja kaalikat – enamasti keedeti, aga neid sõid peamiselt vaesemad linlased. Eriti suured köögiviljakasvatajad olid Kadrioru venelastest lossitalupojad, kes müüsid oma toodangut kaaslinlastele. Roheline salat, spargel, kurk ja Prantsusmaalt pärit lillkapsas ning oliivid kuulusid jõukamate söögisedelisse. Salatid maitsestati soola ja mitmesuguste maitseainetega ning segati oliiviõli või äädikaga.

Söödi ka puuvilju ning aia- ja metsamarju. Tallinnas oli saada kahte sorti kohalikke õunu – Valget klaari ja Stettini õunu. Vabalt võis osta kirsse, ploome, karusmarju, sõstraid ja maasikaid. Neist keedeti ka moosi. Aga õunu toodi ka välismaalt – tünnide viis Lübeckist ja Borsdorfist. Imporditi ka sidruneid ja apelsine. Toidu kõrvale joodi vett ja piima. Linlased armastasid munarooge nagu omletti singiga, juustuga muna jne. Tänapäeva inimest paneb imestama tol ajal kasutatud vürtside rohkus: nelk, kaneel, kardemon, koriander, muskaat, pipar, pruun ingver, köömen, loorber, sidrunikoor, safran, lagrits, aniis, prantsuse sinep jne.

Suhkur oli siis juba üsna levinud ja seda oli mitut sorti. Mandlisuhkrust tehti kompvekke. Maiasmokkade lauale ilmusid Lõuna-Euroopast nisujahust küpsetatud tordid. Tallinnas olid populaarsed ka Inglismaalt tulnud pudingud ja mandlikoogid ning vahvlid. Vaesed kasutasid suhkru asemel siirupit.

Laadimine...Laadimine...