"Kui enesehinnang on tugevalt paigast ära, siis kiusaja võib käituda teiste inimestega halvasti. Seda nii siis, kui tal on põhjendamatult kõrgem kui ka madalam enesehinnang võrreldes teiste inimestega," ütles töökiusamisele ning juhtide ja organisatsioonide nõustamisele spetsialiseerunud Merle Tambur.
Kui Euroopas keskmiselt on Eurofoundi uuringu kohaselt töökiusu kogenud 14 protsenti töötajatest, siis Eestis on see number 18. “Erinevused riikide vahel on päris suured. Aga need ei peegelda alati tegelikku olukorda, vaid võivad olla seotud ka teadlikkuse ja kultuuriliste põhjustega,” rääkis Tambur.
Nii on tema sõnul näiteks Põhjamaades töötajate teadlikkus töökiusamise vallas suurem ning seetõttu tajutakse seda ka rohkem, samas kui patriarhaalsematest kultuurides, kus on soorollid selgemalt defineeritud, pööratakse töökiusamisele vähem tähelepanu. “Seda näitavad ka nad Lõuna-Euroopa riikide madalamad numbrid.
Kui vaadata sektoripõhiselt, siis esineb töökiusamist rohkem tervishoiu ja sotsiaaltöö valdkonnas, transpordis, ning majutuses ja toitlustuses. “Need sektorid, kus on suurem kokkupuude inimestega, klientide või patsientidega,” selgitas Tambur. Kõige vähem esineb vaenulikku käitumist põllumajanduses, metsanduses, kalanduses, kaevanduses, ehituses ning ka IT-sektor on alla keskmise.
Tervishoiuvaldkonnas vaenulikku käitumist kõige rohkem
Kõige suurem oht töökiusamise ja vaenuliku käitumise kokku puutuda ongi tervishoiu valdkonnas. Tamburi hinnangul on selle põhjusteks sageli ette tulevad kriitilised olukorrad, suur vastutus, töötajate nappus, vahetustega töötamine ning ka hierarhiline struktuur ja klaaslae tunnetamine mitmetes ametites. “Kindlasti ka negatiivne suhtlus patsientide poolt, millega ei osata teinekord toime tulla ja mis elatakse välja ka kolleegide peal,” arutles Tambur.
Eestis 2019. aastal läbi viidud uuringu kohaselt nimetas 9,7 protsenti inimestest end töökiusamise ohvriks, neist üks protsent igapäevaseks. Viimase kümne aasta jooksul ei ole töökiusatute osakaal oluliselt vähenenud. “Haridus, tervishoid, avalik sektor olid need valdkonnad, kus see risk oli suurem,” nentis Tambur.
Töökiusamise tagajärjed on Tamburi sõnul rängad eelkõige töökiusamise ohvrile, kuid mitte ainult. “Tagajärjed väga rängad just nimelt töötajate tervisele, kuna see ohver jääb ilma töökiusamise tõttu põhilistest inimlikest vajadustest, ta võib kaotada sissetulekud ja peab hakkama otsima uut töökohta,” loetles Tambur. Samas mõjutab töökiusamine ka teiste töötajate motivatsiooni, keskendumisvõimet ja tööviljakust tervikuna.
Tamburi sõnul tuli intervjuudest tippjuhtidega välja, et töökiusu soodustavateks asjaoludeks on juhi isiksuseomadused, ebasobiv juhtimisstiil, halb organisatsioonikultuur, tööstress, ülemäärane hierarhia, halvasti määratletud tööülesanded ning ülekoormus. “Esimesel kohal on siin isiksuseomadused. Kui enesehinnang on tugevalt paigast ära, siis kiusaja võib käituda teiste inimestega halvasti. Seda nii siis, kui tal on põhjendamatult kõrgem kui ka madalam enesehinnang võrreldes teiste inimestega,” nentis Tambur.
Tamburi sõnul on töökiusamiseks suurem oht just juhtide poolt ning seetõttu peaksid juhid väga teadlikult ennast ja oma käitumist jälgima. “Kui me vaatame ennetust ja toimetulekut, siis kindlasti on oluline nii organisatsiooni kui töötajapoolne kaasabi ja kõige olulisem on nulltolerants igasugusele vägivallale,” rõhutas Tambur.
Kiusamise korral tuleb alati otsida abi
Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor ja töötajate nõustaja-kaplan Tõnu Lehtsaar nentis, et tema poole pöördutakse sageli küsimusega, mida teha siis, kui juht ise osutub töökiusajaks. “Kindlasti tuleb läheneda olukorrale nii-öelda juhtumipõhiselt. Aga alustuseks tuleb inimesega rääkida, püüda mõista neid põhjusi, millest probleemsus on tingitud,” rääkis Lehtsaar, kelle sõnul ei pruugi alati põhjus olla inimeses, vaid ka näiteks keskkonnas.
“Kui olukord ei parane, tuleb abi väljaspoolt või kutsuda kõrgem ülemus kohale. Vajadusel tuleb ka teha ümberpaigutusi. Aga asjaga tuleb igal juhul tegeleda,” kinnitas Lehtsaar.
Tambur soovitas samuti suhelda kõigepealt töökiusaja endaga ning kui olukord ei lahene siis pöörduda kõrgema juhi või personaliosakonna poole. “Ja kui abi ei saa, siis ka tööinspektsiooni või väljaspoole organisatsiooni. Igal juhul mitte kannatada, mitte jääda ootama, et see läheb üle. Töökiusamine on asi, mis iseenesest üle ei lähe,” rõhutas Tambur.
Tambur pani inimestele ka südamele, et töökiusamisest antaks teada ka juhul kui see ennast ei puudutagi. “Kui te näete pealt töökiusamist, siis on oluline, et te teaksite – ka teil on ka vastutus. Kui te mitte midagi ei tee, siis annate vaikiva heakskiidu kiusajale.”
Mis on töökiusamine ja kuidas sellega toime tulla, saab lähemalt lugeda veebilehelt https://tookiusamine.ee/
Tambur ja Lehtsaar esinesid teisipäeval ja kolmapäeval toimuval konverentsil “Kliinik 2021”, kus käsitleti tervishoiutöötajate jaoks päevakajalisi teemasid.
