Arheoloogid avastasid Kalamaja väljakaevamiste käigus näiteks haruldast Vahemere keraamikat, võtmehoidja, mis aitas esemeid vööle kinnitada, ning pootsmanivile, millega märku anti.
Arheoloogid naljatavad, et ükskõik kus Tallinnas labidaga kaevama hakkad, ikka leiad midagi enneolematut. See nali osutus tõeks mullu Kalamajas, kuigi vaevalt osanuks keegi enne arvata, et sealne maapõu peidab endas nii palju keskajal Tallinna all-linnas või Toompeal elanud inimeste koduseid esemeid või viiteid seniteadmata pühakojale. Ometi tuli möödunud aastal Kalamajas päevavalgele haruldaselt suur hulk Tallinna 15. sajandi lõpu õitsenguajast pärit kraami. Arheoloogid sõelusid terve suve ja sügise läbi Jahu tänava äärde rajatava Mündriku arenduse uuselamute alla jäävat pinnast, mis osutus leidude suhtes tõeliseks kullasooneks. Nüüd, uue aasta alguses, saab teha leitust kokkuvõtteid.
Kuidas aga sattusid Toompea ja kesklinna jõukamate elanike esemed Kalamajja, sellele peavad vastuse andma ajaloolased. Praegu arvatakse, et tegu võis olla prügilaga. Omaaegne heakord, mis kehtis 14. sajandi teisest poolest, nägi ju ette, et vanalinna majapidamistest korjati prügi kokku ja viidi linnamüüride vahelt välja.
Tavaliselt on vanalinnas toimunud väljakaevamistelt ja uuringutelt leitud heal juhul 13. ja 14. sajandi esemeid, hilisemast ajast on neid ainult näpuotsaga. Kuna Kalamajas on säilimistingimused olnud suurepärased, on sealsete leidude seas palju nahka, puitesemete katkeid ja tekstiili. Tallinna Ülikooli vanemteaduri Erki Russowi kinnitusel ilmus mullu Jahu tänaval välja ka väga palju selliseid esemeid, mis ei olnud päris igapäevased, pigem haruldased. Üks ainulaadsemaid leide on 15. sajandi lõpust pärinev võtmehoidja. Kuna rõivastel ei olnud tollal taskuid, kanti asju vööl, ja ka see maapõuest välja tulnud võtmehoidja kinnitati haagiga vöö külge. Eestis varem sellist võtmehoidjat leitud ei ole. Samuti on esmakordne leid pootsmani vile, mida võidi kasutada nii laeval kui ka näiteks linnamüüril korralduste edastamiseks.
Kirjalikest allikatest on teada, et tallinlased käisid palverännakul väga paljudes paikades, kõige rohkem aga Saksamaa pühakohtades. Seda tõendab ka kaevamistel leitud mitmekümne palverännumärgi suurune kollektsioon. Seitse sellist märki on toodud palverännult Bad Wilsnacki.
Ehted ja raha
Leidude seas on palju ehete katkeid ja rahasid, näiteks Tartu piiskopi Johannes II Bertkowski penn ajavahemikust 1473-1485. Leitud müntide dateering algab 1420. aastaga ja ulatub 1485. aastani välja.
Keraamikaleidude hulgas on esindatud kõige rohkem Saksamaa, aga ka Vahemere maad. On põranda- ja seinaplaate, ahjuplaate ja Valencia säravapinnalise keraamilise kausi katke. “Vahemere maade keraamika on Eestis üldse haruldane,” nentis Jahu tänava kaevamisi juhtinud arheoloog Rivo Bernotas. “See, et Tallinnas leiti neid nüüd nii palju, paneb meid andmeid ümber hindama. Kui varasemal ajal leiti siit-sealt üks killuke, siis Jahu tänaval oli sellist keraamikat lausa massiliselt.”
Tohutu suur põrandaplaatide ja nende katete hulk näitab, et siseviimistluses hoidsid tallinlased ajastu kõige eesrindlikumat taset. Muidugi kuulusid plaadid jõukamate linnakodanike majapidamisse. Kõnekas on seegi, et nende värvitoonid varieerusid laial skaalal. Leitud väikseid salvitopse võidi kasutada pühitsetud õli või ka pühitsetud vee hoidmiseks. Keraamilise Saksamaa alustassi katke jm leiud näitavad, et Saksa keraamika oli Tallinnas jt Eesti linnades üsna laialt kasutusel, ka muudes arheoloogilistes leiukohtades on see üsna tavaline.
Hulgaliselt oli ka klaaspeekrite ja lehemotiiviga aknavitraaži katkeid. Samuti leiti mingi keskaegne muusikainstrument, mis võimaldas ühtaegu vilepilli puhuda ja kaelas olevat trummi lüüa.
Sajanditepikkune saladus
Palju tuli välja saapaid, sandaale, luust kirjutuspulki, aga ka kuuskante, tünne, tõrsi, taldrikuid. Tekstiilesemeid oli siidist, kalevist ja muidugi lambavillast. Näiteks mängunuku siidist kotike ning villast sokk, kindad, müts ja köis. Kudumeid valmistati kodus, aga neid tegid ka kutselised käsitöölised. Elevust tekitas tervena säilinud keskaegne mängumõõk – ainus Eestis.
Bernotas rääkis tehtud tööst kokkuvõtteid tehes, et kohas, kus lausa sensatsiooni tekitanud kaevamised toimusid, asus keskaegne Kalamaja eeslinn, õigemini selle ääreala. Eeslinna ennast on mainitud juba 1458. aastal. Keskaegsest hoonestusest teated küll puuduvad, aga 1699. aastast pärit kaardil võib juba näha kinnistuid. “On alust arvata, et seal on mingi asustus olnud juba varem,” ütles Bernotas. “Muistse Kalamaja elanikud olid kalurid, mündrikud, paadimehed, käsitöölised ja muude lihtsamate elualade esindajad. Nende elumajad olid enamasti puidust. See on ka põhjus, miks me sealsest keskaegsest hoonestusest palju ei tea. Sõdades on seda asulat korduvalt maha põletatud.”
Kalamaja võib ka tulevikus üllatusi pakkuda, sest läinud aasta oli üldse esimene kord, kui seal suuremaid kaevamisi tehti. Kihid, mis arheoloogidele huvi pakkusid, sisaldasid leide alates keskajast kuni 20. sajandini välja. Keskaegset kihti on pärastpoole kaotsi läinud, samuti oli see segatud hilisemate kultuurkihtidega. Kokku uuriti Jahu tänaval 4800 m2 suurust ala.
“Alguses kardeti, et vanem kultuurkiht võib sel kinnistul üldse hävinud olla, aga õnneks ei olnud,” mainis Bernotas. “Kesklinnas on aegade jooksul maapinda nii palju songitud, et vanemad kultuurikihid ongi tihtipeale kadunud. Pinnase eemaldamise järel avastati 18. sajandi hoonemüürid, mis olid olemas 1760. aastate plaanil. Leidsime ka uusaegse kaevu, mis võib pärineda 19. sajandi esimesest poolest.”
Põhiline uurimisobjekt oli 80-90 cm paksune kultuurikiht, mis pärineb 15. sajandi viimasest veerandist. “Nüüd oleme veendunud, et näpuotsaga lõikab see ka 16. sajandi algust,” mainis arheoloog. “Loodusliku liiva sees paiknevad kraavid võivad viidata keskaegsetele krundipiiridele ja sealsed leiud on samast ajast. 18. sajandi müür oli aga kaevatud keskaegse kultuurikihi sisse.”
Esemed kõnelevad keskaja Tallinna kuldsest põlvest
Kalamajas võis asuda senitundmatu kirik või klooster.
Huvitavaks teeb Kalamaja leiud just see, et 15. sajandi lõpukümnendid olid keskaegse Tallinna õitsengu ja rahu, ehk nagu tänapäeval öeldakse, majandusbuumi aeg, nentis Bernotas. “Kui Tartu jäätmekasti leiud pärinevad enamasti 14. sajandist, siis siin tuli päevavalgele hilisem aeg. Kaht leidude kohta kokku pannes saame Eesti keskaegsete inimeste elust üsna hea pildi. Jahu tänava leid on aga perioodist, mis on arheoloogidele väga eriline. See on nagu keskaegne konserv, mis 500 aastat maa sees laagerdanud. Esindatud on kõik leiuliigid: metallesemed, keraamika, klaas, nahk, luu, puit, isegi pähklid, seemned ja Kreeka pähkli koored.”
Loodusliku liivakihi peal paiknes tume söestunud kiht, mis annab tunnistust keskaegsest põlengust. “Ei saa välistada, et seal oli heinamaa, mille peal põletati midagi,” selgitas Bernotas. “Seda ala ongi hiljem täidetud. Muidugi on see kõik prügi, aga sellega on vaheldumisi sõnnik, mingi puiduviirg, siis jälle sõnnik, mingi kiviklibu.”
Arheolooge hämmastas veel üks asi – nimelt tuli päevavalgele väga palju usuteemalisi asju. Näiteks pühakujukesi ja Jeesuslaps koos ristiga, mis ilmselt on seinal rippunud. “Pühakujusid tuli välja palju ja nad on heas korras, see on selle leiukoha eripära,” mainis Bernotas. “Neitsi Maarja lapsega, Jeesus lapsena, käes tuvi…”
Pisikesed pühakujukesed viitavad arheoloogi meelest sellele, et neid hoiti kellegi kodus. “Raske on ette kujutada, et 5-10 cm pikkune Jeesuslapsuke on kusagilt suurest kirikust. Kuid leiti ka selliseid asju, mis viitavad pühakojale. Näiteks koogivormid – kloostrites tegeldi aktiivselt küpsetamisega. Rüütlikujulise vormiga võidi ju teha piparkooke? Siis kõik need pühakukujud, pühakute pildid, vitraažakna tükk… seal läheduses võis ehk olla mingi pühakoda, oli see siis kabel, kirik või klooster.”
Nüüd saavad ajaloolased hakata leide ükshaaval läbi vaatama ja nende põhjal ajalugu uuesti lahti mõtestada.
