Jõulujazz leevendab pimeda aja kaamost ja harib Eesti kuulajat

28. novembril alanud Jazzkaare 25ndal Jõulujazzil on fookuses inimhääl. Peetakse meeles möödunud aegade suurkujusid, sh Johann Sebastian Bachi, Frédéric Chopini ja Nancy Wilsoni. Tallinnas leiab aset 11 kontserti, kuulda saab Eesti ja Euroopa helimeistreid. Pealinn rääkis kontrabassist ja helilooja Peedu Kassiga, kelle kontsert toimub juba 2. detsembril Jaani kirikus.

Pilt: Ave Maria Mõistlik

Jõulujazz leevendab pimeda aja kaamost ja harib Eesti kuulajat

Lisa Gabriela Metsala

28. novembril alanud Jazzkaare 25ndal Jõulujazzil on fookuses inimhääl. Peetakse meeles möödunud aegade suurkujusid, sh Johann Sebastian Bachi, Frédéric Chopini ja Nancy Wilsoni. Tallinnas leiab aset 11 kontserti, kuulda saab Eesti ja Euroopa helimeistreid. Pealinn rääkis kontrabassist ja helilooja Peedu Kassiga, kelle kontsert toimub juba 2. detsembril Jaani kirikus.

See aasta on möödunud pehmelt öeldes väga ebatavaliselt. Kuidas sinu jaoks aeg on möödunud, mängid mitmetes erinevates koosseisudes, muusikaelu päris seisma jäänud, ma eeldan.

Kevadel möödus see kõige kinnisem aeg nii minul kui ka paljudel kolleegidel koduseinte vahel. Oli väga palju tunda, et muusikud hakkasid sel ajal tegelema just ajamahukate asjadega. Tavapäraselt harjutatakse ju seda repertuaari, mida kahe-kolme nädala pärast on vaja esitada, aga nüüd võeti julgemalt suured asjad ette, sest lühiajalisi töid lihtsalt ei olnud. Oli muidugi ka tunda, et inimesed igatsesid seda publiku momenti, esinemise ja tagasisidemomenti. Paljude jaoks lahendus olid erinevad virtuaalkontserdid ja ja digitaalülekanded, millega ma isiklikult otseselt kaasa ei läinud. Mis mulle sarnase väljundina sobis oli erinevaid videoid toota, mis ei ole otseselt live-kontsert, vaid mingisugune muusikavideo või salvestus prooviruumist. See kandis minu jaoks kontserdile sarnast eesmärki. Leidsin ka ise aega harjutada palasid, mida otseselt polnud vaja esitada, n-ö enda jaoks.

Juba varsti on tulemas kontsert, kus esitate Bachi muusikat, mis pole vist kõige tavapärasem repertuaar sinu jaoks. Mis kontserdil ees ootab?

See ei ole minu jaoks tavapärane repertuaar, üldiselt olen rohkem tegus džässimaailmas või pop-roki bändi kultuuris. Akadeemilisemas muusikas kohtab mind harvem, aga kindlasti ei vähenda see minu kiinduvust suure helilooja vastu.
Seda aitavad mul korda saata muusikud, keda ma olen kaasa kutsunud endaga, kellest keegi pole ka tavapäraselt sellise muusika esitajad, nad esitavad küll erinevaid muusikaid, aga mitte klassikalist muusikat. See loob ühtepidi juba sellise eelhäälestatuse, et me peame nendele muusikale lähenema teistmoodi, natuke teise nurga alt. Meie kavale on vähem nii-öelda akadeemilisi ootusi, kui tavapärasemas olukorras ja see annab meile nagu vabad käed ning ma kasutan sedaaspekti ka üpris jõudsalt oma seadetes ära. Ma ei tahagi, et meie see esitus kõlaks n-ö „õigesti“. Praegu toimunud proove praegu kuulates tundub, et see õnnestub päris vahvasti ja päris huvitavalt.
Mis puudutab otseselt Bachi, siis ta oli üks viljakamaid heliloojaid, üks „suurtest“. Tema panus ja kogu muusikaline kartoteek, mis on säilinud, on hästi suur, Seal võiks tundide kaupa muusikat valida ja sealt repertuaari sobitada meie koosseisule oli paras tükk väga huvitavat tööd.

Olen sellele lähenenud selle pilguga, et mitte võtta Bachi „hitte“, sest sellevõrra lihtsam on seadjana või arranžeerijana neid käsitleda. Kuna paljudel inimestel ei ole kõrvus nende lugude originaalversiooni, olengi saanud kohe hakata neid mudima. Pool kontserdi kavast keskendub Bachi ühele jõuluaegsele suurteosele, „Magnificat“, mis sobib sinna kiriku seinte vahele väga hästi. Need tekstid on kunagi Martin Lutheri kirjutatud ja neid laulavad kaks mittetavapärast Bachi lauljat, džässlauljatar Marianne Leibur ja Lauri Saatpalu, kes teevad hoopis teistsuguseid asju tavaliselt. Koostöö nende kahega on olnud väga põnev ja väga omapärane, see viis, kuidas nemad ennast klassikalises või akadeemilises ruumis vokaalselt teostavad, on hoopis teistsuguse esteetikaga, kui me oleme harjunud kuulama. Sealt on rohkem sellist põhjamaisust ja võib-olla minimalismi, ja vähem sellist bravuurselt toretsemist nagu on harjutud kuulma klassikalist muusikat esitades.

Bachi looming on, vähemalt klassikalises muusikaringkonnas, sisuliselt jumalik muusika. Kas ei tekkinud hirmu, et keegi sind hereesias süüdistab?

Eks see mõte käis peast läbi küll. Esimest korda julgesin Bachi muusika kallale minna 2017. aastal, tookord oli Veronika Portsmuthi kooriga üks kontsert, mille jaoks sai kirjutatud selliseid seadeid, aga väiksemas mahus. Siis oli küll natuke suurem hirm, et lähen nagu Jumala enda noote ringi seadma, ketserluse maik oli korraks asjal juures. Aga kuidagi saan aru, et tegelikult ei ole see lõpuks aktuaalne. Mind lohutab see teadmine, et maailmas on tuhandeid kui mitte ilmselt sadu, tuhandeid, interpreete, kes esitavad Bachi muusikat nii nagu kolmsada aastat tagasi, sellises klassikalises võtmes, neid n-ö õigesti mängijaid on nii palju. Ma ei näe, et maailm vajaks veel ühte sellist kontserti, kus seda muusikat sellisena koheldakse. Pigem ma näen, et tänu sellele, et me vääname selle enda enda käe järgi, aitab see välja tuua ta üht olulist essentsi Bachi muusikas, Bachi muusika mõju kogu tänapäeva muusikalise kultuurile.

Jõulujazz tähistab 25. sünnipäeva. Millist tähendust sinu jaoks festival omab ja milline on selle mõju olnud eesti muusikamaastikule sinu arvates?

Jazzkaar korraldajana on siinse (mitte ainult jazz)muusikamaastiku üks suurejoonelisemaid korraldajaid, kelle puhul see programmi kvaliteedi pitser, mis sellega kaasa tuleb, on läbi aastate olnud vankumatu või ainult tõusnud. Võib-olla kõige rohkem paistab see selle poolt välja, et nad tegelevad väga ennastsalgavalt publiku harimise või ka kultuuriruumi rikastamise aspektiga: nad ei too ainult neid esinejaid, kellega on lihtne saal välja müüa, vaid ka neid, kellega on sageli ka raske pileteid müüa, aga kes on just kultuurilises pildis hästi olulised ja keda suure tõenäosusega keegi teine siia ei tooks.

Jõulujazz konkreetselt on pisut lühema ajalooga, kui Jazzkaare peafestival. Sellel aastal on tekkinud naljakas olukord, sest kui muidu on Jazzkaar olnud kevadekuulutaja, siis sel aastal lõppes ta just alles oktoobris.

Jõulujazzi üheks fookuseks on kujunenud inimhääl, laul, kui selline. Kui Anne Erm esimest aastat seda tegi, siis tal oli tegelikult idee, et selleks fookuspilliks võiks olla hoopis bass või kontrabass. Tookord pidi tulema üks taani kontrabassivirtuoos, Niels-Henning Ørsted Pedersen, kuid tema kontsert jäi mingitel põhjustel ära ja jõuludest ei saanud seda kontrabassi aega.

Jõuluaeg on inimeste jaoks rahu aeg. Mulle tundub, et inimesed väga vajavad praegusel ajal saada kontserdisaalist sellist rahu ja lihtsalt hingelist soojust, millega pimedaid õhtuid kosutada ja millega pimedat kaamose aega leevendada. Raskesti kuulatav kunstmuusika ja ka džässmuusika võib-olla ei sobigi nii hästi sellesse jõuluaega kui lihtsam muusika ja niipea, kui on inimhääl mängus või on tegemist laulmisega, siis see muudab paratamatult selle muusika kuulamise inimeste jaoks igas mõttes kättesaadavamaks. On vähem seda momenti, et publik kahtleb, kas ta muusikast aru saab, kui tegemist on lauljatega, siis kas meeldis või ei meeldinud, aga igaühel tekib mingi tunne kontserdiga, mille ta endaga kaasa viib.

Laadimine...Laadimine...