JUHTKIRI: Ära iial loobu võitlemast!

Uudised, mis koroonarindelt tulevad, pole just meeldivad. Uus viiruselaine ei külvanud ainult haigust meie ümber, vaid jättis ja jätab veel lähemas tulevikuski hulga inimesi ilma oma tööst ja sissetulekust. Sellest räägitakse palju vähem kui kiretutest haigestumisnumbritest. Kui koolid pannakse pausile, siis on ka lapsevanematel lisakohustused, mida kevadel juba prooviti ja mis takistasid igapäevatöö tegemist.

Pilt: Rene Suurkaev/ Foto on illustreeriv

JUHTKIRI: Ära iial loobu võitlemast!

Ivo Karlep

Uudised, mis koroonarindelt tulevad, pole just meeldivad. Uus viiruselaine ei külvanud ainult haigust meie ümber, vaid jättis ja jätab veel lähemas tulevikuski hulga inimesi ilma oma tööst ja sissetulekust. Sellest räägitakse palju vähem kui kiretutest haigestumisnumbritest. Kui koolid pannakse pausile, siis on ka lapsevanematel lisakohustused, mida kevadel juba prooviti ja mis takistasid igapäevatöö tegemist.

Kui räägitakse, et me peaksime märkama abivajajaid, eelkõige neid, kes igapäevasest sissetulekust ilma on jäänud, siis tekib küsimus, kes need n-ö meie siis õieti oleme? Kas sotsiaaltöötajad? Või omaksed-sugulased? Äkki ikka töötukassa ametnikud? Või hoopis need ajakirjanikud, kes peaksid oma sõnaga ühiskondlikku kliimat kujundama? Tegelikult peaksid muidugi kõik töötuse hammasrataste vahele jäänute abistamiseks midagi tegema. Tihti on kasu inimese ärakuulamisest ja toetava sõna ütlemisest. Selle mõte peaks olema, et iial ei tohi alla anda ega loobuda võitlemast.

Tihti on masendusse langenud inimesed liiga apaatsed ega leia endas jõudu, et uurida, mis võimalused neil üldse on olukorrast välja tulla. Kõigepealt – linnaosa sotsiaaltöötajad pakuvad igasugust abi, ka toidupakke. Julgustage töö kaotanuid esmalt sellest õlekõrrest kinni haarama! Ja ka töötukassast võib olla abi, kui oskate neilt küsida koolitusi või tööd, mis teid tõeliselt huvitab ja köidab. Vaatamata kõigele on nõudlus töötegijate järele ka praegusel kriisiajal ikka olemas ja ka vanemas eas võib olla täiesti mõttekas ametit vahetada.

Aga vahepeal ei tohi ära põlata ka mõnda lihtsamat ja raskemat tööd, mida pakutakse. Meenutame, et alates septembrist on registreeritud töötutel võimalik teha lühiajalisi tööampse ilma töötu eeliseid kaotamata. Kuuldavasti on seda võimalust kõige rohkem kasutatud just pealinnas, kus on selleks kõige rohkem pakkumisi.

Tasuks mõelda ka ühele eeskujule, mille on andnud üks viie lapse ema, kellest meediast mõned kuud tagasi lugeda võis. Meenutan, et Diana, kellest jutt, töötas enne kevadist haiguselainet ühes Tallinna hotellis kokana. Turistid aga kadusid ning inimesed koondati, Diana jäi töötuks ning pöördus töötukassasse. Seal anti talle koolitust ja toetust ning naisel jätkus julgust ja otsustavust avada oma restoran. Muidugi ei ole restoranidel ka praegu kerge, paljud neist peavad uksed kinni panema. Aga kui on kohalik klientuur, kes tahab just sellist toitu, nagu teeb Diana, siis ta ju kunagi uksi kinni panema ei pea. Soovime siis edu nii talle kui ka paljudele teistele, kes ka kõige raskemal ajal lootust ei kaota ning visalt oma eesmärgi täitumise poole liiguvad.

Laadimine...Laadimine...