JUHTKIRI: Kodusoojust  ka kriisi ajal

Krista Kiin

Pilt: Maksim Toome

JUHTKIRI: Kodusoojust ka kriisi ajal

Krista Kiin

Mul on olnud 15-aastase ajakirjanikutöö jooksul vähe intervjuusid, mis sedavõrd puudutaksid ja veel päevi hiljem hinges kriibiksid, nagu too viimatine, mille raames rääkis oma hooldusvanemaks saamise loo noor tallinlanna Katrin (loe lk 2–3). Taamal koogas 11-kuune beebi, kelle rõõmsast olekust ei andnud miski märku, et ta oleks sündinud terviseprobleemidega või mittehoolivasse perre.

Ometi just nõnda selle tubli ja tarmuka väiksekese elu algas, ning kui poleks olnud tähelepanelikke ametnikke ja avatud meelega noort peret, ei teeks see tita praegu oma eakohaseid toimetusi ega rõkkaks naerda nagu paljud tema saatusega lapsed, kes nimelt tänu hooldusperedele saavad tunda hellust ja hoitust. Koroonakriis on tekitanud kõikidele lisapingeid ja raskendanud perede toimetulekut, olgu siis tegemist haigestumise, töökaotuse, sõltuvuste küüsi sattumise või muude saatuselöökidega.

Kuigi iga laps vajab kodu ja perekonda, ei ole kõigil põnnidel võimalust üles kasvada oma bioloogiliste vanemate juures. Et pakkuda kriisiolukorda sattunud lastele peavarju ja turvatunnet koduses keskkonnas, osaleb Tallinn projektis, mille käigus katsetatakse kriisihooldusperet lastele. Linn kutsub endast teada andma peresid, kes on otsustanud leida oma südames ja kodus lisaruumi lastele, kes enda lähedaste juures elada ei saa. "Selle asemel, et lapsendamisega aastaid oodata ja kibestuda, võtke süda rindu!" julgustab asendusema Katrin teisi vanemaid, kes ehk veel kõhklevad, kas ikka söandavad hoolduspereks asuda. Pole kahtlustki, et võimalus üht kasvavat last toetada ja tema arengutele kaasa aidata kaalub küllaga üles ebakindluse tuleviku ees.

Laadimine...Laadimine...