JUHTKIRI: Perearst ei peaks olema müügiagent

Viimastel andmetel puudub 7,5% pealinlastest ravikindlustus. Kaugeltki mitte kõik neist ei ole elu hammasrataste vahele jäänud nn nipernaadid, on ka emasid, kes pole pärast lapse kolmeaastaseks saamist tööle naasnud ega end ka töötuks vormistanud. Samuti pole kindlustuskaitset paljudel üle lahe töötajatel või juhuslike tööampsude tegijatel. Linn pakub neile tasuta arstiabi ja haiglaravi.

Pilt: Maksim Toome

JUHTKIRI: Perearst ei peaks olema müügiagent

Krista Kiin

Viimastel andmetel puudub 7,5% pealinlastest ravikindlustus. Kaugeltki mitte kõik neist ei ole elu hammasrataste vahele jäänud nn nipernaadid, on ka emasid, kes pole pärast lapse kolmeaastaseks saamist tööle naasnud ega end ka töötuks vormistanud. Samuti pole kindlustuskaitset paljudel üle lahe töötajatel või juhuslike tööampsude tegijatel. Linn pakub neile tasuta arstiabi ja haiglaravi.

Samal ajal on paradoksaalne jälgida vaktsineerimisvastaste jätkuvat umbusku. Tallinna haridustöötajate vaktsineerimise esimesel päeval ei tulnud 325 oodatust eri põhjustel kohale 60. Lisaks võib lugeda, kuidas pereõed tundide kaupa veenavad inimesi, et kellel on võimalus, tulgu vaktsineerima, kulutades sellega aega telefonikõnedele, et oma veendumusi põhjendada või lihtsalt jauramisi ära kuulata. Veelgi absurdsem on kuulda, et SEDA vaktsiini ei taha, tahan TODA. Nagu oleks vaktsiin üks kümnetest valikutest gurmeerestorani menüüs! Samal ajal leidub massiliselt neid, kes oma süstisutsakat pikisilmi ootavad, kuid kelleni järjekord veel nii pea ei jõua. Kahe kooliõpilase emana olen ma lõpmatult tüdinud katkendlikust õppest, noorte huvitegevuse sulgemise ja taasavamise virvarrist, laste emotsionaalsetest tagasilangustest pidevate piirangute tõttu  ning lakkamatust murest mõne järjekordse õpetaja karantiini jäämise pärast, mis pöörab pea peale kogu senise elukorralduse. Üks eakas peretuttav pidi minema haiglasse uuringule, kuid ei söandanud, sest kartis koroonanakkust, olles kuulnud, et suur osa meedikutest keeldub vaktsiinist.

Mõistagi on vaktsineerimine igaühe sügavalt isiklik otsus, aga mida aeg edasi, seda rohkem tundub olevat neid, kes on vägagi teadlikud oma õigustest, aga mitte mingil juhul kohustustest, käigu jutt parasjagu millest tahes. Kellelgi on õigus end mitte vaktsineerida, ent miks tal ei ole kohustust vältida teiste nakatamist, kelleni vaktsiin jõuab ehk... kunagi hiljem?

Koroonaviirust "lihtsalt mingiks gripiks" nimetada on vastutustundetu. Mu tutvusringkonnas on mitmeid, kes selle haiguse läbi põdenud. Suur osa neist on öelnud, et mitte midagi nii kohutavat pole nad eales kogenud, ja annaks taevas, et enam kunagi ei kogeks ka. Covid-19 järelnähud (üldine kurnatus, pidev peapööritus, hingamisraskused, püsiv väike palavik) ei ole paljudel isegi nädalaid hiljem üle läinud. Osad neist on pikaajalisel töövõimetuslehel või taotlemas osalist töövõimet, mis läheb riigile üsnagi kulukaks.

Seega ei tee asjaolu, et mõnel kulgeb koroonaviirus kergelt või koguni märkamatult, haigust veel "süütuks" gripiks. Meie ees on juba ligi aastapäevad seisnud ainult kehvad valikud. Vahest oleks nüüd õige aeg teha edasiviivaid otsuseid?

Laadimine...Laadimine...