Kristel Aaslaid: meie punt on võit omaette!

"Olen "Gram-Of-Funi" üle väga-väga uhke ja mul on hea meel, et saime ansamblit suuremale publikule tutvustada – see on nagu võit omaette! Loodan, et jõuame nende kuulajateni, kes meid vastu võtavad," rääkis laulja Kristel Aaslaid Eesti Laulu poolfinaali eel. "Võistlusmoment tihtipeale pimestab. Püüan endaga tööd teha ja sisendada, et võistlus võistluseks, aga tegelikult oleme seal millegi muu pärast!"

Pilt: Marleen Muhuste

Kristel Aaslaid: meie punt on võit omaette!

Krista Kiin

"Olen "Gram-Of-Funi" üle väga-väga uhke ja mul on hea meel, et saime ansamblit suuremale publikule tutvustada – see on nagu võit omaette! Loodan, et jõuame nende kuulajateni, kes meid vastu võtavad," rääkis laulja Kristel Aaslaid Eesti Laulu poolfinaali eel. "Võistlusmoment tihtipeale pimestab. Püüan endaga tööd teha ja sisendada, et võistlus võistluseks, aga tegelikult oleme seal millegi muu pärast!"

Pealinn intervjueeris Eesti Laulul osalevat lauljat Kristel Aaslaidu poolfinaali eel. Neljapäeval toimunud esimesest poolfinaalist jõudsid finaali esmakordselt vaid mehed. Kristel Aaslaid koos bändiga Gram-Of-Fun esitab lugu "Lost in a Dance" laupäeval, 20. veebruaril. 

Mis räägib su uue loo "Lost In A Dance" loo sõnum?

Ühest küljest on sõnum mõeldud kellelegi teisele: tule ja tagasivaatamist pole vaja, teeme selle õhtu koos eriliseks! Peaasjalikult aga on lugu ikkagi sõnum iseendale ja oma enesekindlusele – kui sul on vaja nii-öelda "jalaga tagumikku" momenti; kui tunned, et ei saa ise hakkama või ei ole ehk väärt neid asju, mida sa tahaksid väärt olla. See lugu tuletab siis justkui meelde, et sa oled kõike väärt, mida sa ise tahad endale võtta ja miski ei ole keelatud. Ole iseendale truu ja jää enda kõrvale läbi kõige! Seega, see on niisugune endale meelde tuletav lugu, et kõik saab korda ja kõik on tegelikult hästi.

"Lost In A Dance" sõnad sai kirjutatud "Gram-Of-Fun" bändist Raul Ojamaa ja Martin Kuudiga läbi Skype'i, sest koroona ajal olid kõik igal pool kinni, ja bändi üks põhivedajatest, Martin Kuut elab üldse Berliinis, kus ta lõpetas Abby Road Instituudi.

Kaua üldse oled olnud laululooja?

Kuna mul ei ole muusikalist haridust, et otsast lõpuni mingit asja luua, olen praegusel hetkel lugude loomise osas natuke piiratud. Eks ma ole teinud täitsa algusest lõpuni ka ise, aga siis ainult vokaalselt – pilli mängimine jääb kahjuks liiga kaugeks. Kogu aeg, kui proovin ennast kokku võtta ja midagi õppida, tundub, et keskendumisvõime ei ole nii püsiv, et suudaks lõpuni minna. Siis olengi keskendunud põhiliselt sõnade kirjutamisele ja seda harjutan kõige rohkem, kuna tunnen, et mul on midagi pakkuda.

Eelkõige olen äärmiselt elevil, sest olen "Gram-Of-Funi" üle väga-väga uhke ja mul on hea meel, et saime ansamblit suuremale publikule tutvustada – see on nagu võit omaette! Loodan, et jõuame nende kuulajateni, kes meid vastu võtavad. See oligi tegelikult põhiline eesmärk: lihtsalt näidata, et oleme selline punt, kel on – nagu nimeski öeldud – hästi lõbus. Võistlusmoment paneb tihtipeale nagu klapid ette või silmad kinni… kuidagi pimestab ja paneb rõhu mujale, võtab sust üle ja paneb närvi krudisema. Püüan endaga tööd teha ja sisendada, et võistlus võistluseks, aga tegelikult oleme seal millegi muu pärast!

Mis Sind sõnade loomisel võlub?

Mäletan juba kooliajast, et kui tunnis pidi tähele panema, siis mina tihtipeale unistasin – silmad olid hoopis aknast väljas ja vihikud olid erinevaid luuleridu täis kirjutatud. Alustasin inglise keelest, kuna kuulasin ise väga palju ingliskeelset muusikat ja jäin inglisekeelsete sõnade peale nagu väga kinni. Olen juba kooliajast kirjutanud luuletusi; mulle väga meeldib luuletusi lugeda ja muusikat kuulata tihtipeale just sõnade pärast. Tundsin, et sain laulusõnadest ja lugudest sageli nii palju lohutust või kinnitust, et keegi võiks mõelda samamoodi nagu mina. Arvan, et see hakkaski võluma. Lisaks tundsin, et sain iseendast mingisugused tunded ja mõtted välja, tänu sellele, et võisin need kuidagi ritta seada ja mitte niisama kirjutada, mida mulle ka meeldis väga teha – näiteks kirjutasin varem ka proosatekste ja muid ilukirjanduslikke asju.

Mulle tohutult meeldis kirjutada, siis aga jäin kuidagi nagu luuletuste peale pidama. Ja nüüd viimasel ajal olen lõpuks rohkem julenud ka eesti keeles kirjutada. Arvan, et väga paljud sõnu kirjutavad muusikud teavad, et inglise keeles kirjutada on mingis mõttes nagu keerulisem, sest see on võõrkeel, teisalt aga turvalisem, sest sa ei ole selles keele kütkes – kui ei tulegi täpselt välja, saad sellesama asja taha peituda, et see ei ole mu esimene keel, ja mis seal ikka! Olen proovinud inglise keelega "sina" peale saada ja rohkem raamatuid hakata lugema. Mu raamaturiiulisse tekib ka järjest erinevaid eestikeelseid luulekogumikke, mida sirvida, uurida ja õppida, sest eesti keel on ilus! Olen lõpuks jõudnud sinna, kus ma julgen veidi eksperimenteerida oma emakeelega.

Veel üks põhjus, miks mulle meeldib kirjutada, on metafooride leidmine.  On põnev, kuidas ühte asja saab öelda läbi kümne erineva moe! Nende seoste leidmine on natuke rohkem minu masti matemaatika. Muidu mulle matemaatika ei meeldi, aga silpide kokkupanek – see on juba midagi muud!

Kirjutasid sõnad ka oma nn "konkurendi" Tuuli Ranna laulule "Üks öö". Kuidas juhtus, et said konkurendi loo autoriks?

Ikka peab mitu rauda tules olema! Kirjutasime Tuuliga ühele teisele loole ka sõnad ja koostöö klapib meil ilmselgelt hästi. Kui tuli Tuuli, et kuule, mul on siin niisugune taust ja selline viis, äkki kirjutad mingid sõnad, nii saigi tehtud. Koos tuunisime siis lõpliku variandi. See lugu meeldis mulle kohe ja sõnum sai ka lõbus nagu lugu ise.

Oled kooliajast peale ju hoopis tantsimisega palju tegelenud ja erinevaid auhindu võitnud…

Esineda olen pisikesest peale tahtnud! Tantsu juurde jõudsin alles 12- aastaselt ja siis armusin täiesti ära. Tants on ülituus! Peaks ikka uuesti kuskile tantsima minema!

Kuidas Sa üldse muusika juurde jõudsid?

Minu õde alustas laulmisega – läks muusikaõpetaja juurde ja käis isegi Laulukarussellis võistlemas. Nägin seda kõrvalt, lisaks laulsime õega igasugu laulukesi ning tegime vanematele ja vanavanematele ikka etendusi. Mingil hetkel läksin põhikoolis oma muusikaõpetaja juurde ja ütlesin, et tahaks laulda. Nii me alustasimegi – mina valisin laulud ja tema saatis klaveril. Gümnaasiumis läksin lauluringi, aga kuna tunni aeg oli nii lühike, valisime suhteliselt sobivad ja mugavad laulud, kus oli minimaalselt tehnikat ja tööd; pigem võtsime laulud selle järgi, mida ma suutsin ära laulda. Kui tuli välja, oligi nagu hästi.

Oled rääkinud, et "tulin vokaalselt metsast ja otsustasin, et nüüd hakkan laiatama. Siis tuli elu ja ütles, et lajatused jätta, ei lajatanud midagi." Millal hakkasid lauluõpetaja juures käima?

Umbes poolteist aastat olen käinud kord nädalas lauluõpetaja Anu Aimla juures vokaali seades ehk laulutunnis, kus me päriselt keskendume sellele, mismoodi mu "laulukarbike" töötab ning mida ja kuidas ma kasutama pean. Nüüd on fookus hoopis teine – keskendume sellele, et kõik laulud tuleks õige tehnikaga, mis on tore. Ennast arendada on alati hea. Nii et lõpuks teen ikka tööd ka!

Mis on Su enesetundes laval täna teistmoodi kui varem?

Praegu proovin asjasse targemalt suhtuda ja aru saada, et laulja peab laulmist samamoodi harjutama nagu pillimees pilli. Päris nii ikka ei saa, et jääd selle peale lootma, mis loodus kaasa annab.

Mis on ühe Eurovisiooni loo võiduvalem?

Oh, seda on nii raske öelda, eriti viimastel aastatel! Vaadates võistluslugusid võib tõdeda, et kord tuleb jälle moodi see nn "klassikaline Eurovisiooni lugu", mis on täiesti oma maitse ja vürtsiga laul. Teise aasta võidulaul on stiilis "lammas all vasakul nurgas"! Võtame või Portugali paari aasta taguse võiduloo. Melomaanid, kes tavaliselt krimpsutavad nina Eurovisiooni üleüldise muusikastiili peale, olid täiesti kõrvust tõstetud: issand, kui ilus! Kõigil oli tunne, et muusika võitis! See oleneb täiesti aastast, mis täpselt südamesse läheb, aga arvan, et ennekõike on see ikkagi siiras esitus ja asjaolu, et sa lähed tegema seda, mis sulle tõesti meeldib – su laul ei ole kuidagi fabritseeritud, kokku segatud toode. Inimesed haukavad läbi sajaprotsendiliselt n-ö lava jaoks loodud asja, mis ei ole hingega. Iga muusikalise pala juures on valem teha seda, mis südamest tuleb.

Mida on Eesti popmuusikatel vaja, et välja maailma murda? Kas Sa ise ihkaksid samuti Eestist välja nagu omal ajal Maarja või Vanilla Ninja?

Ma arvan, et eks ikka. Ja see ongi üks põhjus, miks me teeme ingliskeelset muusikat. Ühest küljest võtab see Eesti turul eduvõimalust väiksemaks, aga samas annab juurde nagu väikese – ütleme, null koma null-null-null-üks protsenti – võimaluse ka kuskil mujal midagi korda saata. Teisalt ei saa öelda, et teeme ingliskeelset muusikat vaid sellepärast, et kindlalt maailmas läbi lüüa. Ma arvan, et oleme sellega lihtsalt üles kasvanud, see on meid ennast mõjutanud. Tihtipeale juhtub nii, et mis sul endal kõrvus kogu aeg kostub, seda hakkad siis paratamatult ise läbi elama ja nii-öelda välja nirisema. Iga artist tahab võimalikult paljude inimeste kõrvu oma loomingut lasta, ja ma arvan, et seda tunnistada on aus nii kuulaja kui artisti enda suhtes. On väga palju loojaid, kes kirjutavad hea meelega endale sahtlisse ja ka see on täiesti okei. Samuti on okei unistada igat moodi: suuremalt, keskmiselt, väiksemalt.

Millised on meie praeguses ühiskonnas kolm kõige kriitilisemat probleemi/valukohta, mille lahendamist oluliseks pead?

On üks väga suur probleem, mis tegelikult hõlmab väga paljusid alateemasid – see on lõhestumine ehk "minul on õigus ja sinul ei ole" mentaliteet, mille kohaselt võibki ainult nii maailma näha nagu mina. See on vihane ja kuri, see sööb, ussitab, mädandab. Ma arvan, et see on praegu kõige suurem probleem mitte ainult meil, vaid üle maailma. On nii kohutav, et keegi ei kuula ja kõik karjuvad üksteise peale. Ja need, kes enam ei jõua karjuda, ei jaksagi enam midagi teha. Ma ise tunnen ka vahepeal, et isegi kui mul oleks midagi öelda, on see põhimõtteliselt nagu tuulde kusemine – point’i nagu ei olekski! Kui me vaatame, mis toimub Venemaal, on inimesed nii lootusetus olukorras, et nad jooksevad lihtsalt massiliselt peaga vastu ust. Ma ei tahaks, et meil siin hakkaks kuidagi samamoodi minema, et inimesi hakatakse piirama ja nende eest otsuseid tegema.

Olite puhta maailma saadikud koos ansambliga „Gram-Of-Fun“ ning rääkisid ühes intervjuus, et maailmakoristus on su elu tugevasti muutnud. Mida oled siiani iga päev teinud selleks, et „rohelisemalt“ elada?

Mul on nii hea meel, et mu kodumajas on korteriühistu teinud prügi sorteerimise võimalikuks, sest tegelikult oleneb hästi palju ka sellest, et kõike ei viidaks prügimajas ühte ja samasse "potskusse". Eks biojäätmed kipuvad ikka pisut tüütuks minema, aga roheline mõtteviis ei peagi olema alati lihtne! Kord bändiga olles viskasin väga rumalalt nätsu maha ja poisid kutsusid kohe korrale: mida sa teed? Hästi piinlik oli… Proovime niisiis hoida ka poistega üksteist joones. Kõik meie suitsumehed kasutavad "kopsu" – kopsu kopsikat või kopsikut –, kuhu saab suitsukonid kokku koguda, taskusse pista ja siis prügikasti visata. Väikeste sammudega saabki suurte tegudeni jõuda.

Millised on tänapäeva noored, kas neid ühendab miski – sarnane maailmavaade, eluhoiak ? Kas aastal 2021 on kerge olla noor ?

Ma arvan, et selles mõttes oli meil lihtsam, et meil lasti kauem lapsed olla. Olen tähele pannud, et lapsed kasvavad tänu sotsiaalmeedia mõjule hästi kähku täiskasvanuteks. Need eeskujud ja standardid, mis nad endale juba väiksest peale loovad, tekitavad kohati arusaamatuse: oota, kui vana sa oled? Misasja sa teed?! Mulle hullult meeldib netist nähtud naljapilt, sõnumiga "lapsena tahtsin ma kogu aeg suureks saada, kuid nüüd saan aru, et see oli lõks." No tõesti, täiskasvanuna tahaks ainult jälle laps olla! Mul on tunne, et tänapäeva lapsed hakkavad kahetsema nii kiiret üles kasvamist. Kui ma meenutan end 13-aastasena, tahtsin olla nagu Avril Lavigne, kel olid kottis püksid ja pearätikud... Toona olid Vanilla Ninja tüdrukud stiiligurud. Nüüd on Kardashianid, kelle puhul kohtab paljast ihu märksa rohkem. Võib-olla ei peaks 13-aastane nii palju paljast ihu näitama? Ma tean, et see on hästi ahvatlev ja sa tahad olla täpselt nagu su eeskujud. Aga need eeskujud ei tuleta meelde, et kallike, mina olen juba kakskümmend kolm! Ole nüüd ikka veel laps ja kanna neid lahedaid kleite, mida mina ei saa enam kanda!

Tänu nii suurte hüpetega arenemisele võib noore ja lapsevanema generatsiooni vahe tulla ka veidikene kiiremini ja suuremalt esile. Samas, ega minu vanemad ei saanud ka minust aru ja ilmselt jääb see tendents igaveseks! Vanem generatsioon jääb alati noorema poole rusikaga viibutama, et nad ei tee asju õigesti. Ja siis veel "Mis muusika see üldse selline on?!" Küllap on see lihtsalt üks osa täiskasvanuks saamisest, et ma ei saa enam aru, mis noored teevad!

Kas noori peaks rohkem suunama/aitama?

Mul on tunne, et mida rohkem kanad oma munade peale kaagutavad, seda kaugemale munad veerevad. Keelamine on otsetee selleni, et sind ei kuulata, tekib trots. Muidugi saab juhendada ja öelda, et on asju, mis on okei – sa võid proovida, ja ei juhtu mitte midagi. Aga tuleb ka meelde tuletada, et sa oled praegu ainult laps ja see on kõige lühem aeg, mis sa üldse oled keegi oma elus, enamuse ajast oled täiskasvanud inimene. Lapsele ei tee ajakadu kuidagi selgeks – tema jaoks on aeg nii pikk mõiste. Meie võime siin heietada, et alles olid jõulud ja homme juba jaanipäev! Kui sa oled laps, tundub üks aasta kümnena – sul juhtub ja sa koged korraga nii palju erinevaid asju. Täiesti arusaadav, et tundub nagu ei saaks sa kunagi vanaks ega sure mitte kunagi ära. See ongi noorus!

Sarja "Padjaklubi" alates sai Saaremaa tüdrukust paari aastaga kõigi laste lemmik… Kas ja kuidas oled vabanenud oma tegelaskuju Miša kuvandist, mis Sind kuuldavasti tükk aega saatis?

Eks kõik arvasid, et ma olengi Miša ja "Padjaklubi" näol on tegemist dokumentaalsarjaga! Ilmselt olin paljudele ka vastukarva tänu sellele, missugune Miša oli. Eks ma ise ei olnud ka toona veel naiseks saanud. Ei mäleta, et oleksin end väga tagasi hoidnud ehk käitumise osas tihtipeale olingi Miša! Samas olen tänu Mišale oma naiselikkuse üles leidnud – tahtsin juba nii väga temaga vastanduda. Sain aru, mis on üks ekstreem ja tahtsin olla teises äärmuses! Praegu tunnen, et olen leidnud mugava kesktee – olen teinud endaga kompromissi ja leidnud oma kolmekümne esimeseks eluaastaks täpselt sobiva ise. Tõenäoliselt millalgi taas muutun, sest inimene areneb, õpib ja kasvab kogu aeg.

Su elukaaslane, koomik Mattias Naan on suur naljamees. Kui pööraseks teie naljad kodus muutuvad?

Meile mõlemale meeldib naerda ja üritame igas olukorras näha humoorikat poolt. Proovime ennast ja teineteist mitte liiga tõsiselt võtta. Arvan, et ühine maailmapilt meid seobki kõige tugevamalt – see arusaamine, et teise fookus on üleüldises maailmapildis enam-vähem samas kohas. Eks meilgi teki tõrkeid nagu igas suhtes on kokkupõrkeid, ükskõik kui naljakad me kumbki ka ei oleks. Aga kuna me mõlemad võtame maailma ühtmoodi, on seda koos nii palju toredam teha. Me saame väga palju koos kihistada ja see on väga tore.

Kuidas teineteist loominguliselt toetate?

Muusika, mida ma teen, ei ole Mattiase lemmikmuusika… mitte, et ta vihkaks seda, aga ta endal on stiililiselt teistsugused maitsed, mis on täiesti okei. Aga ta kuulab alati lugusid, kui need tulevad välja, ja tal on väga palju lemmikuid nii juba välja antute kui teiste hulgast, mida ilmselt ei antagi kunagi välja. See on tore, kuidas ta elab mingitele paladele väga kaasa. Ka mulle meeldib, kui ta loeb mulle ette oma sketšide mõtteid. Oleme teinud koos väga palju sketše erinevatele nn "klientidele". Koostöö sujub suhteliselt hästi, kuigi peab tunnistama, et olen natuke kannatamatum – näiteks kui me koos filmime, on tema hästi põhjalik, aga mina nagu rohkem tuulispask ja sealt tekivad põrked. Püüan siis endale meelde tuletada, et see on tegelikult täiesti normaalne ja hea, ja mul on väga vedanud, et mul on mees, kes pöörab tähelepanu detailidele ja keskendub sellele, et meil oleks kõik kohe olemas, mitte et pärast vaatame, et oleks võinud selle või tolle ka veel teha. Samas teisest küljest – kui tema hakkab liiga detailidesse laskuma ja üle mõtlema – meeldib mulle vähemalt mõelda, et tõmban tal seda iseenda tekitatud pinget maha: kuule, asi ei ole nii hull, võtame vähe rahulikumalt ja tšillime natuke. Meie energiad tasakaalustavad teineteist. Ja isegi kui me mõnikord tasakaalust välja läheme, on hea jälle meelde tuletada, et vaata, kui tore, et me ikka enamuse ajast tasakaalus oleme!

Milliseid näitlejatööd on praegu aktuaalsed? Kas tahaksid veel suuri rolle?

Hetkel olen täitsa nn "vaba molekul" ja tegelen peaasjalikult muusikaga. Hea meelega viskan universumisse teate: ootan kutseid ja pakkumisi. Eks elu tee omad korrektuurid ja anna seda, mida mulle antud hetkel vaja on. Arvan, et on okei mitte liialt muretseda ja teha neid asju, mida ma saan praegu teha.

Mis on olnud muusika vallas kõige suurem pingutus või väljakutse?

Eesti Laul, kus ma "Cartooniga" käisin, oli suur pingutus, kuna tol hetkel olin täiesti treenimata – ja see oli tohutult ambitsiooniks amps. Oleks toona tehnilist lähenemist teadnud, oleks väga palju lihtsam olnud. Aga ei jõudnud õigel ajal sellega tegeleda ja eks endal oli ka nina veits upakil. Mõnikord tuli välja – järelikult saan hakkama! Olin täitsa noor ja ullike!

Milline on olnud meeldejäävaim esinemine?

Mullusuvine esinemine Tallinn Music Week’il ansambliga "Gram-Of-Fun" oli kuidagi erakordselt mõnus. Tavaliselt tunned pärast ikka, et siin või seal oleks saanud paremini, aga nüüd läks tervel bändil kuidagi hästi. Esinemises oli mingi täiesti teine energia ja me kõik olime sellest kuidagi tõstetud – planeedid olid täpselt õigesti! Võib-olla tulenes kõik ka sellest, et see oli üle pika aja meil teine mäng… enne oli pikk paus ja nende kuttidega on lihtsalt nii tore laulda! See lõi kõigil südame kuidagi nii täis ja mõnusaks.

Kuidas saarlasena Tallinnas elades kohanesid?

Pealinnas olen elanud nüüd juba kümne aastat, Tallinna tulin 2010. aasta sügisel. Nüüd võib vist juba öelda küll, et mul on kaks kodu. Millalgi, kui ma alles Tallinna kolisin, ei jõudnud ära oodata, millal juba tuleks nädalavahetus ja saaks Saaremaale koju. Mulle Tallinn väga meeldib ja mul on väga hea meel siin elada. Oleme Mattiasega kesklinna kandi rahvas. Tulles väiksemast linnast on oma linnaosas tunne enamjaolt niimoodi nagu elaks ikka veel väikelinnas, kõik on käe-jala juures.

Kuhu lähed meelsamini uitama või põnevust otsima?

Üldiselt teeme Matuga linna peal trikke – jalutame oma kodukandis. Meile meeldib käia maju vaatamas, nii et kui te näete kaht inimest, kes lihtsalt vahivad teie maja, siis teadke, et me käime lihtsalt unistamas, millises majas elada võiks. Arhitektuuriga on meil Tallinnas ikka väga ilusti ja küllalt leiab väga lahedaid ja mitmekülgseid maju, mida vaadata ja mõelda: oi, siin oleks kindlasti lahe elada! Nii et jah, me käime uitamas.

Mis viimasel ajal Tallinnas silma rõõmustab?

Praegusel ajal nii rõõmustab kui vihastab lumi! Mul on hea meel, et meil on lõpuks lumi, kuigi see jäi täpselt kuu aega hiljaks. Veel meeldib, et majad saavad uuenduskuure, linnapilt läheb ilusamaks ning meil on ilusad promenaadid. Noblessner on nii ilusaks tehtud ja läheb aina kaunimaks! Mulle meeldib, et kootakse omapärast ilu.

Millist muusikat enda laadimiseks või inspiratsiooniks kuulad?

Viimasel ajal olen hästi palju hakanud võbelema-sabisema sellise neo souli või džässi võtmes, alternatiivse R&B võtmes. See on hästi kerge kuulamine, naiselikult helisev, tore muusika. See on muusika, mis hommikul äratada võiks – hästi kerge, meloodiline. Olen viimasel ajal kuulanud kaht spetsiifilist lugu, mille peale iga kord tuleb naeratus näole ja hing läheb hästi kergeks. Ma kuidagi väga helisen praegu selliste rütmide ja helide järgi! Praegune lemmikbänd on "Moonchild" ja nende lugu "The ohter side". Teine artist, kes naeratuse näole toob, on Yebba oma looga "Distance".

 

 

Võitnud hulga auhindu ka tantsijana

  • Sündis Kuressaares ja lõpetas 2009. aastal Kuressaare gümnaasiumi.
  • Aastatel 2006–2010 võitis hulgaliselt auhindu tantsijana.
  • Vanemuise lavastuses «Grease» mängimine andis 2012. aastal tohutu tõuke edasiseks.
  • Tegi kaasa TV3 menuseriaalis «Ment».
  • Alates 2014. aasta kevadest mängib komöödiaseriaalis „Padjaklubi“ ühte neljast peategelasest.
  • 2014. aasta sügisel osales TV3 meelelahutussaates „Su nägu kõlab tuttavalt“, jäädes Mart Müürisepa järel 2. kohale. Finaalsaates esitatud Kristeli lugu „Let It Go“ saavutas fännide seas tohutu menu.
  • 2014. aasta sügisest kuni 2015. aasta kevadeni oli reedeti hommikuprogrammi saatejuht raadios Uuno.
  • Eesti Meelelahutusauhindade 2015. aasta galal valiti aasta parimaks naisraadiohääleks.
  • On laulnud bändis „Avoid Dave,“ mis sai 2015. aastal parima elektroonilise albumi auhinna.
  • 2018. aastal moodustas oma Saaremaa sõbranna Tuuli Rannaga duo „Öed“, mille esimene singel “Ära käpi mind” puudutas #metoo temaatikat. Samal aastal ilmunud debüütalbum kandis duo nime.
  • 2020. suvel tegi koos blogija Merilin Taimrega Raadio 2 saadet „Naistesaun“. Hetkel teeb seda Kethi Uibomägiga.
  • Ansambliga „Gram-Of-Fun“ astusid koos lavale 2020. aastal Eesti muusikaauhindade galal.
  • „Eesti Laulul“ osales esimest korda 2016. aastal „Cartooni“ ja lauluga „Immortality“, teist korda 2019. aastal duoga „Öed“ ja lauluga „Öhuloss“. Sel aastal esineb koos ansambliga „Gram-Of-Fun“ ja lauluks on „Lost In A Dance“. Loo autorid: Martin Kuut, Kristel Aaslaid, Raul Ojamaa, Kostja Tsõbulevski, Mikk Simson.

 

Eesti Laulu esimene poolfinaal tõi vaatajateni tipp-tasemel kontserdi, kus artistid andsid endast maksimumi nii vokaalse esituse kui ka erilise lavashowga. 12 võistlejale lisaks astusid esimeses poolfinaalis lavale veel Beebilõust ja Elina Born koos villemdrillemiga. 

Eesti Laulu esimesest poolfinaalist said edasi vaid mehed. Finaali pääsesid Karl Killing, Egert Milder, Ivo ja Robert Linna koos Supernovaga, Koit Toome, Hans Nayna ja Andrei Zevakin koos Pluutoga.

Eesti Laulu mõlemast poolfinaalist pääseb edasi kuus võistlejat, kes lähevad võitu püüdma 6. märtsil toimuvas finaalis.

Järgmine poolfinaal toimub laupäeval, 20. veebruaril. Publik tänavu Saku Suurhalli ei pääse, küll saab võistlusele kaasa elada ERR-i erinevate kanalite vahendusel. "Toome hea kodumaise muusika ja põneva võistluse koju kätte!" sõnas korraldaja Tomi Rahula. 

11-liikmelisse žüriisse kuuluvad tunnustatud muusikud ja muusikaeksperdid Eestist, teiste seas osalevad žürii töös rahvusvaheliselt hinnatud dirigent ja helilooja Kristjan Järvi ning hiljuti Aasta popartisti ja Aasta naisartisi tiitliga pärjatud Anett Kulbin, kes aasta tagasi jõudis Eesti Laulu finaalis kolmandale kohale. 

Teise poolfinaali võistlejad esinemisjärjekorras: 

1. Sissi: "Time"
2. Gram-Of-Fun: "Lost In A Dance"
3. Kadri Voorand: "Energy"
4. Helen: "Nii kõrgele"
5. Redel: "Tartu"
6. Rahel: "Sunday Night"
7. Uku Haasma: "Kaos"
8. Heleza: "6"
9. Uku Suviste: "The Lucky One"
10. Alabama Watchdog: "Alabama Watchdog"
11. Jüri Pootsmann: "Magus melanhoolia"
12. Suured Tüdrukud: "Heaven's Not That Far Tonight"

Laadimine...Laadimine...