Kui tänapäeval armastab tallinlane Norra lõhet, siis keskajal söödi siinkandis Norra turska

Eestlased on end ikka mererahvaks pidanud ja rääkinud, kuidas meri on meid aegade jooksul ära toitnud. Merekalad räim ja kilu ei puudu meie rahvuslike tähtpäevade pidulaualt pea kunagi. "Räime söömist propageeritakse meil samuti lausa igal püügihooajal, ometi oli aeg, mil siinmail merekaladest lugu ei peetud," rääkis  Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu juhataja, arheozooloog Lembi Lõugas.

Ajalugu

Kui tänapäeval armastab tallinlane Norra lõhet, siis keskajal söödi siinkandis Norra turska

Ivo Karlep

Eestlased on end ikka mererahvaks pidanud ja rääkinud, kuidas meri on meid aegade jooksul ära toitnud. Merekalad räim ja kilu ei puudu meie rahvuslike tähtpäevade pidulaualt pea kunagi. "Räime söömist propageeritakse meil samuti lausa igal püügihooajal, ometi oli aeg, mil siinmail merekaladest lugu ei peetud," rääkis  Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu juhataja, arheozooloog Lembi Lõugas.

Me ju teame, et umbes 5000 aastat tagasi loksusid praeguse Vabaduse väljaku kohal randa merelained ja seal asus kalurite ning hülgeküttide asula. Sellest ajast on arheoloogid leidnud ka toona  meie vetes elanud veelooma – pringli – luude jäänuseid. Niisiis, kiviajal armastati ja püüti küll suuremaid merekalu, kuid põllumajanduse võidukäik suretas meie maal merekalapüügi välja. Muistse vabaduse ajal eestlased merel kala püüdmas ei käinud. Kui, siis ainult ranna ääres.

«Minnes tuhat aastat tagasi, et vaadata, mida eestlaste toidulaud sisaldas, ei leia me ühegi arheoloogilise leiu seas merekalade luid, küll aga kohtame seal magevee kalade omi,» selgitas Lõugas.

Tuleb välja, et merekalade söömise traditsioon tuli koos võõrastega – taanlaste, sakslaste ja rootslastega 700-800 aastat tagasi. Esimesteks merekalade arheoloogilisteks leidudeks näiteks Toompea linnuse leiumaterjalis olid siia imporditud suurte turskade luud. Meie oma mere kalad ilmusid leiuainesesse mõnevõrra hiljem.

Oma või võõras?

«Püüdsime välja selgitada, kuidas kohalik eestlaskond keskajal siin toitus, mis oli tol ajal see võõras ehk importtoit ning kuidas inimesed selle vastu võtsid ja sellega harjusid,» selgitas Lõugas enda ja kolleegide viimase aja uuringuid.

Kirjalikud allikad annavad pildi, mida tellisid raehärrad ja jõukad kaupmehed oma pidulaudadele. Kuidas aga sõid tavalised inimesed, selle kohta palju üleskirjutusi leida ei ole. Siin tulebki appi arheoloogia ning loomade ja kalaluude uuemad uurimismeetodid.

Kõik arheoloogilistel kaevamistel leitud loomaluud näitavad, mida kunagi toiduks tarvitati. Need luud annavad ka tunnistust, kus ja kuidas neid loomi töödeldi ja tarbiti. «Keskajast on muidugi ka kirjalikke allikaid selle kohta, mida müüdi, mida osteti ja kuidas kaubeldi. Me saame raehärrade ja kaupmeeste toidulauast päris palju teada, aga need allikad ei näita kogu rahva lihatarbimist,» ütles Lõugas. «Aga loomaluu, mis on toidu või selle töötlemise jäänus, kõneleb selle kohta palju rohkem.»

Infot annab ka see, kuidas loomakeha on tükeldatud ja kus esineb lõike- ja raiejälgi ning miks mitte ka järamisjälgi. «Kondid, mis on koera käest läbi käinud, kõnelevad samuti paljust. Saame teada, mida sõid koerad. On säilinud ka mineraliseerunud koerte väljaheited, mida saab analüüsida, kui see väljaheide ära lahustada. Seal on luutükikesi ja palju muud huvitavat.»

Peale DNA analüüsi saab mõõta ka luu kollageenis olevate ainete massi. Need on väga väikesed mikrokogused, kuid igal liigil on oma mass, ja nii saab määrata luu omaniku.

Pringlit nimetati seakalaks

Aga kuidas ikkagi teha kindlaks, mis on olnud kohalik toit ja mis sisse toodud, kogu selles suures luude virrvarris, mis kaevamistel arheoloogide vaateväljale sattuvad? «Esimene ongi liigiline määramine, mida eelnimetatud meetod võimaldab teha,» jätkas Lõugas. «Kui me leiame väljakaevatud materjalist selliste liikide luid, mis on kohalikud, ja neid, mida siin kindlasti ei ela, siis saame teha esimese liigituse. Või kui leiame vigastatud looma luid, näiteks vigastatud koduveise kokku kasvanud luid, siis võib kindel olla, et see on kohalik, sest vaevalt hakati vigastatud looma kusagilt mujalt nii kaugele tooma.»

Siiski peavad arheoloogid möönma, et ega väga palju arheoloogilisi leide imporditud keskaegsete loomade kohta ka ei ole. Kirjalikud allikad väidavad ometigi, et Tallinna raekoja platsi turul on müüdud ka eksootilisi loomi, näiteks mõõkkala, aga neid luid meie arheoloogid (veel?) ei ole leidnud.

Loomadest on kirjalikes allikates mainitud veel seakala, mida me tänapäeval nimetame pringliks. Pringel on tegelikult imetaja ja ta meenutab väikest, pika koonuta delfiini. Läänemeres on pringlit küll olnud, aga peale kiviaega võib-olla mitte enam meie, Eesti vetes. Kirjalike allikate juures viidatakse ikkagi, et see on olnud eksootika, mis sest, et pringli luid on Vabaduse väljakult leitud. Samas kiviaegsete leidude seas on pringlit igatahes päris palju, siis elas teda ka meie vetes rohkem. Võib-olla siis keskajal toodi teda kusagilt Läänemere Taani väinade kandist?

Atlandi turska toodi Norrast

Üks kindel importkaup on siinmail olnud tursk. Tursakaubandust on palju uuritud ja importtursk kuivatatud kujul jõudis keskajal Eestimaal paljudesse paikadesse.

Tartus on leitud 15.-16. sajandi kihtidest kaks tursa luud.

Kalaluid uurides sorteeritakse eraldi need luud, kus pole pead. «Kui on pea- ja ka kereluud, siis on selge, et on tarbitud seal kohas kala. Aga kui on ainult pealuud ja kereluud puuduvad, siis selles kohas on ainult kala töödeldud,» rääkis Lõugas.

Ja kohe kerkib taas hulk küsimusi. Mis seal oli? Töötlus või tarbimine? Ka kas see oli Läänemere tursk või Atlandilt imporditud?

Selle kindlaks tegemiseks on olemas jälle huvitavad analüüsid. Lõugas näitas pildil turskade selgroolülide suuruste võrdlusi ja seletas, et Läänemere tursa ja Atlandi tursa vahel on võimalik selgroolülide abil vahet teha. Magedamas ja soolasemas vees on kalade kasvutempo olnud erinev. Seega ei tule suuruse vahe mitte sellest, et üks on olnud vanem ja suurem kala. «Ookeanis on tursal paremad võimalused suuremaks kasvada,» teatas Lõugas. «Vahe ongi selles, et kui isegi selgroolüli suurus ei erine, siis importturskade juures me pealuid ei leia. Neil on kusagil juba pead maha lõigatud. Näiteks Norras, kus inimesed neid kuivatasid. Siia on jõudnud ainult kala kere koos selgroolülidega.»

Turska on tänaseks juba päris palju uuritud. Cambridge ülikooli teadlased võtsid kätte ja tegid tursa luudest süsiniku isotoopide vaatluse. «Merede soolsused on erinevad ja nad tahtsid teada, kas ka isotoopide koostised on erinevad,» kinnitas Lõugas. «Näidiseid võeti Läänemerest, Põhja-Norrast avaookeanilt ja fjordidest. Läänemere turskade puhul on toiduahel lühem kui soolasemas ookeanivees elanud kaladel. Ja need tursad, mida siis analüüsiti, olid pigem pärit Põhja-Norrast, mitte Põhjamerest.» See võib anda Lõugase sõnul kinnitust, et ka keskajal võidi turska tuua meile Norrast. Seega ei saa mitte ainult suuruse järgi öelda, et kalade import siiapoole keskajal ikkagi toimus. Ja Tallinnas söödi ka kusagil Norra rannikul kuivatatud kala.

Kadrioru importkalad

Kadriorust mõne aja eest leitud keskaegsest laevavrakist oli võimalik lausa isendite kaupa välja kaevata kõik säilinud kalaluud. «Selgroolülid olid reas ja võis näha kalade suurust,» kirjeldas Lõugas muistsel kogel leitut. «Kadrioru laevavrakkide turskade juures kasutasime sellist meetodit nagu luude mõõtmine. Me mõõdame tavaliselt mingit proportsiooni, pikkuse ja laiuse suhet, et vaadata kasvu erinevust. Isotoopuuringute kõrval tehakse vanadest luudest järjest rohkem ka DNA-analüüse.

Näiteks ilusti säilinud heeringatünni põhjast saime  ka natukene luid. Kuna tursad olid imporditud kusagilt Atlandi poolelt, siis tekkis ka küsimus, kas heeringa import leidis aset pigem Atlandi ookeanilt.  Või on tegemist meie Läänemere räimega, kes on ka heeringas? Me nimetame teda räimeks. Kas need luud on Läänemere kalade omad? Suuruse järgi võiks öelda küll seda. Aga mõned luud saadeti Oslo ülikooli, kus tegeletakse heeringate ja selle kaubanduse uurimisega. Ka Taani poolt püütud räimed on suuremad kui meie Läänemere idaosa heeringad, mida nimetame räimeks. Selle tünni põhjast leidsime väiksemate kalade luid, mis ei tähenda, et kogu tünn oleks olnud täis väiksemaid kalu.

Söödi samu toiduaineid

Keskaja inimeste toiduharjumuste uurimisel kasutatakse juba jutuks olnud meetodite kõrval ka kalmistute säilmete uurimist. Püha Barbara kalmistu Vabaduse väljaku all oli kasutusel varasest keskajast peale. Võrdluseks on võetud proove vanalt Kaberla kalmistult, et näha, kas linna- ja maainimeste toitumises oli mingit vahet. «Siin midagi erilist välja tuua ei saa, nende inimeste toidulaud tundus olema sarnane,» lausus Lõugas. «Võrdses koguses oli nii taimset kui ka loomset toitu. Mitte ainult liha. On tunne, et lihagi söödi päris korralikult»

Kohalikud inimesed nii linnas kui maal sõid ikka kariloomi – veiseid, lambaid, sigu. Hobune kadus keskajal eestlaste toidulaualt juba ära. Muinasajal söödi hobust ka, aga hiljem, keskajal, oli hobuse söömine tabu. Teda hinnati inimese abilisena piisavalt  väärtuslikuks, et mitte süüa.

Lõugase sõnul võis puhtalt näitude põhjal oletada, et mõned inimesed olid oma toiduahelas teistest kõrgemal, nagu oleksid söönud kaasinimesi. Tegelikult aga olnud ühe juhtumi puhul tegemist väikse lapsega, kes toitus peamiselt emapiimast, ehk siis võib öelda ka, et oma emast. Olid ka mõned üksikud, kelle puhul ilmnes nende olek toiduahela väga madalal tasemel, mis inimeste puhul võib kõne alla tulla üksnes siis, kui liha ja kala ei sööda. Nõnda siis oli taimetoitlasi ka keskajal ja isegi veel varem. Selle kohta oli Lõugasel samuti üks lugu rääkida: «Läti kolleegidega uurisime kiviaja inimeste toitumist, ja siis tuli välja üks inimene, kes nagu olekski olnud taimetoitlane, kuna asus väga madalal toiduahelas.»

Iseasi muidugi, mis võis olla ammustel aegadel veganluse põhjus. «Ilmselt ei saanud nad millegipärast liha kätte,» mainis Lõugas. «Keskajal oli ühiskonnas kihistumine päris suur ja ligipääs toidule samuti erinev.»

Laadimine...Laadimine...