Linlaste sead käisid julgelt tänavatel ringi ning tungisid võõrastesse hoovidesse ja majadesse

Nädala lõpus avab linnamuuseum Kiek in de Kökis näituse tallinlaste koduloomadest läbi aegade.

Ajalugu

Linlaste sead käisid julgelt tänavatel ringi ning tungisid võõrastesse hoovidesse ja majadesse

Ivo Karlep

Näituse ühe koostaja Inna Jürjo sõnul on loomi Tallinna alal pidevalt peetud juba muinasajast peale. "Ju see oli ikka kohalik kari, mis siin Tallinnas   linnakodanike lautadesse kokku kogunes," lausus ta.

"Loomakasvatus oli juba muinasaja Eestis vägagi hästi arenenud. Läti Henriku kroonikagi räägib suurtest karjadest, kes olid vallutajate saagiks langenud. Arheoloogia andmed annavad tunnistust ka sellest, kuidas need loomad tol ajal välja nägid."

Veiste kohta on näiteks teada, et need olid küllaltki väikest kasvu ja lühikeste sarvedega. Tallinnas peeti vähemalt uusaja alguses karjaomaduste parandamiseks sugupulle.  

Kuid eks laevadega toodi ka väiksemaid pudulojuseid ja linde  juurde. Soomest ja Rootsist on nii keskajal kui ka hiljem siia loomi toodud laevadega ja neid on ka Tallinnas müüdud. Siin on maa seest välja tulnud 13.-14. sajandist pärit nelja sarvega lambakolju. "Niisuguseid on Rootsis ka olnud ja see võib olla sealt tulnud," rääkis Jürjo. "Aga ei saa ka välistada, et tegu on mingi kohaliku mutatsiooniga. Muidugi toodi mõned loomad ka kaugemalt, näiteks Saksamaalt, aga neid ei saanud olla kuigi palju."

Hämmastavalt palju lojuseid

Linnainimesed pidasid ise loomi, aga muidugi osteti liha ja piima ka ümberkaudsete talupoegade käest, kes loomapidamisega tegelesidki. Niisiis oli loomapidamine kaupmeestest ja käsitöölistest linlastele pigem kõrvaltegevus. Linnas oli vaja süüa ja kui liha ja piim oli lausa omast käest võtta, oli see ikkagi suur asi nt rasketel ikaldus- ja näljaaegadel. Turul müüdi ka loomi ja linde.

Alati on imestatud, kuidas elasid loomad kõrvuti inimestega. Ega teisiti ei saanud, kui pidid ka linnas olema loomalaudad. Aja jooksul need laudad linnas muutusid, nagu ka loomapidamine üldse, ning  20. sajandi lävel kadusid üldse. "Selge on see, et kui linnamüüriga piiratud alal on inimestega kõrvuti palju koduloomi, siis tekitab see väga tõsiseid heakorra- ja hügieeniprobleeme," nentis Jürjo. "Sellest tulenevalt üritatigi siis aja jooksul loomapidamist linnas piirata ja suunata see üldse eeslinna."

15. sajandi alguseni oli Tallinnas tavaks seegi, et seasulud ehitati lausa tänavale. Pole ime, et 15. sajandi alguses keelas raad selle ära, käskides tänavaäärsed seasulud maha lammutada, ja teatades, et kes ise ei lammuta, selle sulud laseb lammutada raad. Oma maja esise tänava puhtuse eest vastutasid majaomanikud. Ära tuli koristada mitte ainult oma loomade sõnnik, vaid ka kogu muul viisil tänavale sattunud praht ja läga.

Loomad maale hoiule

Keskaja lõpul, 1555. aastal tohtis rae korraldusel pidada ainult kolme lehma. Ja juba paarkümmend aastat varem lubati sigu pidada ainult eeslinnas. Sellega taheti viia kõik seasulud väljapoole linnamüüri ehitatud saradesse. Oli ju vaja lõpuks ometi lõpetada olukord, et sead longivad mööda linnatänavaid ja tuhnivad igal pool tänavatel. Sead olid julged ja käisid linnas ringi, läksid võõrastesse hoovidesse ja majadesse. See oli suur nuhtlus ja sellega asusidki raehärrad võitlusse.

See võitlus ei lõppenud muidugi kohe kõigi sigade linnast välja kupatamisega. Loomi tohtis aga edaspidi pidada vaid niisugune linnaelanik, kellel oli oma maja ja hoov. Muidugi pidi sead seal hoovis kinni olema. Samas, ega loomade arv kohe märgatavalt ei vähenenud. Kuigi 1555. aastast oli lubatud pidada ainult kolme lehma, siis varasemal ajal oli neid, kel oli loomi päris arvukalt. Võib aga arvata, et ega siis kohe ei piirdutud sugugi ainult kolme lehmaga. Need võidi ka kirjutada kellegi teise arvele. Viimases hädas viidi seast linnast välja mõne lähedal elava talupoja hoole alla. 1550. aastal näiteks oli ühel Tallinna kodanikul maal kellegi Kitse-Mattiase juures  mära varsaga, kaks lehma, kolm utte, kaks kitse, ja mujal talupoegade juures veel kolm mära, üks härg ja kaks noort veist. Linnas oli tal veel kaks hobust ja üks lehm. Loomapidamine oli siis tallinlaste seas levinud ja kasutati eri võimalusi.

Ometi jäid loomad linna edasi. Näiteks ühel eestlasest kaluril, kes elas Tallinnas, oli 16. sajandi keskpaiku seitse siga, mitu hobust, kaks lehma, kaks härga.

"See oli igal poole Euroopas tol ajal nõnda, ka Saksamaa linnades," kinnitas Jürjo. "Veel 18. sajandil oli linlastel hämmastavalt palju koduloomi." Ja neid ei peetud mitte silmailuks.

Karja tänava nimi oli kogu aeg eestikeelne.

Me kõik teame Tallinnas Suur-Karja ja Väike-Karja tänavat. "See on väga hea tunnismärk sellest, kui tähtis oli linlastele loomapidamine," ütles Jürjo. Tema sõnul pole vist küll  ühtegi ajaloolist linna, kust me ei leiaks Karja nimega tänavat. Tallinnas on see nimi olnud kogu aeg eestikeelne. "Juba vanades alam-saksakeelsetes dokumentides oli Karja tänav eestikeelne sõna," selgitas Jürjo. Karja tänavad olid need, mida mööda aeti linna karja linnast välja.

Suur-Karja tänav on ka üks Tallinna vanimaid tänavaid. Igal hommikul ajasid karjused loomad linnalautadest välja Karja värava tagusele karjamaale, seal asus ka Karjaallikas, kus linna kari joomas käis.

Kari on olnud väga tugevalt linna juurde kuuluv nähtus ja määratlenud ka linna toponüümiat ja asustuspilti, mainis Jürjo.  

Linnasaras ehk linnakogukonna ühine maavaldus linna ääres oligi linnakodanike ühiskasutuses, seal võisid kõik oma loomi karjatada. Sealt tehti heina ja see oli nagu omamoodi ühistegevus, mida koos organiseeriti. Kuid isegi loomade karjatamine ei käinud isevoolu teed. Seda kontrollis ja korraldas ikkagi linnavalitsus ehk  raad, kus olid ametis raehärrade seast valitud karjamaahärrad. Nemad palkasid karjased ja kasseerisid karjatamise raha. Kõik see oli linnavalitsuse kontrolli all, kuna tegemist oli ikkagi linnaelu ühe väga olulise osaga.

Juba Lübecki linnaõiguses on mõned punktid, mis seavad hügieeni seisukohast piiranguid. Näiteks käimlaid ja sealautu ei tohtinud ehitada kirikaiale lähemale kui 5 jalga ja naabrile mitte lähemale kui 3 jalga. Ka kodanikumääruses keelati sõnniku loopimine lautadest tänavale. Sõnnik ja muu haisev sodi tuli hoopis vedada linnast välja, linna aeda.

Väetis linna aedadele

Loomade pidamine kestis linnas kaua. 1870. aastal meenutas üks Tallinnas sündinud meesterahvas, et tema isa, kes tuli 1850. aastate paiku Tallinna elama, rääkis talle selle aja kohta, et igas majas peeti veel lehmi ja kitsi, laudaruumid olid maja õue peal ja hommikul läksid loomad karjasepasuna helide saatel üheskoos linnast välja. Nii et loomapidamine kestis Tallinnas veel peaaegu terve 19. sajandi. Alles sajandivahetuse paiku algas hoopis uus ja teistsugune aeg, muutuse tõi tööstuse kiire areng. Suurte loomade pidamine ei kadunud üksnes kesklinnas, vaid ka eeslinnadest. Linnaelu hakkas järsku väga kiiresti muutuma ja toidu hankimisel sai järjest olulisemaks toiduainetööstus. Külaelule sarnanev linnamiljöö jäi igaveseks ajalukku.

Kui keskajast peale kuni 20. sajandini ei erinenud maa- ja linnaelu kuigivõrd, siis 20. sajandil hakkasid erinevused olema väga silmatorkavad. Kadus ka sõnnik linnatänavatelt ja kõik muu, mis meenutas kariloomi. Linna olemus muutus oluliselt ja sellest ajast võib vist ka rääkida üha süvenevast lõhest linna ning maa vahel. Kariloomad ei sobitunud enam mitte kuidagi moodsasse linna. Jäid ainult lemmikloomad ja mitmed tüütud parasiidid, kellest pole siiani suudetud lahti saada. Kuid nii-öelda kasulikud loomad sattusid linna üksnes põllumajandusnäituste ajal. Siis toodi kõigile näha uhkeid tõuloomi, priskeid sigu ja muid pudulojuseid.

Hobused jäid linna muidugi veel kauemaks. Aga see on juba omaette teema. Hobune oli meil töö- ja vaoloom, tema liha söödi Eestis küll muinasajal, kuid keskajast peale enam mitte.

Jalutuskäik "Linnalooma jõulud"

• Kiek in de Kök kutsub jõulukuul meeleolukale jalutuskäigule, mis tutvustab ajalugu koduloomade elu kaudu.  

• Jalutuskäigul räägivad giidid Tallinnas peetud loomade elust ja tegemistest, seda nii argipäeval kui ka pühade aegu.

• Teekond kulgeb marsruudil Kiek in de Kök – Neitsitorn – Taani kuninga aed – Lühikese jala trepptänav – Raekoja plats – Vene tänav. Tutvuda saab näitusega "Linnaloom" Kiek in de Kökis ja sealt sammud seada all-linna, läbi Raekoja platsi hubasesse kaupmehemajja.

• Jalutuskäigud on kavas 5., 13, 19. detsembril kell  ja 3. jaanuaril kell 14. Piletid Piletilevist 9 euro eest, sooduspilet maksab 6 eurot ja perepilet 20 eurot.

Laadimine...Laadimine...