Marek Tamm: maast madalast koos õppimine on lõimumise parim viis

"Eesti riik ei pea toetama aktiivselt uute kultuurikogukonnade teket, kuid ei tohiks neid ka tõrjuda. Kultuuriline organiseerumine toimub altpoolt ja kui see on edukas, siis tuleb riigil sellise kogukonnaga arvestada," märkis kultuuriteadlane Marek Tamm.

Pilt: Scanpix
Eesti

Marek Tamm: maast madalast koos õppimine on lõimumise parim viis (1)

Õnne Puhk

"Riigi haridussüsteem peab looma tingimused, et noored saaksid koos eestikeelse haridusega omandada Eesti riigiidentiteedi – ja kui nad on teist kultuurilist päritolu, siis ka eesti kultuuriidentiteedi ning olla eestlaste hulka vastu võetud, kui nad seda soovivad," selgitas kultuuriteadlane Marek Tamm.

Kultuuriteadlane Marek Tamm tutvustas kolme aasta jooksul väljatöötatud Eesti ühiskonda sobivat mitmekultuurilisuse ja lõimumise mudelit.

Tamm rõhutas, et Eesti ühiskonda tuleks käsitada kahel omavahel seotud eri tasandil: poliitiline ehk riigiidentiteet (Eesti identiteet) ja kultuuriline ehk rahvusidentiteet (nt eesti identiteet, soome identiteet, vene identiteet jm).

"Riigiidentiteet märgib riigi püsielanike teadlikku suhet oma riiki, orienteerumist riigi ülesehituses, riigi seaduste, sümbolite ja tavade tundmist ning austamist, põhiseaduslike institutsioonide tunnustamist jm," selgitas ta, et see tähendab, et inimene identifitseerib ennast riigi kodanikuna. 

"Teiselt poolt, kultuuriline identiteet kujuneb välja ühise keele, aga ka kultuuriliste hoiakute ja ajaloolise kogemuse pinnalt – neid on igas riigis mitu ja neid kannavad dünaamilised kogukonnad – need on isetekkelised ja sünnivad oma kultuurilise identiteedi säilimisest huvitatud indiviidide tegevuse tulemusel," märkis Tamm.

Eestis saab rääkida ühest suurest n-ö hegemoonilisest kultuuriidentiteedist, eesti rahvuslikust identiteedist ja sellega suhestatud kultuurilistest vähemusidentiteetidest.

"Eesti kultuuriidentiteeti kannab ja kujundab eesti kultuurikogukond, mis koosneb inimestest, kes käsitavad ennast kultuuriliselt eestlastena ja see on vastavalt meie põhiseadusele riigi erilise kaitse ja tähelepanu all," selgitas ta.

Lõimumine on ühiskonna kui terviku ehitamine õppimise teel

Eesti kultuurikogukonna kõrval ja sellesse põimituna tegutsevad Eestis vähemuskultuuride kogukonnad – ajalooliselt välja kujunenud, ent pidevas muutumises identiteediga kultuurikogukonnad.

"Eesti riik ei pea toetama aktiivselt uute kultuurikogukonnade teket, kui ei tohiks neid ka tõrjuda. Kultuuriline organiseerumine toimub altpoolt ja kui see on edukas, siis tuleb riigil sellise kogukonnaga arvestada," märkis Tamm.

Kultuurilised kogukonnad ei kattu Eesti territooriumiga, vaid hõlmavad ka neid inimesi, kelle riigiidentiteet ei ole tingimata Eestiga seotud – näiteks väliseestlased. Aga kultuuriline vähemuskogukond võib olla teatud määral kultuuriliselt seotud mõnes teises riigis asuva kogukonnaga – näiteks ukrainaeestlased – ukraina kultuurilise identiteediga inimesed Eestis.

Lõimumine peaks olema suunatud ühise riigiidentiteedi tugevdamise ja kasvatamise ning kultuuriliste identiteetide säilitamise ja arendamise suunas.

Tamm juhtis tähelepanu sellele, et kultuuriline mitmekesisus rikastab ühiskonda, juhul kui erinevatel kultuurikogukondadel on oluline kultuuriliste väärtuste ühisosa, mis tekib lõimumise tulemusel.

"Lõimumine on eeskätt ühiskonna kui terviku ehitamine õppimise teel – st peaks seadma eesmärgiks kõikide inimeste riigis hästi toimetulekuks vajalike kultuuriliste pädevuste õppimise ning võimalikult head suhted omavahel," selgitas Tamm, et lõimumine saab edukalt toimida ainult kahesuunaliselt.

"See tähendab seda, et eesti kogukond peab õppima tundma vähemuskultuure ja nendega läbi käima ning vähemuskultuurid peavad õppima orienteeruma eesti kultuuris," sõnas ta.

Selle parim moodus on maast madalast koos õppimine ehk ühtne Eesti kool, ent samal ajal tuleb tagada kõikide rahvuste kultuuriidentiteetide säilimine, väärtustamine ja toetamine, nii et kujuneb mitmikidentiteet.

Mis on mitmikidentiteet?

Mitmikidentiteet tähistab inimeste erinevate kollektiivsete identiteetide kimpu – sisuliselt tähendab see ühe uue identiteedi kui kultuuripädevuse omandamist.

"Inimesele tuleb anda võimalus olla oma põhirahvuse hulgas ja olla nagu nemad, muu hulgas osaleda oma rahva rituaalides ja pidada tähtpäevi, aga elada samas ühiskonna täisväärtusliku liikmena," selgitas ta.

"Aga nii nagu mistahes uue pädevuse omandamine ei tühista varasemaid, ei eelda ka eesti kultuurilise identiteedi omandamine varasemate hülgamist või kustutamist," märkis Tamm.  

Riik peab edendama eesti keele ja kultuuri tundmist kõigi Eesti riigi elanike hulgas, austades samas inimese põhiseaduslikku õigust säilitada oma kultuuriline ehk rahvuslik identiteet.

"Riigi haridussüsteem peab looma tingimused, et noored saaksid koos eestikeelse haridusega omandada Eesti riigiidentiteedi – ja kui nad on teist kultuurilist päritolu, siis ka eesti kultuuriidentiteedi ning olla eestlaste hulka vastu võetud, kui nad seda soovivad," selgitas Tamm. 

"Igaüks, kes oskab eesti keelt, osaleb eesti kultuuris ja soovib end eestlasena määratleda, peab omama võimalust saada eestlasena tunnustatud," on lõimumispoliitika lähte-eesmärk.

Tamm selgitas, et me ei peaks eestlaseks olemist määratlema tänapäeval enam vereliine pidi ning inimese teist päritolu ei peaks rõhutama – see tähendab, et eesti identiteeti tuleb mõista laiemalt kultuuriliselt, mitte kitsalt etniliselt.

"Inimene võib olla kultuuriliselt nii eestlane, venelane kui ka näiteks soomlane – see on rikkus, mitte puudus," märkis ta, et mitmikidentiteet on tänapäeva normaalsus. "Oluline on see, et inimene samastaks end Eesti riigiga ja kannaks selle väärtusi," rõhutas Tamm. 

Kas see tähendab assimileerumist? "See sõltub inimesest endast – riik ei peaks seadma seda eesmärgiks, aga dünaamika on selline, et kolmas põlvkond jääb kandma ühte identiteeti," möönis Tamm, et kuigi assimilatsioon ei ole eesmärk, on see pikemas perspektiivis lõimumise üks väljund.

Tulu-kulumudel näitab, et tööränne on kasulik

Majandusanalüütik Janno Järve selgitas, et projekti raames välja töötatud rände tulu-kulumudel on töövahend riigiasutuste analüütikutele, mis võimaldab leida, kui suured tulud (maksud) ja kulud (toetuste ja teenuste maksumus) erinevate rändestsenaariumide realiseerumisel valitsussektori jaoks kaasnevad.

"Mudeli koostamisel on tuginetud Eesti 2007–2017 perioodi registriandmetele ning analüüsi on kaasatud sisserändajad, kes saabusid esimest korda Eestisse pärast 2000. aastat," ütles ta.

Rändeliikidest vaadeldakse mudelis töö-, pere- ja õpirännet, humanitaarrändajaid on Eestis analüüsimiseks liiga vähe.

Järve tõi näiteks 30-aastaselt Eestisse tulnud ja siin kümme aastat töötanud keskharidusega mehe, kes maksab üle elukaare riigieelarvesse ca 190 000 eurot rohkem makse, kui saab sealt finantseeritud toetusi ja teenuseid.

"Samas ei tähenda see, et kui ta Eestist lahkub, siis oleks kõik tulud ja kulud selle hetkega lõppenud. Kui siin teenitakse osa oma pensionistaažist, siis kaasnevad meil ka sellega kulud, aga vaatamata sellele võimaldavad sisserändajad meil luua rohke lisandväärtust," märkis ta, et tema abil loodud tulud jäävad kulusid ületama.

"Kui võtta arvesse ka mitteisikustatud kulusid (nt kaitsekulud), siis oleks pilt natuke tagasihoidlikum, aga ikkagi on tulemus positiivsel poolel," näitas ta mudeli tulemust.

Mudel näitab selgelt ka seda, et mida kõrgem on töörändurite haridustase, seda suurem on nende netopanus Eesti valitsussektori eelarvesse ehk eelkõige tuleb jahtida kõrgema haridustasemega sisserändajaid.

Õpiränduri muudab kasulikuks aeg

Järve tõi välja, et näiteks 25-aastase naissoost õpiränduri netopanus valitsussektori eelarvesse on esimestel aastatel negatiivne, aga ta jõuab juba viie aastaga plusspoolele.

"Kui me tahame, et õpirändest kasu oleks, siis on vaja, et ta oma oskusi siin kasutaks – mida kauemaks ta siia jääb, seda parem," märkis ta.

Madalama haridusega pererändurite puhul näitab mudel, et näiteks 30-aastase mehe või naise netopanus valitsussektori eelarvesse on üle elukaare negatiivne (mudel ei võta arvesse teise põlvkonna efekti).

Ta tõi välja, et pereränne on mitmekülgne küsimus. "Negatiivne panus valitsussektori eelarvesse ei ole tingitud kõrgetest kuludest toetustele ja teenustele, vaid kohalikega võrreldes väiksemast palgatulust – see vahe tuleb sissetulekute poole pealt," selgitas ta, et palk ja tööturul rakendatus on praegu kohalike kasuks.

Järve juhtis tähelepanu sellele, et selle mudeli tulemused kehtivad olukorras, kus tööjõuturul valitseb mõõdukas tööjõupuudus.

RITA-ränne: ühiskonna sidususe võtmelahendus on ühtne Eesti kool

2017. aastal ilmunud Eesti Inimarengu aruanne "Eesti rändeajastul" tõi välja, et rahvastiku arvu vähenemist on võimalik kompenseerida sündimuse suurendamise ja sisserändega.

Äsja lõppenud RITA-ränne projekti üks põhijäreldus on see, et erinevate poliitikatega on võimalik peaaegu täies ulatuses ära hoida töötavate inimeste arvu vähenemine ja puudub vajadus ulatuslikuks tööjõu sisserändeks.

Projekti teine põhijäreldus on, et riik võidab sellest, kui ühiskonna sidusus kasvab ning kõik Eestis elavad inimesed olenemata oma rahvusest või emakeelest suudavad siin edukalt hakkama saada.

Võtmelahendust nähakse koolis kui miniühiskonnas, mis seob lapsi, vanemaid ja kogukondi ning teadlased pakuvad välja mudelid ja praktilised tööriistad, kuidas ühtse Eesti koolini jõuda.

RITA-ränne projekt aitab välja töötada teaduslikult põhjendatud innovaatilisi lähenemisi rände ja lõimumise protsesside juhtimiseks Eestis, eesmärgiga aidata kaasa majanduse arengule ja ühiskonna sidususe suurenemisele.

Projekti RITA-ränne lõppkonverentsil "Ränne kui võimalus ja väljakutse Eesti ühiskonnale ja koolile" arutati, millised võiksid olla Eesti sisserände- ja lõimumispoliitikad ning millised on need viis mudelit, kuidas minna üle ühtsele Eesti koolile. 

Vaata ka: https://ranne.ut.ee/

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...