MEREÄÄRE AVAJA REBECCA KONTUS: Mulle meeldib avar silmapiir ja vabadus

"Tahtsin noorena saada piloodiks või tüürimeheks," ütleb laulja Rebecca Kontus, kes esindas 2005. aastal Eestit Eurovisioonil tüdrukuteansambli Suntribe koosseisus. Hoopis vähem teatakse, et just tänu tema mängulisele fantaasiale võime Noblessneri sadamalinnakus tunda end mõnusalt punaste kraanavalgustite ja paadikujuliste pinkidega moodsas linnaruumis. 

Pilt: Albert Truuväärt

MEREÄÄRE AVAJA REBECCA KONTUS: Mulle meeldib avar silmapiir ja vabadus

Õnne Puhk

"Tahtsin noorena saada piloodiks või tüürimeheks," ütleb laulja Rebecca Kontus, kes esindas 2005. aastal Eestit Eurovisioonil tüdrukuteansambli Suntribe koosseisus. Hoopis vähem teatakse, et just tänu tema mängulisele fantaasiale võime Noblessneri sadamalinnakus tunda end mõnusalt punaste kraanavalgustite ja paadikujuliste pinkidega moodsas linnaruumis. 

Kohtume laulja Rebecca Kontusega Noblessneri kvatalis kraana moodi tänavavalgustite all – Kontusele meeldib uueks loodud tehase kaldapealsetel jalutada.

Sinu kohta on öeldud, et oled kutseline muusik, kes esitab ühevõrra veenvalt nii poppi, gospelit, funk’it, soul’i, rahvamuusikat kui ka jazz’i. Kuidas sinust muusik sai?

Pärast gümnaasiumi mõtlesin, et lähen õppima füüsikat või matemaatikat, mis väga meeldis. Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, kui oluline on see, et õpetajad, õppejõud oleksid motiveeritud. Mul oli 11. klassis matemaatikaõpetaja, selline superäge vanahärra, kes suutis minus tekitada ülesannete lahendamisel tõelise hasardi. Aga 12. klassis tuli uus õpetaja ja tema meetod ei puudutanud mind üldse. Tundus, et ma ei saa enam matemaatikast aru. See ongi nii, et ühe õpetajaga sa soovid, et oleksid tubli, aga teise õpetajaga kaob motivatsioon ära. 

Muusikaga on nii, et kui lõpetasin Pärnus muusikakooli, siis mõtlesin, et ma ei taha enam klaverit nähagi. Jäin ka oma gümnaasiumi vaid tänu meie muusikaõpetajale Kadri Keskkülale. Meil olid koolis segakoorid, lastekoorid, ansamblid, muusikalid – ainult nimeta! Ta suutis kõike teha ja ma ei usu, et ta selle eest mingit lisaraha sai. Vägev oli! Sellised inimesed mõjutavad meid.

Pärast gümnaasiumit tahtsin hoopis piloodiks saada või viia paberid mereakadeemiasse ja tüürimeheks hakata...

Aga läksid ikkagi Otsa kooli pop-džässlaulu ja klaverit õppima… Kirg muusika vastu võitis soovi tüürimeheks hakata?

Ma tahan teha muusikat sellepärast, et olen tõeliselt kirglik muusika suhtes. Tahan teha muusikat inimestega, kes mulle pinget pakuvad – ja nii see on õnneks läinud. Eestis on tegelikult võimalik teha väga heal tasemel muusikat koos kohalike tippudega, meil ei ole staarimentaliteeti ja kõik muusikud lävivad kõigiga.

Kas sinu muusikas on koht ka su lapsepõlvelauludel?

Minu esimesel plaadil "Inglite pisarad" on päris mitu laulu, mida ema mulle laulis. Lapsena ootasin, et raadiost tuleks mõni mu lemmiklugu ja saaksin selle lindistada. Näiteks 1991. aasta "MTV Hits" kassett oli äge. Kui ma väike olin, siis meeldis mulle Londonbeati laul "I’ve been thinking about you", ja muidugi "Lambada".

Sattusid 2010. aastal Pariisi CIM džässiakadeemiasse pooljuhuslikult ja vastuvõtukatseid võttis vastu kooli direktor isiklikult. Millega sa ta ära võlusid?

Ma olin Pariisis lihtsalt n-ö kohvikureisil ja hängisime mööda linna. Sattusime rongis juhuslike tüüpidega juttu ajama ja üks neist ütles, et läheb neljapäeval džässiakadeemiasse katsetele. Läksin siis ka neljapäeval kohale, aga ukse peal öeldi, et katsetele tulge nädala pärast. Mina aga pidin järgmisel päeval juba ära sõitma. Siis helistati kähku kuhugi ja öeldi, et tulgu ma kahe tunni pärast tagasi. Kui klassi sisse läksin, istus seal ainult üks mees, kes osutus kooli direktoriks. Laulsin oma loo ära ja ta küsis minult mõned küsimused muusikateooria kohta. Siis pistis avalduse pihku ja käskis ära täita: "Tere tulemast kooli!" Seisin seal, ise väikeses šokis, ja mõtlesin, et mis nüüd küll juhtus... Ma ju ei tahtnud sisse saada, vaid ainult teada, mida mu laulmisest arvatakse. Ukse peal taipasin küsida, kas inglise keelega ikka hakkama saab. Direktor oli omakorda ehmatanud, et kas ma ei räägigi prantsuse keelt. Ta andis mulle kontakti, kelle kaudu leidsin Eestis prantsuse keele õpetaja – õppisin siis poolteist kuud prantsuse keelt, nii et Pariisi kooli minnes oskasin öelda oma nime ja teadsin numbreid… See aeg Pariisis oli eriline, see oli nii vägev, just sellepärast, et tundus nii uskumatuna, et ma seal olen. Ma ei teadnud ju ette, mis juhtuma hakkab.

Sul on üks lugu pealkirjaga "Mõni tuleb, mõni läheb". Kuidas sul nende minekute ja tulekutega on? Kas vahel ongi hea, et mõned asjad lõppevad ära, et uus saaks asemele tulla?

Kui vaadata inimese käitumismustreid, siis kiputakse ikka ka halvast kinni hoidma. Näiteks koduvägivalla puhul on sageli nii, et paljud naised ei lähe mehe juurest ära just sellepärast, et nad ei tea, mis edasi saab. Tundmatus tekitab hirmu, aga tegelikult ei peaks.

Sinust lugedes jäi mulje, et su ema ja kodu on sind hästi õpetanud olema sina ise. Vahel tundub, et vanematel on üsna raske niimoodi lapsele toeks olla..

Kui minult eeldatakse mingi mustri järgi käitumist, aga need otsused ei tekita minus rahutunnet, siis ma pole sellega nõus. Tahtsin juba lapsepõlves käia väga palju üksinda ringi kondamas, aga tagantjärele ei mäleta, et mu ema oleks teinud probleemi sellest, kas mul on õpitud või raamatutel-vihikutel paberid ümber. See oli minu vastutusala ja minu vabadus – koolis hästi hakkama saada või mitte.

See on see tasakaalu teema – ühest küljest pead sa last innustama ja motiveerima, aga teisest küljest ei tohi teda lämmatada. Kui ma olin teismeline, siis mul oli emaga väga hea suhe ja me saime rääkida kõigest. Ma arvan, et julguse olla teistest erinev sain just emalt. Sa ei pea olema vaikne hiireke, vaid see on okei, kui sa protestid teinekord. Lõpuks sa ju lähed ja teed ikkagi seda, mida tahad. Mu venna üks lemmikütlusi on see, et ka tuhandekilomeetrine teekond algab esimesest sammust.

Tuleb teada, millal ja milline samm astuda…

Ma arvan, et kui sa midagi väga tahad, siis tuleb sellest ka rääkida. Kui sa jätad oma soovid välja ütlemata, siis see ju ei saa ka teostuda. Mina tahaks väga teha filmimuusikat – äkki keegi loeb ja just oli otsimas kedagi... Tuleb meelde üks naljakas kokkusattumus: me käisime rabas filmimas minu viimast lugu "Õhk" ja seal oli süžee, et keegi seisab linnatänaval ning ootab ja loodab, aga mina seiklen samal ajal hoopis rabas. Ja videos on nii, et ma lähen rabasse, mul on kummikud jalas, ning raba vaatlustornis, kus on kaotatud asjade kast, vahetan ma kummikud vihmavarju vastu. Ma võtan vihmavarju ja jätan kummikud sinna ning videos tuleb mulle pärast linnatänaval vastu inimene, kellel on need kummikud jalas.

Alguses mõtlesime, et see võiks olla raamat, mille vastu kummikud vahetada, ja ma käisin otsimas raamatut, mille pealkiri on "Õhk". Seda ma ei leidnud, aga leidsin Oskar Lutsu "Soo" – ja samal ajal, kui meie rabas muusikavideot filmisime, vändati seda filmi…

Nii et osa asju on n-ö õhus. Sa oled esitanud ka Édith Piafi loomingut. Kuidas sa teiste loomingusse sisse elad, kas samastud lauljaga?

Ei samastu, loo sisu on oluline. Piafi šansoonide puhul on huvitav see, et muusika on rõõmus, kuigi sisu on kurb. Näiteks "L’Accordéoniste" on laul lõbutüdrukust, kes on armunud akordionisti, aga too läheb sõtta ega tule enam kunagi tagasi… Mulle natuke meeldib see, et muusika on rõõmsameelne... elu on raske, aga sina ütled vastu, et mis siis.

Sinu album "Déja Vu" (2008) kannab motot "Minuga jäävad laulud, mis on mind muutnud". Palun räägi pisut, kuidas su laulud on sind muutnud. Kas iseendaks jäämine on keeruline?

"Déja Vu" plaat on läbilõige minu erinevate koosseisudega tehtud muusikast. Ma tegin oma Otsa-kooli lõpueksami kontserdina, mille kontseptsioon oli seitse nädalapäeva – esmaspäevast pühapäevani. Iga päev oli erinev karakter erineva koosseisuga ja esimene oli sinine esmaspäev – bluus. Seal oleksin pidanud olema mina ja kontrabass, aga kuna kontrabass ei jõudnud kohale, siis kümme minutit enne eksami algust leidsin ühe pianisti ukse tagant, kes mind välja aitas – Joel Remmeli, kes on nüüdseks väga tunnustatud džässmuusik. Kõik päevad olid erinevas stiilis ja mul oli iga loo ajal eri värvi kaabu peas – pühapäevaks olin üleni valges ja mängisin ise klaveril üht oma lapsepõlvelugu,  "Kellakaja". Kui bänd laval vahetus, siis selleks, et fookus püsiks minul, lugesin katkendeid "Väikesest printsist". Iseenda kaotamisest: jah, iseennast on kerge ära kaotada. Teised ütlevad sulle, milline sa pead olema, aga ei pea ju!

Sa lõid muusikuna läbi, aga kõige selle kõrvalt otsustasid minna arhitektuuri õppima.

Kui ma läksin EKA-sse õppima, siis küsiti mu käest väga palju, et mida sina siin teed, sa oled ju laulja! Aastal 2005, sellel Eurovisiooni aastal, oli mul detsembrikuus 24 kontserti! Olin omadega nii läbi, et mõtlesin, et vihkan muusikat. Ühel hetkel sain aru, et tegelikult ma ju ikkagi armastan muusikat, ent mul on vaja midagi veel sinna juurde. Mõtlesin, et ma ei taha olla neljakümneselt selline muusik, kes peab kuskil pubis laulma või musitseerima selle pärast, et on vaja arveid maksta.

Sinu EKA magistritöö on tehtud Tartust – mida linnad sinu jaoks laiemalt tähendavad? Eestlane on ju maarahvas...

Linn on minu jaoks eelkõige inimesed. Aga linnas tuleb oma koht leida. Mulle väga meeldib inimeste keskel üksi olla. Samas, linnas ilmselt on keerulisem läbi lüüa kui väikeses maakohas, kus sa alati saad ju kuidagimoodi hakkama, kuigi muidugi oleneb see inimesest. Mulle meeldivad merelinnad ja meri – vaba silmapiir. Mulle meeldivad Pärnu ja Haapsalu – see arhitektuur, sellised väikesed kahekordsed puitmajad… Ja Pärnu rand.

Sa rääkisid, et sulle meeldis lapsena üksinda uitamas käia. Sul on album "Flāneur", mis on sündinud linnas kõndimisest, inimeste vaatlemisest. Kuidas flanööri ehk uitaja teema sinuni jõudis?

Mina puutusin flanööri ehk uitaja kontseptsiooniga kokku EKA-s. Meil oli kodune ülesanne – pidime võtma ühe inimese linna pealt ja tal salaja sabas käima. Idee oli selles, et see inimene viiks sind linnas nendesse kohtadesse, kus sa ei ole varem käinud. Mina võtsin ühe sulejopega mehe ja kõndisin tal sabas. Tema kannul käies jõudsin Keldrimäele. Mulle meeldib eriti reisil olles lihtsalt ringi lonkida, siis ei pea jooksma ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Tore on istuda näiteks kohvikus ja vaadata inimesi, mulle meeldib tabada hetke. See on ka üks põhjusi, miks mulle Pariis meeldib: inimesed, isegi kui neil on väga kiire päev, istuvad maha, võtavad ühe kohvi ja vaatavad inimesi. Ka Tallinnas võiks olla rohkem tänavakohvikuid.

Kuidas hoida linnas vabaduse tunnet?

Minu jaoks vabadus ongi see, et sa lihtsalt jalutad sihitult linnas ringi, vaatad kohti, kus sa pole varem käinud, või kui sa oled harjunud kõndima ühte marsruuti pidi, siis lähed hommikuti tööle ja valid teise marsruudi – see on vabadus kõndida. Kõndimise teema on mul päris mitmest laulust läbi jooksnud.

Milline on turvaline, sõbralik, moodne, unistuste linn?

Tallinna kontekstis on üks olulisemaid asju jalgrattateed.  Suuremates Euroopa linnades on need väga hästi välja ehitatud, et oleks alternatiivi autodele ja ühistranspordile. Isegi ajutised teed tekitaks inimestes rattaga sõitmise harjumuse. Mulle meeldib jalgrattaga sõita, sest esiteks hoiab see sind füüsiliselt vormis ja teiseks saad värsket õhku hingata.

Kuidas inimeste liikumisharjumusi ja võimalusi veel  parandada?

Kuigi sellised asjad suurlinnas ei muutu kiiresti, peaks tagama, et jalakäijad on kõige tähtsamad. Ma usun, et kui neile antakse rohkem vabadust, siis lahendaks see ise juba liiklusummikute probleemi. Ma ei ole selle poolt, et hakkame nüüd keelama autodega sõitmist linnas või teeme selle hästi ebamugavaks. Vastupidi, pigem peaks teised variandid tegema nii mugavaks, et  inimesed ise tahaksid teistmoodi liikuda – mitte et sa sunnid kedagi kasutama ühistransporti või jalgratast. Elektritõuksid on tore võimalus, aga inimesed sõidavad nendega praegu ikka väga vastutustundetult.

Muide, seoses autodega... 20. sajandi keskel töötasid arhitektuuribüroodes inimesed, kes visualiseerisid eri linnapilte ja üks nägemus oli näiteks kanda Veneetsia idee üle New Yorki selliselt, et linnas on sillakesed, mille all voolab autode jõgi – siis oli see selline ideaal, aga tänapäeva kontekstis oleks see hirmus, kui sul oleks selline autojõgi jalge all…

Mida sa arvad linnahallist? Ettevõtja Urmas Sõõrumaa on öelnud, et linnahall on tondiloss, mis tuleks linna merele avamiseks lausa lammutada.

Linnahall on väga eriline hoone. Ta ei jäägi ju vaatele ette, ta on nii madal. Linnahall võiks ikkagi sinna jääda – iga kord, kui mulle tuleb külla mõni välismaalane, viin ta sinna katusele. Üks asi on, et see hoone on nii vägev, aga ka vaated linnale on sealt vägevad. Muidugi oli äge teda vaadata ka "Teneti" filmis.

Kuidas sattusid töötama Noblessneri projekti kallal?

Olin kunagi ühes intervjuus öelnud, et arhitektuuri teema on mulle südamelähedane. Ja nüüdseks mu parim sõber pakkus mulle seal tööd. See oli juba Otsa-kooli ajal aastal 2005. Tegelesin seal raamatupidamise, lepingute ja muu sellisega. Siis läksin arhitektuuri õppima ja nüüd olen seal arhitekt. Noblessneri teema tuli nii, et me osalesime rahvusvahelisel konkursil, kus võistlesime väga suurte büroodega, ja võit tuli meile suure üllatusena.

Selle kvartali kogu avaliku ruumi kontseptsioon on sinu looming. Sa oled rääkinud, et sul on hea meel nende vimkade üle, mis nüüd mere ääres inimeste silmi rõõmustavad.

Luua linnaruumi niimoodi, et kõik on väga õige ja korrektne – seda oskavad paljud. Minu idee oli tuua sinna mängulist efekti sisse, näiteks see laevade pommitamise teema. Kui vaadata Noblessneri ala õhust, näiteks Google Mapsi abil, siis on akvatooriumi ümber nähtavad laevade pommitamise motiivist tuttavad tähed ja numbrid, mis moodustavad kvartali nime, milles on kümme tähte. Need numbrid maas on 8 meetri kõrgused ja valgustäpikestega markeeritud – õhtul, pimedas, on see hästi nähtav.

Mu idee on ka need kai ääres olevad pisikesed paadid, mille peal saab istuda – osal neist kasvab sees haljastus ja osa on seest tühjad, nii et ratastooliga inimene saab sellest läbi sõita. Ja paatide ääre alla on peidetud leed-valgusriba ja telefoniäpist saab muuta kogu kvartali valgust – no näiteks viid oma sõbra sinna ja küsid, mis värvi ta soovib hetkel näha, tema ütleb, et roosat, ja siis korraga ongi kõik roosa. Idee on selles, et kaasata inimest linnaruumi looma ja sellega mängima.

Kas mingi asi tundus ka liiga ebatavalisena, et tekitas vaidlusi?

No ja need kraana-valgustid, mis Noblessneris väljaku peal ja kai ääres jooksevad. Oi, milline sõda nendega oli! Paljud ütlesid, et need on nii koledad, koledad! See kraanade idee sündiski sellest, et kui vanasti vaatasid Tallinna siluetti mere pealt, siis olid seal kraanad. Kümme aastat tagasi oli Noblessneris ka veel üks kraana. Ta on Tallinna silueti osa ja ma tahtsin seda näidata. Noblessneri projekti koosolekutel oli mul vahel tunne, et ma olen nagu väike laps, kes saab riielda, et mis jama sa nüüd siin teed… Neid kraanasid sooviti ka mustaks värvida, aga õnneks said nad lõpuks ikkagi punased.

Siis näiteks veel trepikäsipuu: kui tavaliselt on käsipuude postid kas vertikaalsed või trepi marsiga risti, siis proovides, kumba ma eelistan, tuli mõte kasutada mõlemat, nii et sirge ja vildakas on vaheldumisi. Me kolleegiga naersime, et see on nagu joodiku trepp. Väike vimka teebki selle asja eriliseks, isegi kui ta tundub algul tavatu.

Noblessner on minu arvates õnnestunud projekt, kuna arendaja (Merko Ehitus Eesti – toim) tuli meile väga palju vastu ka materjalidega. Seal on näiteks graniittrepid, mitte betoontrepid, ja need valgustitriibud astmete sees on väga kallid, aga nad on ka kvaliteetsed, loodetavasti peavad kaua vastu.

Millise tühermaa võluksid taas uueks?

Oi, ma teeksin neid sadama-alasid seal Põhja-Tallinnas suurima heameelega. Seal on nii palju vabadust! Tunduvalt rohkem igatahes kui kesklinnas projekteerides. Ka Noblessneri sadamas teeksin veel hea meelega igasuguseid asju, Paljassaare kant on ju välja arendamata. Ma ei ütle, et seal peaks kõik täis ehitama, aga avalikku ruumi võiks rohkem planeerida. Näiteks Soomes on niimoodi, et kui hakatakse arendama mingit piirkonda, siis kõigepealt luuakse sinna ühistransport ning siis ümber tehakse arendused, mitte niimoodi, et teed põllu peale suure arenduse valmis ja siis hakkad alles vaatama, kuidas inimesed sinna pääsevad. Ma arvan, et Eestis peaks ka asjadele niimoodi lähenema.

Kas praegune koroonaaeg on sinu jaoks hirmutav? Muusikutel jt loomingulistel inimestel on keeruline, sest paljude tööde puhul valitseb teadmatus, kas ja kuidas need teoks saab teha. Ei saa olla kindel selles, et maailm jälle täiesti lukku ei lähe.

Loodame, et ei lähe. Mina läksin uuesti kooli nüüd, muusikaakadeemiasse magistrantuuri. Ma arvan, et inimestele peaks südametunnistusele koputama, et maskide kandmine on oluline, eriti siseruumis viibides. See ei ole nii suur vaev võrreldes sellega, kui sa pärast oled haige või sinu lähedastest keegi on haige.

Laadimine...Laadimine...