Mis keeles tohib Eestis rääkida kõnepuudega laps?

Abi vajavate laste arv kasvab aastatega nagu lumepall talvel, kuid spetsialiste, kes nendega tegelevad, ei ole kusagilt võtta.

Mis keeles tohib Eestis rääkida kõnepuudega laps? (2)

Betina Beškina

"On selge, et tänases Eestis ei ole üksnes eestikeelne haridussüsteem enam mõeldav, sest meil on lisaks vene peredele ja haridusliku erivajadustega lastele veel palju teisi kakskeelseid peresid, kellele me teeksime sellega karuteene," sõnas abilinnapea Betina Beškina.

Tere, minu nimi on Betina ja ma olen teie teistsuguse kultuuri- ja keeletaustaga kaasmaalane. Proua presidendi silmis olen ehk lausa iseäranis teistsugune, sest õppisin eesti keele selgeks venekeelses juudi koolis.

Sellest on räägitud aastaid, kuidas vene koolidest peavad saama eesti koolid vene lastele, aga 24. veebruaril, vabariigi sünnipäeval, saime presidendilt selge sõnumi, mis lööb uppi kõik varem  räägitu: "Vajame veendumust, et kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli."

Siinkohal ei hakka ma üle kordama eri asjatundjate väiteid, et meil puudub selleks metoodika ja puuduvad ka pedagoogid. Veelgi enam, põhiseaduse § 37 ütleb väga selgelt, et õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Presidendi roll Eestis on aga olla põhiseaduse garant.

Tuleme nüüd aga tagasi kõne juurde. Miks see mulle nõnda südamesse läks? Põhjus on lihtne – ehkki kõnes räägiti ka erivajadustega lastest, siis nulliti samas kõnes ühe lausega nende võimalused täisväärtuslikule elule. Kuidas peaks eestikeelsesse kooli pandud kõnepuude või hariduslike erivajadustega vene laps seal hakkama saama võrdväärselt teiste lastega? Kas nende laste perspektiivist on see ikka kõige õigem valik?

Kakskeelsus on termin, mis tähistab keerulist fenomeni, kirjutavad Tartu ülikooli magistritöös Merle Henberg ja Kaire Kask. Mina leian, et kakskeelsus on anne, millega igaüks ei sünni. Samuti ei ole see midagi sellist, mis tekib loomuliku arengu käigus, nagu näiteks roomamine, kõndimine, haaramine ja rääkimine. Seda enam, et ka kõik eelmainitud arenguetapid ei pruugi olla sündides sajaprotsendiliselt garanteeritud.

Palju tööd ja vaeva

Ka statistika näitab, et igal aastal kasvab alakõne ja puudega laste arv. Aastatel 2009-2018 on puudega laste osakaal puuetega inimeste seas kasvanud 44%, kirjutab sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna analüütik Mari Kreitzberg.

Iga viies üldhariduskoolis õppiv laps vajab õpiabi – kokku umbes 28 000 õpilast. Neist 8000 vajavad õppimises aga tõhusat, igakülgset abi ja tuge. Abivajavate arv kasvab aastatega nagu lumepall lumerohkel talvel, kuid spetsialiste, kes nende lastega tegelevad, ei ole kusagilt võtta.

Emana olen vaikiva lapsega käinud maha pika, ligi nelja aasta pikkuse teekonna. Selle aja vältel on mulle öeldud, et minu laps võtab emakeelt vastu nii, nagu see oleks võõrkeel, mis tegelikult viitab alaaliale. Sain sellest aru, sest olen varem haridusvaldkonnaga seotud olnud. Siinkohal selgituseks, et alaalia avaldub selles, et normaalse intellekti ja kuulmise juures puudub lapsel kõneoskus osaliselt või täielikult.

Kui laps oskab 3,5-aastaselt kuni kümmet sõna, siis on väga keeruline "tagada" kindlat teadmist, et "saame kõikide siin koolis käinud inimestega eesti keeles rääkida". Kõnepuudega laps ei pruugi üldse kunagi rääkima hakata. Nii olemegi viimase pooleteise aasta jooksul teinud üheskoos Tallinna õppenõustamiskeskusega väga palju tööd ja näinud vaeva. Minu ellu on selle aja jooksul mahtunud ka rohkelt emotsioone, nagu näiteks abitus, meeleheide, teadmatus ja püsiv häbitunne, et olen emana läbi kukkunud. Seni, kui ühel päeval jõudsime nii kaugele, et laps hakkas mulle jutustama Neznaikast, Sipsikust ja Mowglist.

Viimasel ajal olen märganud, et mu laps teeb kahel keelel vahet ja kordab minu järel eestikeelseid sõnu. Ehkki spetsialistid on soovitanud, et me uue keele sissetoomisega liialt ei kiirustaks, sest vastasel juhul ei pruugi me edu saavutada ei eesti ega vene keeles.

Inimene on suurim väärtus

Ja nii ongi, et iga laps on erinev – olgu tema kodukeeleks eesti või vene keel. Kaheaastaselt lasteaeda minnes oli minu lapse jaoks võõrkeelne keskkond täielikult välistatud, et ta üldse kunagi rääkima hakkaks.

Ja minu laps ei ole sugugi erand, mis reeglit kinnitaks. Selliseid lapsi on Eestis tegelikult väga palju – umbes 65% TÕNKi pöördujatest on koolieelikud ning 35% koolilapsed, väga suur osa pöördumini (umbes 65%) moodustavad seejuures just võõrkeeles õppivad lapsed.

On selge, et tänases Eestis ei ole üksnes eestikeelne haridussüsteem enam mõeldav, sest meil on lisaks vene peredele ja haridusliku erivajadustega lastele veel palju teisi kakskeelseid peresid, kellele me teeksime sellega karuteene. Ent riigi ja ühiskonna, eriti veel väikeriigi  jaoks on nad igaüks suureks väärtuseks.

Nagu on öelnud filosoof Arthur Schopenhauer: me mõtleme harva sellele, mis meil on, kuid muretseme pidevalt selle pärast, mida meil ei ole.

Mõelgem siis täna, pärast Eesti Vabariigi sünnipäeva ja jätkuva koroonaepideemia ajal, et meie kõige suuremaks väärtuseks ongi – inimene. Kaasmaalane, sõltumata tema emakeelest või kultuuritaustast.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...