PÄEVAINTERVJUU! Henn Vallimäe: väärkohtlemist võib spordis olla sama palju kui dopingut

Psühhiaater Jüri Enneti sõnul elame kapitali ühiskonnas, kus seksuaalsus müüb. Eesti Antidopingu ja Spordieetika sihtasutuse juhatuse liige Henn Vallimäe ütles, et treeneritel on ametijuhendiks treenerite eetikakoodeks, mille  kohaselt tuleb hoiduda igasugusest  ahistamisest, vägivallast, väärkohtlemisest.

Pilt: Kaader videost
Sport Eesti

PÄEVAINTERVJUU! Henn Vallimäe: väärkohtlemist võib spordis olla sama palju kui dopingut (1)

Hannula Lepp

“Mõnede ekspertide arvates on väärkohtlemine isegi samaväärse leviku ja ohuga spordile kui doping,” ütles Eesti Antidopingu ja Spordieetika sihtasutuse juhatuse liige Henn Vallimäe. “Ahistamisest alguse saanud psühhotrauma kestab kuni krematooriumi ukseni, see on väga ränk kogemus,” sõnas psühhiaater Jüri Ennet.

2020. aastal Justiitsministeeriumi poolt tellitud uuringust selgus, et elu jooksul on seksuaalse ahistamise või seksuaalvägivalla ohvriks Internetis või väljaspool Internetti langenud 45% 16-26-aastastest Eesti noortest.

Riigikogu õiguskomisjon arutas eilsel istungil koos asjaomaste asutuste esindajatega seksuaalse enesemääramise vanusepiiri tõstmise üle, mille kohta on Riigikogu menetlusse jõudnud ka kaks eelnõu. Praegu on seksuaalse enesemääramise vanusepiir 14 aastat. Politsei ja prokuratuur alustasid möödunud nädalal kriminaalmenetlust, et kontrollida Eesti Jalgpalli Liidult saadud infot alaealiste tütarlaste võimaliku seksuaalse väärkohtlemise koht.

Stuudios olid laste ja noortespordi sooliste iseärasustest, spordieetikast ning treeneri vastutusest rääkimas psühhiaater ja spordiarst Jüri Ennet ning Eesti Antidopingu ja Spordieetika sihtasutuse juhatuse liige Henn Vallimäe.

Kuidas satutakse vägivalla ohvriks?

Jüri Ennet: Vägivalla ohvriks satutakse siis, kui kuskil eksisteerib vägivald.  Kui paneme paika selle, mis on vägivald, siis saame ka vastuse sellele, kas see on kehaline, psüühiline või sotsiaalne. Selle spordiklubi juhtumi puhul tekib vastuolu, sest see treener tuli kultuuriruumist, kus on hoopis teised tõekspidamised. See, mis seal on lubatud on meile vastuvõetamatu ja hukkamõistu vääriv olukord ehk sellel tasandil võib juba tekkida pahandus.

Teine tasand, kus pahandused tekkida võivad on noorte inimeste arenguks vajalik. Kui kodu on lõhenenud ja katki murenenud, hingevalu täis, siis minnakse spordiringi ja seal konkreetne treener asendab seda, mis on kodus puudu. See treener mitte ainult ei  õpeta, vaid ta peab olema ka lapsevanem.

Iga spordiorganisatsioon peab võtma ju vastutuse.  Kuidas selline hiiliv situatsioon võib üldse tekkida ja kuidas saaksime põhjusele jälile?

 Elu aga näitab, et tegelikult peab valmis olema, et kõik pahed, mis on mujal, on tõenäoliselt varem või hiljem meil ka. 

Henn Vallimäe: Nõmme Kaljuga seotud juhtum on täpselt selline näide, kus me teame, et kuskil toimub midagi jubedat ja õudset, aga meil seda ei ole. Elu aga näitab, et tegelikult peab valmis olema, et kõik pahed, mis on mujal, on tõenäoliselt varem või hiljem meil ka. Need kriisid või sellised juhtumid on väga heaks õppetunniks, kui nendest osatakse ja tahetakse õppida.

Kas treeneritele on mingisugused nõuded, mille vastu ei tohiks eksida?            

Henn Vallimäe: Treeneritel on ametijuhendiks treenerite eetikakoodeks, mille  kohaselt tuleb hoiduda igasugusest  ahistamisest, vägivallast, väärkohtlemisest. Täna on ka selle eetikakoodeksi lõpus lause, et selle rikkumine on käsitletav ametikohustuste rikkumisena.

Elu aga näitab, et  võime kirja panna ühte, aga inimesed käituvad ikkagi teisiti - nii nagu nad käituvad. Võib-olla peaksime lähtuma ainult sellest, et treener on ka pedagoog, aga kas treener üldse oskab pedagoogina käituda?              

Jüri Ennet: Üks on kirjutatud seadused ja reglemendid - käitumisjuhiseid ja eetikajuhised, mis on kirja pandud kas suurema või madalama tasandi ametiasutustes. Teine  tasand on eetiline tasand, mis tuleb koduse kasvatusega, koolikasvatusega ja  ühiskondliku arvamusega. Need kaks asja on omavahel seotud.

Võiksime mõelda, kas suudame ja tahame seada lati, et lastega tegelevad ainult ülikooli haridusega treenerid.   

Henn Vallimäe: Ma olen väga nõus. Olen ka ise diplomeeritud treener ja kooliõpetaja. Kui mina sain diplomi, siis ma sain ka treener-õpetaja kutsetunnistuse. Täna on paraku nii, et kõik ei jõua ülikoolis käia ja ülikool ei annagi kutsetunnistust. Kuigi treener on võib-olla suuremagi mõjuga kui õpetaja, siis koolis peab pedagoogil olema magistrikraad, aga kui treeneril pole kõrgharidust, siis vaadatakse läbi sõrmede.

Võiksime mõelda, kas suudame ja tahame seada lati, et lastega tegelevad ainult ülikooli haridusega treenerid. Lisaks, kas ülikoolihariduse poolt antav sisu annab piisavalt pedagoogilisi, eetilisi ja moraalseid omadusi treenerile kaasa? Kuulasin hiljuti ühte saadet,  kus treener Kerde ütles väga hästi, et tema arust peaks laste ja noorte juures olema ainult kõrgharidusega treenerid, sest sealt hakkavad probleemid. Täna on võimalik ka mõnekümne tunniga saada treeneri algkvalifikatsioon või isegi juhendada treeninguid ilma kvalifikatsioonita - mitte midagi ei juhtu. See on ka küsimus tööandjatele, et tasuks vaadata ikka, kes see inimene on, kelle sa treeneriks palkad.

Meil on praegu justkui ajend seda teemat edasi käsitleda, kuna see on nüüd tulnud avalikuks. Ma panin tähele, et teie koduleheküljel on kirjas, kuidas ära tunda ahistamist, see teema ei ole ju tegelikult uus?

Henn Vallimäe: Tegelikult on teema uus, sellepärast, et olümpiakomitee laiendas  Antidopingu Sihtasutuse volitusi, luues uue asutuse Eesti Antidopingu ja Spordieetika sihtasutuse, mille  sisuks või tegevusalaks on lisaks antidopingule ka väärkohtlemine, mis mõnede ekspertide arvates on isegi  samaväärse levikuga ja ulatusega või ohuga spordile nagu doping. Kõik see on nüüd täna meie mängumaa, olümpiakomitee on meid väga ettenägelikult asutanud.

Oleme samm-sammult üritanud vaadata, millega tegeletakse Soomes, Saksamaal, Inglismaal, Hollandis, Norras ja Põhjamaades ja selgus, et oleme arengust umbes kümme aastat maas. Samas on sellised kriisid hea õppetund ja arvan, et jõuame naabritele arengus kiiremini järele. Praktilised juhised väärkohtlemise märkamisel spordiorganisatsioonis tulid meile vajadusena peale seda kui üks ratsutamistreener oli vahi alla võetud ja teda kahtlustati väärkohtlemises. Elu ise nõudis seda ja käitumisjuhise tõime maale 2019. aastal koos kahe väliseksperdiga Belgiast ja Norrast.

Täna on meil ahjusoe, aga veel toores dokument “Käitumisjuhend väärkohtlemise alaste juhtumite menetlemisel”. Homme on meil juba ring, kus saame kokku ministeeriumite, sotsiaalkindlustusameti, lasteabi ja psühholoogidega, et võimalikult kiirendatud korras püüda aidata spordiorganisatsioone. Üks asi on märgata ja ära tunda, aga püüame õppida ja teisi aidata, mida tega väärkohtlemise ennetamiseks ja mida teha siis kui see on juba juhtunud.

Jüri Ennet: Idamaades on õpetaja püha ja  austatakse sellisel tasandil, mida me ei oska ette kujutada. Meie ringkonnas on treener ka õpetaja. Mõnedel juhtudel  väikese õ-ga, aga peab olema suure õ-ga ja mitte ainult esimene täht, vaid kõik tähed peavad olema väga suured ja kuldselt särama. Ehk teiste sõnadega, see ei puuduta ainult konkreetseid treenereid, vaid näen, et kogu õppesüsteemi.

Kuidas laps treenerisse suhtub ja teda psühholoogiliselt vastu võtab? Kas ta üldse arugi saab, et teda on sellises olukorras ahistatud?     

Jüri Ennet: Nii kui ahistamine algab, saab ta psühhotrauma, mis kestab kuni krematooriumi ukseni, nii et see on väga ränk elamus. Ühel hetkel võib minna kapslisse ja esile võivad kerkida ka teatud haigused. Psühhotrauma on hullem kui mingi mehaaniline trauma. Jalaluu kasvab pooleteist kuuga kinni, aga psühhotrauma jääb eluks ajaks.

 Jalaluu kasvab pooleteist kuuga kinni, aga psühhotrauma jääb eluks ajaks.

Kuidas me need situatsioonid ära tunneme? Kas peame ootama kui keegi tuleb jälle kümne-viieteist aasta pärast ja ütleb, et mul oli selline juhtum? Kuidas varem märgata?             

Henn Vallimäe: Täna me ei ole halvemas olukorras kui kuskil mujal maailmas. Toon lihtsa näite. Üks sõber oli Euroopa rekordiomanik, väga kõrge tasemega kõrgushüppaja ja alles pärast oma treeneri surma tuli ta vägistamissüüdistusega välja. See trauma on elu lõpuni ja  välja julgetakse tulla kui üldse, siis väga pika aja möödudes.

Spordis sõltub kõik eelkõige treenerist endast. Kui treener annab omale aru, mis tähendab kasvava  isiksusega ümberkäimine ja milline vastutus tal on, siis minu arust ei ole tähtis, kas ta on naistreener või meestreener. Ta peab olema kõlbeliselt ja käitumuslikult eeskuju.

Norras on näiteks nii, et spordialad, kus peab last natuke puudutama ja abistama, näiteks võimlemises julgestamine rööbaspuudel, siis kutsutakse lapsevanem kohale ja öeldakse, et meie treener nüüd puudutab teie last, et ei tekiks mingit probleeme. Nii hoitakse jamad enne ära. Meile täna tundub see veider, aga peame sinna jõudma ja sealt edasi kui juhtubki, et mingisuguses julgestamises puudutatakse kehaosi, milles pole kokku lepitud, siis treener vabandab sportlase ees ja kirjeldab, mida ta valesti tegi. Infot jagatakse ka lastevanematele ja võib-olla isegi tööandjatele. See tundub veidi jabur, aga see loob sellise tegutsemisruumi, kus  kõik teavad, mis on  lubatud ja mis mitte. Täna ma arvan, et me ei ole selleks veel valmis.          

Siin mulle meenub kui mu enda poeg käis Lutsari džuudotrennis. Tegelikult ju kõik need idamaakultuuri  trennid algavad  tervitustega - see on  nagu inimeseõpetus ja siis on sport.

Jüri Ennet: See on imetore. Koolis õpetatakse matemaatikat ja füüsikat, aga tuleb õppida ka neid asju, mida igapäevaelus on vaja kõrge eani alates lapseeast. Üheks oluliseks valdkonnaks on ka seksuaalsus ja sellega seonduvad küsimused. Koolis peab õpetama, kuidas noormehest saab isa, kuidas neiukesest saab ema ja mismoodi need suhted käivad. Seksuaalkasvatuse tasandil on hetkel natukene segadust.

Elame kapitali ühiskonnas, kus seksuaalsus müüb. Need lood on praegu meedias löödud vahule, et läbimüüki paremaks saada ja mõnele ära panna, aga probleemi tuum jääb kõrvale. Eesmärk ei ole karistada, vaid see, et seda tulevikus ei juhtuks ja inimesed saaksid õigele rajale. Ilma eetilise tasandi muutmiseta olukord ei parane.         

Diskussioon selle üle, kus asub seksuaalse enesemääratlemise alampiir, on Eestis kestnud terve selle sajandi. Euroopas on see keskmiselt 15,5 aastat. Kas me peaksime seda tõstma, et täiskasvanute vastutustunnet suurendada?

Henn Vallimäe : See võib töötada, aga  eks poliitikud otsustavad. Võib-olla on nemad  targemad ja võib-olla sotsiaalteadlased oskavad sõna sekka öelda. Seadusmuudatus on pigem mark sellest, et reageeritakse ja nähakse, et kui piir on 14-eluaastat ja pedofiilid seda ära kasutavad ja jäävad karistamata, sest karistusseadustik lubab kokkuleppel alaealisega seksuaalselt suhelda, siis riik tuleb appi ja ütleb, et me ei luba seda.

Jüri Ennet: Me ei ole rääkinud seksuaalsusest, mis läheb kuskil klubis ka vägivallaks kui noortele joodetakse midagi sisse. Eetika ja seksuaalne kasvatus pole ainult spordivaldkonnas oluline. Spordiga saame arendada keha, vaimu ja sotsiaalset suhtlemist ja see on oluline vahend elus toime tulemiseks.

Psühhiaatrina võin öelda, et tänapäeva lastel on vähe suhtlemisoskust ja julgust. Kõigile lastele ja noorukitele, kes on selle teemaga tulnud psühhiaatrilist abi saama, ütlen esimese variandina, et kasutage sportlikku treeningut. Seal sa suhtled teiste sportlaste ja treeneriga. Treeneri roll on kümneid kordi suurem kui ta esimese pilguga paistab. Puberteediealine vajab nii kehalist arengut kui psühholoogilist karastumist. Trennis õpib inimene raskusi ületama.

Psühhiaatrina võin öelda, et tänapäeva lastel on vähe suhtlemisoskust ja julgust.

Nüüd lapsed kuulavad meid ja ütlevad, et treener käskis aina kõvemini pingutada ja kui ei jaksa, siis öeldakse, et treener ahistab.             

Henn Vallimäe: Kui räägime ahistamisest, siis mõtleme ikka seksuaalse alatooniga tegevusi. Ahistamise piir lõpeb ära seal, kus tulevad esimesed kokkupuuted, käperdamised ja sealt edasi on tegu juba seksuaalse väärkohtlemisega.

Väga tõsine asi on ka vaimne ahistamine, milleks võib olla näiteks ignoreerimine. Lased lapsel trennis pingutada, aga karistad teda sellega, et ei ütle ühtegi head sõna ega parandavat märkust. Vaimne ahistamine on võib-olla samaväärne kui füüsiline ja see võib minna selleni välja, et kuidas laps paigutatakse mingitel koolitustel või esinemistel. Mõni laps pannakse klubi või võistkonna eest võistlema, aga mõni mitte, et vaimselt koht kätte näidata. Selliseid olukordi on küll ja küll ja need on samamoodi kohad, kus laps tunnetab, et talle on liiga tehtud. Nii et siin on hall tsoon ja treener peab olema äärmiselt vastutustundlik ja teadma, miks ta midagi teeb. Kui tekib rünnak, et ta on eksinud, siis ta peab suutma end põhjendada. See seab treeneri isiksusele väga kõrged standardid. Kui matemaatikaõpetaja midagi kogemata kuskil valesti teeb, siis noh, tegi vea, aga treeneri puhul on isiklikud standardid ja eeskuju väga tähtis.

Kas teate, millisel tasemel meie treenerid on?

Henn Vallimäe: Olen olnud ise mõne spordialaga seotud, tegin kergejõustikku, olin võrkpalliliidu peasekretär ja kuulun võimlemisklubi juhatusse juba üle 20 aasta. Kui me eelmisel aastal antidopingu ja spordieetika teemal 25 olulisema alaliiduga kohtusime, siis võtsime väärkohtlemise teemad lauale. Alad, kus noored lapsed on veidi napimas riietuses ja kus füüsilist kontakti on rohkem, on altimad väärkohtlemise algete tekkimiseks.

Olin ühel koolitusel ja minu juurde tuli ujumistreener ja tõsimeeli ütles, et nende klubis on selline treener, kes karjub ja mis me tegema peame. Siin tuleks jälgida või kasutada eksperdi abi, et selgitada välja, kas ta räägib kõva häälega või karjub. Tuleb tuvastada, kas ta teeb midagi valesti või kui on juba teinud seda pikalt ja ei muutu, siis on tööandjal võimalik see asi lõpetada. Neid juhtumeid, eriti nüüd Nõmme Kalju valguses tuleb veel. Need on proovikiviks spordieetikale, et kus on see piir, kus me reageerime ja mille pugul mitte. Kõige olulisem on see, et ei tohi jätta reageerimata kui last koheldakse valesti füüsiliselt, vaimselt või toimub seksuaalne väärkohtlemine. Peame õpetama nii spordiklubi kui spordialaliidu juhtidele, kuidas reageerida. Õpime ise ja püüame juhendada, aga seal on ka delikaatsed küsimused konfidentsiaalsuse ja professionaalsuses. Igal juhul tuleb aga reageerida. See on ka välismaa partnerite põhiline sõnum, et ei tohi jätta reageerimata. See teeb kordades rohkem halba või kurja kui ülereageerimine.           

Inimene vajab ju tunnustust. Võib-olla ta elabki end lapse peal välja, sest tal on tunnustuse vajadus?

Jüri Ennet: Tahan rõhutada, et meil ei ole vaja kedagi ära tappa. Süü puhul tuleb asja karmilt ja konkreetselt läbi analüüsida, aga esimene eesmärk on ikkagi ennetada, et neid juhtumeid ei tuleks. Kui aga on midagi juhtunud, siis igast kriisist tuleb need positiivsed komponendid välja võtta ja neid annab ka siit välja võtta.

Henn Vallimäe: Mul tuleb siin meelde legendaarse treeneri ja õpetaja Fred Kudu ütlus. Tollal noore tudengina treeneriks õppides ei saanud ma aru, aga ta ütles mitu korda, et treeneri talent on kordades haruldasem kui sportlase talent. Täna otsime andekaid sportlasi, et olümpiamedalit saada, aga ega treeneri talent ei ole ka igapäevane asi. Treeneril peab olema ka kutsumus. Sellist heal juhul keskmiselt tasustatud tööd teevad vähesel. Seal peab olema mingi muu põhjus kui mugavus või laiskus, et ei viitsi muud teha.

Kui Eesti oli 2017. aastal Euroopa Liidus eesistuja, siis spordikonverentsil, mida vedasime oli põhiteemaks treener ja kõik Euroopa eksperdid ütlesid, et tuleb tõsta treeneri imidžit. Sealt tekkis küsimus, kuidas seda teha, kas maksta suuremat palka? Imidžit ei saa tõsta kui seda ei väärtustata. Ma ei taha öelda, et treeneritele makstakse vähe palka, aga kui võrdleme kultuuritöötajate keskmisi palku, siis on siin paar-kolmsada eurot erinevust. Treener peab aga ka ennast ise väärtustama, sest rahaline panus seda ei tee.         

Jah, eks emotsionaalsel väärtusel on ka oma hind.

Jüri Ennet: Iga hea treener on väga hea näitleja. Mitte lavale minemise mõttes, vaid ta peab õpilasi motiveerima.          

Henn Vallimäe: Tegelikult on sport üks väärtuspõhisemaid eluvaldkondi üldse. Spordis on tulemused mõõdetavad ja olümpialiikumise nurgakivi on aus mäng. Nende ausa mängu põhimõtetest lähtub inimene kogu elus.

Jah, see on ideaal, kuid täna oleme seisus, kus pean ikkagi siia lõpetuseks küsima, et  selle probleemi lahendamiseks laste jaoks peavad lapsed olema ju piisavalt teadlikud, et pöörduda oma vanemate poole, et leida abi. Oluline on, et nad leiaksid abi ja suhtleksid vanematega, mitte ei jätaks seda kusagile oma südamesoppi?

Jüri Ennet: Inimese kasvamine ja kasvatamine käib läbi mitme kihi. Üheks kihiks on kodu ja vanemad, üheks on eelkool, lasteaiad ja koolid ning kooliväline tegevus. Kuni selleni välja, kuidas valitsejad asjale lähenevad, organisatsioonide eeskuju. Seda probleemi ei saa võtta ainult ühe kitsa ribana, vaid peame nägema kogu pilti. Laps tahab tunnustust. Õpetamine peab olema motiveeriv ja edasiviiv ning andma samal ajal ka teadmisi ja kogemusi. Kui koostöö on väga hea, siis selle taustal tulevad ka ebakõlad välja. Mina ütlen, et Eestimaal on Nobeli preemia tasemel õpetajaid ja sellel tasandil on ka super häid treenereid. Neid on väga palju, aga toon välja Fred Kudu. Tal oli nii, et kui midagi läks viltu, siis ta ütles “Kurat!” ja see pani kõik paika.

Eestimaal on Nobeli preemia tasemel õpetajaid ja sellel tasandil on ka super häid treenereid.      

Ka mina mõtlesin, et ega me kellelegi liiga ei tee, sest valdav osa treenerites on supertreenerid ja õpilased käivad väga hea meelega treeningutel. See, millest me praegu rääkisime oli ju ainult üks näide, mida tahame kõrvaldada. Tegelikult ju katastroofi ei ole?               

Henn Vallimäe: Julgen öelda, et meil on uute väärtustega kohanemine. Vanasti öeldi, et kui mees naist peksab, siis armastab. Täna on elementaarne, et see ei tohiks nii olla. Ma arvan, et oleme sellises uues kultuurilise ruumi alluvuses, kus lapsel ja noorel on voli oma keha üle ise otsustada. Varem on justkui otsustanud vanemad, õpetajad ja treenerid. Psühholoogid ütlevad, et laps peab olema alatest teisest eluaastast oma keha peremees. Ta ise ütleb kui kaugele ta kedagi laseb ja kellel laseb end puudutada. Kui me seda respekteerime ja arvestame, siis on täiesti võimalik rahulikult ja ideaalselt treeneritööd ja sporti teha.

Usun, et aina rohkem märgatakse ja püütakse ennetada. Täna seda oskust võib-olla ei ole, aga õpime, kuidas tunda ära, kes on väärkohtlejad. Väärkohtleja võib olla sulle tuttav isik, keda usaldad ja kes on seda usaldust kuritarvitanud. Ehk siis kui seda kõike teame ja märgata oskame, siis ma arvan, et oleme praktiliselt poole tööst ära teinud.

SEOTUD LOOD: Õiguskomisjoni juhi sõnul on ühiskond eapiiri tõstmiseks küps, Isamaa esindaja hinnangul pole kõik alaealised lapsed

Lauri: seksuaalsuhete eapiiri määrab ühiskondlik moraal
Naistearst: mitte ükski laps ei oota oma 14. sünnipäevale "kommionu", seksuaalsuhete vanusepiiri tuleks tõsta

 

 

                

 

 

 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...