PISIKUFOOBIK: Mõni päev ei suuda ma kabuhirmu tõttu kodust väljagi minna

Psühhiaater dr Jüri Enneti sõnul on foobiate ja mõnede muude kinnisideede küüsis olevatel inimestel ennekõike vaja lähedaste tuge. "Peaasi, et inimene ei tunneks üksindust või üksildust – kuidas iganes me seda nimetame," ütles Ennet ja soovitas kõigil oma lähedaste vastu väga tähelepanelik olla.

Pilt: Scanpix

PISIKUFOOBIK: Mõni päev ei suuda ma kabuhirmu tõttu kodust väljagi minna

Vesta Reest

"Poes käies on mul kinnisidee, et pean iga kord, kui uue asja korvi panen, kummikindaid vahetama," rääkis paaniliselt pisikuid kartev naine, kes endast võitu saab vaid tugeva enesedistsipliiniga. Leviv koroona paneb eriti raskesse olukorda varemgi pisikufoobia käes kannatanud, ent võib tekitada psüühilisi raskusi ka end seni tervena tundnud inimestele.

Paljud meist teavad teledetektiiv Adrian Monki, kel oli haiglaslik pisikutefoobia. Igat võõrast kätt või pinda puudutades vajas ta niisket salvrätti, et otsekohe kätt puhastada. Tegelikult leidub ka päris elus, siinsamas Eestis meie kõrval Monke, kes, hambad ristis, vaikselt kannatavad. Pealinn uuris ühelt selliselt inimeselt, kuidas ta eriti nakkusohtlikul koroonaajal toime tuleb.

Saale (38) vahetab kummikindaid vähemalt kolm-neli korda päevas, nii et käekotis on tal neid steriilses kilekotis korralik varu. "See on aeg-ajalt tõeliselt tüütu, näiteks kui käin poes, siis on mul kinnisidee, et pean iga kord, kui uue asja korvi panen, kummikindaid vahetama," rääkis Saale. Tugeva enesedistsipliiniga saab ta endast siiski nii palju võitu, et iga kord ei pea kindaid vahetama. "Õnneks on nüüd olemas e-kaubandus, ma tellin toidukraami koju, kuller toob selle mulle uksele, võtan kinnastatult vastu, suhistan kilekoti desinfitseerimisvahendiga üle, siis vahetan kindad ning pakin kotid lahti," rääkis naine. Ta desinfitseerib kõik toidukaupade pakendid enne, kui need kappidesse jaotab ja vahetab seal juures ka mitu korda kindaid. Näo ees kannab ta mitut maski korraga.

Reisimine kui piin

Kui Saale ise või mõni tema pereliige on reisile minemas, pakendatakse kõik reisile kaasavõetav kahekordsetesse steriliseeritud kilekottidesse. "Minu oma kott püsib reisi lõpuni korras, aga laste ja abikaasa omad on juba teisel päeval pahupidi pööratud. Olen sellega leppinud," lausus Saale. Kõige tähtsam on siiski, et käed oleksid puhtad ning võimalikult vähe katsutaks "kahtlasi" pindu. Saale sõnul on lastele tema lakkamatu manitsemine lõpuks arusaadavaks saanud ning kui nad midagi katsuda tahavad, siis vaatavad esmalt ema poole, et kas võib. "Seda nad teevad minu silme all, aga mida nad omapäi teevad, ei oska öelda," lausus Saale.

Tema lapsed on esialgu lasteaiaealised ning kasvatajad ema pisikufoobiaga kursis. "Kuigi ega mul sellest lihtne rääkida ei ole, niisugune tunne oli, nagu võtaksin end võõraste inimeste ees alasti," meenutas naine tõsist vestlust, mis kasvatajatega maha peetud sai. Saale sõnul on üks hullemaid versioone tema peas see, et ta lastesse hakatakse suhtuma teistmoodi, sest nende ema on justkui mingi friik.

Lapsed kannatavad

Saale on oma foobiaga silmitsi seisnud pea kogu täiskasvanuelu. "Juba lapsena tundsin mõne asja suhtes ebameeldivust, ei tahtnud hästi kätte võtta," mainis ta.

Mida aeg edasi, seda tugevamaks Saale pisikute kartus läks, eriti hulluks aga pärast seda, kui lapsed sündisid. "Mulle tundus, et pidin neid kõigi ja kõige eest kaitsma, sealhulgas pisikute eest. Aga et neid kaitsta, pidin esmajoones kaitsma iseennast," rääkis Saale. Liigne hoolitsemine ja käskimine-keelamine võib mõjuda laste endi psüühikale halvasti.

Naine harjutas end lakkamatult käsi pesema. Kui käenahk suurest seebiga hõõrumisest liialt kuivaks ja hapraks muutus, varus ta endale pakkide kaupa antibakteriaalseid niiskeid salvrätte, mida vajadusel haarata. Mõned aastad tagasi läks Saale hirm pisikute ees nii suureks, et ta keeldus kodust ilma kinnasteta lahkumast, seda isegi suvel. Algul üritas ta kanda õhukesi puuvillaseid kindaid, mille peale olid omakorda tõmmatud kummikindad. "Ennekõike seetõttu, et kui ma kindaga mõnd pinda katsun, siis saab ju kinnas pisikutega kokku ning pärast seda ka kõik muud asjad, mida ma sama kindaga katsun," selgitas Saale.

Psühhiaater dr Jüri Enneti sõnul on foobiate ja mõnede muude kinnisideede küüsis olevatel inimestel ennekõike vaja lähedaste tuge. "Peaasi, et inimene ei tunneks üksindust või üksildust – kuidas iganes me seda nimetame," ütles Ennet ja soovitas kõigil oma lähedaste vastu väga tähelepanelik olla. Enneti sõnul on suures osas kõige kurja juur meedia, kust inimesed kuulevad ja loevad häirivaid sõnumeid ja uudiseid, mis neis, kelle erutuse tase on juba niigi kõrge, võivad tekitada ootamatuid reaktsioone.

Kogenud psühhiaater soovitab korralikult toituda, sporti teha ning oma elul ise silma peal hoida – mitte äärmustesse laskuda. Psühhiaatri sõnul on väga suur osakaal sõpradel, tuttavatel ja pereliikmetel, kes kõik saavad häirunud psüühikaga inimese paremale käekäigule kaasa aidata. Oluline on panna tähele ärevust, mida meie kaaslased tunda võivad. Ärevus väljendub doktori hinnangul mitmel eri moel: kes suleb end oma maailma ja ei suhtle teistega üldse, kellel tekivad muul kujul psühhosotsiaalsed probleemid. Psühhiaatri sõnul oleks kõige parem lahendus püüda sõbrale abikätt ulatada, et ta oma sisemiste deemonitega võideldes ikka vee peal püsiks. "Sageli aitab, kui inimesega lihtsalt rääkida, kutsuda teda tema enda üksindusest välja."

Sport ja liikumine pakub leevendust

Et oma sundmõtetest lahti saada, on Saale taasavastanud enda jaoks spordi ja vabas õhus liikumise. "Ma pean olema väga turvaliselt sisse pakitud, et üldse julgeksin välja minna, aga ilma väljas käimata ka ei saa – pean ju tööl käima ning ka lastel lasteaias järel," selgitas naine. Hommikuti viib abikaasa lapsed lasteaeda. Oma töökoha kontorisse, mis asub Tallinna kesklinnas, sai Saale enne koroonapuhangut autoga ise kohale. "Pelk mõtegi ühistranspordiga sõitmisest täidab mind õudusega," ütles ta. Samas katsetab ta ka oma piire ning üritab käituda normaalse inimesena. "On päevi, mil tunnen, et bussisõit on suur eneseületus ning kui ma sellega hakkama saan, siis võin ennast millegi patusega premeerida." "Patused asjad" on tema jaoks näiteks rammus koorejäätis, vahel ka krõmpsuv trühvlikomm.

Et oma foobiast võitu saada, on Saale nüüdseks pea viis aastat eri teraapiatega tegelenud. Ta käib regulaarselt psühholoogi vastuvõtul – iseäranis hoogsalt siis, kui on aset leidnud mõni intsident. "Intsidentideks" nimetab Saale hetki, mil ta ei ole kabuhirmu tõttu olnud võimeline koduuksest väljuma, või näiteks on tal tunne, et käed on mustad ning ta küürib neid nii, et nahk  verel. "Ma saan aru, et sellest ei ole kasu, ainult lõhun oma nahka, aga see on mulle justkui rituaaliks muutunud," ütles Saale.

Üritustele ei lähe

Saale rääkis, et kuna tal on lapsed, peab ta end teinekord toore jõuga kokku võtma, et kodust välja minna ning argiseid asju korraldada. "Kui mul lapsi ei oleks, siis ma mõni päev ei läheks ilmselt üldse välja," rääkis ta. Kevadine koroona-eriolukord oli temale kui puhkus – tööandja lubas kodus töötada ning lapsed olid samuti kodus. Abikaasa käis poes ja korraldas muid asju. Saale ütles enda kohta, et kui tal on ka muul ajal raskusi toast väljasaamisega, siis eriolukorra ajal tõmbas ta hommikuti sageli lihtsalt teki üle pea ning ignoreeris abikaasat ja lapsi.

Psühhiaater Enneti sõnul ongi kõige suurem oht, et inimesed kapselduvad ning ei tule enam toastki välja. "Siis peaks olema keegi, kes neid aitab," selgitas ta. "Aga kui inimesel kedagi ei ole, siis on väga raske olukord."

Saale on õnnelik, et tal on hea ja mõistev abikaasa, kes tema eest hoolitseb ning ta veidrustega hakkama saab. "Tegelikult ei ole foobia haigus, nii nagu kopsupõletik või tuulerõuged, me ei mõista ju inimesi selle eest hukka, et neil on näiteks suhkruhaigus või kõrge vererõhk," lausus ta. "Foobikutega on veel see nüanss, et nad häbenevad sageli oma seisundit."

Saale on pidanud korduvalt vabandusi välja mõtlema, miks ta ei saa minna klassi kokkutulekule või mõnele muule suuremale seltskondlikule üritusele. "Kuigi ma saan eru, et kodust väljumine ning ka muude inimestega peale oma pere suhtlemine võiks mulle hästi mõjuda."

Tema vanemad suhtuvad tütre hirmudesse enamasti mõistvalt, kuid on ka kordi, kui Saale kuuleb, et no kuidas sa ei saa kodust välja tulla, ise oled juba pea 40-aastane. "Vanusel ei ole sellega mingit pistmist, seda enam, et mul väljendus pisikuhirm raskekujuliselt just täiseas." Saale valem helgeks tulevikuks on teraapia, pidev töö iseendaga ning närvide rahustamiseks jooga ja mahe muusika.

Koroona on toonud ärevushäirete laine

Haigestumishirmu on palju enam, lisaks teevad muret üksindus ja depressioon.

Vaimse tervise kriisiabi projektijuht Krista Tomsoni sõnul on koroonaviiruse levik ka muidu tervemates inimestes ärevushäiret tekitanud. "Uusi kliente on meie nõustamisele palju juurde tulnud," märkis ta. "Inimesed pelgavad haigestumist ja sellega seotud ärevust on palju enam." Nõuandetelefoni Abitaja eestvedaja Sirli Haavik lisas, et koroona põhjustatud negatiivne infoväli suurendab teadmatust tuleviku ees, hirmu ja üksildust. "Stress, depressioon ja muud vaimse tervise probleemid on kergemad ligi hiilima," kinnitas ta.

"Aina vähem on sotsialiseerumist ja rohkem üksi olemist. Igapäevatoimetused – poeskäike, raamatukogu külastusi, postkontori tiire – kõike seda on jäänud haigestumise riski suurenemise ja õhutamise  tõttu vähemaks, eriti suuremates linnades.  Siinkohal tahame ulatada abistava käe, et suhtlemisvaegust leevendada ja tuua inimeste ellu positiivsust läbi toredate tasuta telefonisõbravestluste. Alles äsja saime sellise tagasiside: "Istun nädalate kaupa üksi, aga on väga kena, et iga teisipäeva õhtu on sisustatud, jutustame Abitaja vabatahtlikuga tund kuni poolteist." Ootame kõiki, kes vajavad rohkem suhtlust, meie poole pöörduma! www.abitaja.ee ja tel 6500 650."

Kust saab abi?

• Tallinna perekeskus Psühholoogiline nõustamine, internetinõustamine, pereteenistus, tugiisikuteenistus, päevakeskus. Tel 655 6088, E-R kella 9-18

• Tallinna psühholoogiline kriisiabi MTÜ Eluliin, psühholoogiline abi. Tel 631 4300, E-R kl 15-19

• Eluliini usaldustelefon Tel 655 8088 (eesti keeles) kl 19-7

• Noorte usaldustelefon Tel 646 6666, N-L kl 19-22

• Usaldustelefon (psühholoogiline abi) Tel 126 (eesti keeles) iga päev kl 19-23

Perearst: tervena püsimiseks peab bakteritega kokku puutuma 

Inimese kehal ja mullas elavad mitmed bakterid, kes kaitsevad meid haiguste ja allergiate eest. Nende maha küürimine muudab inimese vaid haigemaks.

Perearst dr Piret Rospu Tabasalu perearstikeskusest ütles, et tugeva immuunsüsteemi jaoks on vaja pidevalt kokku puutuda eri pisikutega. Ülemäärase hügieeniga võib keha kaitsvaid mikroobe hävitada. Kolmandaks mõjub pidev kokkupuude puhastus-ainetega halvasti hingamisteedele ja võib ajapikku põhjustada kroonilise kopsuhaiguse kujunemist.

"Lisaks tuleb perekonnas mängu ka foobse häire mõju laste psüühikale," ütles dr Rospu. "On väga hea, kui teine vanem normaliseerib olukorda ja loodetavasti lubab lastel ka õues mulla ja puulehtedega mängida. Just mullas elavad mitmed head bakterid, mis kaitsevad allergiate eest."

Perearst selgitas, et pisikutefoobia mõjub halvasti ka nahale. "Liigsest pesemisest võivad tekkida nahapõletikud. Ükskõik kui palju käsi nühkida, mikroobid elavad meie peal igal pool ja ka meie sees paljudes kohtades."

Tegelikult on baktereid inimese kehas mitu korda rohkem kui inimrakke, mikroobid kontrollivad suurt osa meie tegevustest, toiduvalikutest, seedimisest. Arvatakse isegi, et mingi piirini dikteerivad mikroobid ajule, kuidas käituma peaks.

Dr Rospu selgitas, et kui lapseeas alanud foobiad on sageli ajutised, siis täiskasvanueas alanud foobiad reeglina iseenesest ära ei lähe.
 
Laadimine...Laadimine...