Prügivedaja töö nõuab murdvarga muukimisoskust ja Schumacheri sõiduosavust

"Tööd koju kaasa võtta pole vaja ning 24/7 valmisolekus olema ei pea, mitte nagu nii mõnedki kontoritöötajad, kes õhtuti ja  nädalavahetustel ikka arvutis või telefonis tööasjadel silma peal hoiavad," rääkis prügivedaja Raul Ausman, kes ei kannata ka eelarvamuste all, nagu oleks prügivedaja töö midagi häbiväärset.

Pilt: Albert Truuväärt
Eesti

Prügivedaja töö nõuab murdvarga muukimisoskust ja Schumacheri sõiduosavust

Krista Kiin

"Ühes eramajade piirkonnas puistati konteinerisse ahju kütmisest jäänud kuum tuhk, mis prügiautos kogu koorma põlema pani, nii et see tuli esimesele ettejuhtuvale platsile tühjendada," meenutas prügivedaja Raul Ausman.

Eri jäätmeveoettevõtetes üle 20 aasta töötanud Eduard Ristil on selle ajaga juhtunud nii mõndagi. Näiteks külma aja saabudes poevad kodutud papi ja paberi konteineritesse tuule ja tuisu eest varjule. "Kord jäi üks kodutu sinna magama, nii et hommikune prügivedaja teda ei näinud," meenutas Rist. "Kui konteinerit hakati autosse tühjendama, kostis mingi mütsatus ja autojuht kuulis inimhäält. Jäätmed kukuvad konteineri tühjendamise käigus jäätmekolusse ehk vanni, seejärel pannakse tööle auto press-seade, mille ülesanne on suruda jäätmed kokku. Kui nuppu on kord juba vajutatud, tööd momentaalselt seisma jätta ei saa, seega halvimal juhul oleks see inimene võinud prügiauto kolus oma eluga hüvasti jätta… Seekord läks õnneks ja mees jooksis minema."

Inimesed liiga mugavad

AS Eesti Keskkonnateenused autojuhi Raul Ausmani sõnul on prügiauto või prügi pea igal aastal põlema läinud. "Ühes eramajade piirkonnas puistati konteinerisse ahju kütmisest jäänud kuum tuhk, mis prügiautos kogu koorma põlema pani, nii et see tuli esimesele ettejuhtuvale platsile tühjendada," meenutas Ausman.

Prügivedajatele teeb muret inimeste mugavus, mis neid prügi sorteerimast takistab. Viimast näeb Ausman oma töös igapäevaselt eeskätt segajäätmete mahuteid tühjendades.

"Reeglina on meil kodudes kõigest üks prügikast, mis asub kraanikausi all," lausus Rist. "Sinna visatakse nii kartulikoored ja roiskunud toit kui ka pakendijäätmed alates kefiiripakist ja pooleldi täis moosipurgist, lõpetades ripsmetuši vutlaritega." Praegu vedeleb konteinerite kõrval lumehanges ohtrasti räbala välimusega jõulukuuski, rohetav okkarada järel. Neid olmejäätmete auto minema ei vii. Nagu ka vetsupotte ja väljaturritavate vedrudega tugitoole, mida ikka ja jälle prügikastide juurde sokutatakse. Viimaste järgi saadetakse eraldi auto, mille reeglina peaks tellima korteriühistu. "Prügisorteerimise kampaaniaid on üksjagu korraldatud, kuid jäätmete sekka visatakse endiselt kõike: elektroonikat, kärssava akuga mobiiltelefone, vanu patareisid ja autorehve," loetles Rist.

500 võtit kaasas

Eksikombel heidetakse minema ka vajalikke asju. "Viimatine äpardus oli näiteks selline, kus kliendil paiknes reeglipäraselt tühjendatava prügikasti kõrval veel teinegi konteiner, milles hoiti kilekoti sees hinnalisi tööriistu," rääkis Rist. "Asendusauto tegi tühjaks n-ö õige kasti, kuid tühjendas ekslikult ära veel ka kõrvalseisva prügikasti."

Harvad pole Risti sõnul juhused, mil prügi sekka rändavad ID-kaardid ja muud tähtsad dokumendid. "Mõned neist visatakse kogemata ära koos teiste paberitega või teevad seda taskuvargad, kes ohvri rahakoti sisuga tutvumise järel loobivad minema neile ebavajalikud dokumendid," lausus ta.

Paraku tuleb ette sedagi, et jäätmete minemaviskamisel eiratakse ohutusnõudeid teadlikult. "On juhtunud, et prügitekitajad peidavad mustadesse kilekottidesse oma ohtlikke jäätmeid – päevavalguslampe, õlisid ja värve –, mille reeglikohane äraandmine oleks kallis ja tülikas," rääkis Rist. "Kunagine suurem põleng sai alguse asjaolust, et ühte prügikotti oli pandud lihvimispuru ja teise omakorda väävelhapet, nende kokkupuutel tekkis plahvatus. Taas kord olid prügivedajad sunnitud leegitseva koorma maha lükkama."

Prügivedaja osavust on võrreldud pärdiku omaga. "Jooksmist, hüppamist ja turnimist tõesti jagub," nentis Rist. "Kui ma esimesel aastal töötasin laadijana, tuli vahetuse jooksul vähemalt 200-300 korda kabiinist peale-maha hüpata."

Olgugi et leidub neidki, kes suudavad vahetuse jooksul tühjendada ligi 600 konteinerit, tuleb seda tööd teha tasakaalukalt ja targu. "Isegi tuttavale aadressile sattudes ei pruugi teada, kas tee on liivatatud või varitseb lumekihi all jää, kivi või auk," selgitas Rist.

Prügivedajad peavad järgima ohtralt reegleid. "Veendu, et mahuti sisaldaks jäätmeid, mis sinna on lubatud panna! Vii konteiner alati täpselt sinna tagasi, kust sa selle võtsid! Ära sõida üle kõnnitee äärekivide ega haljasalale!" Kõigi nende nüanssidega üritavad prügivedajad hoolikalt arvestada, kuid vahel juhtub ka teisiti.

"Omaette teema on eri paikade prügimajade, väravate ja tõkkepuude avamise vahendid, nt võtmed või puldid, mida mõnel ekipaažil võib olla kuni 500," jätkas Rist. "Asendusjuht leiab õige võtme küll üles, kuid kui lukk on külmunud ja võti ei keera, võib prügimaja avamata jääda."

Närvilised liiklejad

Majaomanikul on kohustus hoolitseda, et uksed oleks tühjenduspäeval lahti ja prügivedajad pääseks mahutitele ligi. Kuid pahatihti on kodanikel märksa mugavam võtmetasu maksta, mis rakendub siis, kui prügivedaja peab oma tohutust võtmelasust õiget otsima hakkama. "See on kliendi jaoks mugavusteenus," nentis Rist. "Mida vähem on prügivedajal eri avamisvahendeid, mida tööpäeva jooksul kasutada tuleb, seda enam ta rõõmustab."

Eramajade omanikele paneb Rist südamele, et nad saaksid prügivedajate tööd suuresti kergendada, tuues oma jäätmemahutid aia taha nii, nagu on levinud mujal Euroopas, kus majaomanikud toovad prügikastid ise koguni umbtänava ette. "Meil aga kuuleb väiteid, et prügimahutid varastatakse ära," selgitas ta. "Nii peab prügivedaja muretsema veel sellegi pärast, ega raske veoauto ei songiks ära pehmet pinnast või et ta aiaväravast sisse minnes koeralt hammustada ei saaks. Sedagi on juhtunud."

Ausmani sõnul on päris keeruline suure prügiveokiga manööverdada kitsastel tänavatel, kus elanikud eiravad parkimist keelavaid kollaseid pidevjooni. "Sellega harjub ära," lausub Ausman. "Pingelised olukorrad teevadki tööpäeva huvitavamaks." Kõige suuremat stressi toovad libedad teed ja jääst tekkivad pikiroopad, millesse 25 tonni kaaluv prügiauto võib ühe rattapaariga hõlpsasti sisse vajuda. "Sellistest kohtadest on väga raske välja pääseda, sest jää hoiab suure auto kindlal kursil ja kuhugi keerata selle libedusega pole võimalik," nentis Ausman.

Päris tavalised on juhtumid, mil tipptunnil tööle kiirustajad pahandavad, et vilkuritega prügiauto "kakerdab" neil risti-põiki ees, või kaevatakse öörahu rikkumise pärast. "Ekipaažid sooviksid väljasõite alustada juba enne kukke ja koitu, kuna töömehed jõuaksid niiviisi oma tööd kaks korda efektiivsemalt teha kui päevaajal, mil tööd takistavad liiklusummikud," selgitas Ausman. Paraku seavad piire avaliku korra eeskirjas ära toodud öörahu kellaajad, mille rikkumise eest võidakse prügifirmat trahvida. Seetõttu alustavad näiteks Eesti Keskkonnateenuste prügivedajad Tallinnas tööd alates kella kuuest hommikul.

Korralik palk motiveerib

Ausman ei kurda vara algavate tööpäevade üle: "Minu vanuses võib vähest magamist endale lubada, ilma et see tervisele hakkaks. Õnneks laseb katkestusteta ööund magada ka meie beebi." Kodune tugi on mehele kahtlemata üks rahuliku meele alustalasid, mis aitab ka tööpainetega toime tulla. "Keerukamatel aegadel – näiteks kui sõite tekib rohkem ja tööpäevad venivad plaanitust pikemaks – tuleb lihtsalt mõelda, et seegi aeg saab läbi ja pole midagi hullu. Suur motivaator on ka korralik palk ja teadmine, et saan oma tööga keskkonna heaks midagi ära teha. Loomulikult sorteerin prügi liigiti ka oma kodus."

Tööd koju võtta ei saa

Ausman toob oma töös välja terve hulga helgeid nüansse. "Tööd koju kaasa võtta pole vaja ning 24/7 valmisolekus olema ei pea, mitte nagu nii mõnedki kontoritöötajad, kes õhtuti ja  nädalavahetustel ikka arvutis või telefonis tööasjadel silma peal hoiavad," rääkis mees, kes ei kannata ka eelarvamuste all, nagu oleks prügivedaja töö midagi häbiväärset. "Võib-olla arvasin vaid tööle asudes, et see ei ole kuigi uhke amet, kuigi tegelikult ei ole midagi hullu ja mu tuttavad ei ole ka halvustavalt suhtunud."

Siiski pole kohusetundlikke töötajaid lihtne leida. "Ühed ei sobi, teised ei suuda, kolmandad tahaksid aeg-ajalt viina võtta," lausus Ausman. Prügivedaja ametisse on asunud neidki, kes pole just kõige puhtama minevikuga: maksuvõlglased või endised kinnipeetud... "Neljast tööletulnust jääb valitud ameti juurde üks," tõdes Rist. "On hea, et siiski jagub inimesi, kes seda ränka tööd jaksavad ja soovivad teha."

Laadimine...Laadimine...