Seriaal "Savisaare protsess" paljastab, kes, miks, millal ja kuidas jälitavad opositsioonijuht Savisaart

Märtsikuisest Brüsseli terrorirünnakust on möödunud vaid mõni päev, kui ühel külmal kevadhommikul istub telemaja juures kahte mikrobussi kümmekond süsimustades tunkedes ja näomaskides meest. Siiski pole käsil ühtegi pangaröövi või terrori- ega ka mitte selle tõrjumise operatsiooni. Hoopis viieosalise telelavastuse "Savisaare protsess" võtted, kus peategelane samuti üles astub.

Pilt: Scanpix

Seriaal "Savisaare protsess" paljastab, kes, miks, millal ja kuidas jälitavad opositsioonijuht Savisaart (4)

Virkko Lepassalu

Märtsikuisest Brüsseli terrorirünnakust on möödunud vaid mõni päev, kui ühel külmal kevadhommikul istub telemaja juures kahte mikrobussi kümmekond süsimustades tunkedes ja näomaskides meest. Siiski pole käsil ühtegi pangaröövi või terrori- ega ka mitte selle tõrjumise operatsiooni. Hoopis viieosalise telelavastuse "Savisaare protsess" võtted, kus peategelane samuti üles astub.

Kogu see seltskond kihutab kummide vilinal Lääne-Virumaale, Edgar Savisaare Hundisilma talu poole. Vaid tee peal, Peterburi maanteel Kuusalus tehtud peatus, kus režissöör mehed üle vaatab ja instruktsioonid annab, reedab, et tegemist pole siiski terroristidega. Ega ka mitte kapo ametnikega.

Eesmärgiks on lavastada kohtuistung Edgar Savisaare protsessil. Aga näidata ka kohtuistungile eelnenud sündmusi, sealhulgas läbiotsimist, kus Eesti opositsiooniliidri kodu mullu septembris mäletatavasti enam kui 12 tundi kestnud läbiotsimisel pea peale pöörati.
Võetakse kinni? Siiski mitte...

Võiks arvata, et politsei saab kahtlaste maskides tegelaste liikumise kohta rohkelt teateid ja väljakutseid. Kuid kohata võib vaid juhuslike vastutulijate jahmunud pilke ja ilmset pelglikkust. Üks politseiauto vurab Loksale suunduva tee peal küll vastu. Kuid ilmselt ei mõju tumedate klaasidega mikrobussid ja maskides mehed siiski piisavalt kahtlustäratavalt. Või siis vastupidi: maskides mehed on muutunud tönapäeval juba igapäevasteks.

Hundisilmal hõõrub Edgar Savisaar mõtlikult näpu vahel esimesi kevadisi pungi. Ja istub siis musta Mercedesesse. See on oluline kevad, mis annab rohkesti, kui ühte klassikut tsiteerida, ainet mõtiskluseks.

Viieosalise telelavastuse "Savisaare protsess" võtmeküsimuseks on: Kas Protsess on poliitika? Ja poliitika on Protsess? On ju poliitilised kohtuprotsessid ja kohtu rakendamine poliitika vankri ette umbes sama vanad kui inimkond. Viieosaline telelavastus, kohtusari "Savisaare protsess" balansseerib reaalsuse ja fantaasia piirimail. See püüab heita valgust hämaratele telgitagustele, et kuidas, millal, kes ja miks jälitavad Edgar Savisaart.

"Mulle tundub, et Eesti riigi juhtimisse on imetabasel moel jõuliselt sekkunud jõud, mida ei osatud omal ajal kirjeldada Eesti Vabariigi põhiseaduses," ütleb Savisaar ise sarja alguses.

Millest siis said alguse sündmused sügisel 2015?

Veel mõned kuud varem uskusid vaid vähesed, et mõnda aega tagasi peaaegu teispoolsuses viibinud mees tuleb elavate hulka tagasi, öeldakse seriaali avaosas. Kuid veelgi enam, paljude üllatuseks tuli Savisaar tagasi ka suurde poliitikasse. See oli tema vastaste jaoks halb üllatus. Väga halb üllatus. Tuli käivitada plaan B.

See plaan B käivituski läbiotsimise ja eeluurimise näol. Poliitilisi protsesse on Eestis ennegi peetud. Poliitiline protsess ongi see põhiseadusväline jõud, mis on sekkunud riigi juhtimisse. Režissöör Rando Pettai lavastab seriaalis kujutletava kohtuistungi Edgar Savisaare üle. Selle osalised on pärit justnagu elust enesest.

Timukad, Mees Mustas ja Naine Lapsevankriga

Nooruke prokurör, kes eriti ajusid ei vaeva, sest meie Riik – see on ju eksimatu. Elukogenud advokaat, kes nii silmaringilt, hariduselt kui ka juriidilistelt teadmistelt prokurörile pika puuga ära teeb. Kuid hea südamega advokaadil hakkab kahjugi, kui prokurör on tema nõelamise peale protsessil nutma puhkemas, ja ta on valmis kenale piigale pärast istungit konjakit välja käristama.

Kohtunik teeneka näitlejanna Merle Talviku kehastuses jälgib prokuröri ponnistusi algul umbusu, hiljem tülpimusega. Vaataja saab teada, kes on tegelikult kes. Ka pealtnäha vastane võib olla oma, ja muidugi ka vastupidi. Kohtunik pärib: "Kas on siin saalis üldse keegi, kes suudaks mulle ära seletada, miks on Edgar Savisaar siin kohtu all?" Savisaar kostab selle peale: "Ma arvan, et ma olen siin sellepärast, et need, kes tegelikult peaksid kohtu all olema, siin kohtu all ei ole."

Lisaks kohtudraamale pakub "Savisaare protsess" mitmeid üldistusi meie ühiskonna kohta.

Seriaalis astuvad lisaks peategelasele Edgar Savisaarele üles näiteks sellised kangelased nagu Mees Mustas, Timukad ja Naine Lapsevankriga. Sedasorti tegelasi ringleb praegu tihedalt Edgar Savisaare ümbruses, kes on teatavasti sattunud uurimise keskpunkti.

Muidugi peab lisama, et on sattunud järjekordselt uurimise keskpunkti. Teatavasti on igasuguseid, visinaga lõppenud kriminaalmenetlusi Savisaare kohta läbi aegade ja aastakümnete, mil ta on poliitikuna tegutsenud, avatud tükki kümme.

Kes on siis need kummalised tegelased, keda seriaalis võib kohata?

Üks stsenaristidest, FBI koolitusega endine keskkriminaalpolitsei uurija Henri Sepp on toonud seriaali vahetpidamata suitsetava Mehe Mustas.
See kujutab meie ühiskonnas kõike jälgivat Silma. Vanemat Venda, sest on ju meie iga liigutus kaasaegses ühiskonnas kusagil kellegi poolt järjest enam jälgitav. Ühest küljest on see ehk vajalik, teisalt ju ahistav. Ega seriaalist ei selgugi täpselt, kumb on Mees Mustas rohkem, kas Jumal või Lucifer. Ta on selline vääramatu jõud, kes sümboliseerib, et meie elus jälgib inimese, eriti poliitiku iga liigutust järjest suurem hulk rohkem või vähem varjatud silmi.

Sarja võtteid jälgides painas siinkirjutajatki küsimus: kas ja kes omakorda sarja filmijaid filmib? Ja kas kunagi tulevad ajad, mil filmijate filmijatest saaks kokku monteerida ühe ägeda filmi? Satuks siis vähemalt kapo aastaraamatussegi... Aga looda sa seda.

Sarja küsimusi on ühtlasi ka: kes on siis ikkagi need, kes on oma hinge Kuradile ehk Meestele Mustas maha müünud?

Näiteks Timukad on.

Need on stsenaristi sõnul sama igavikulised tüübid kui Mees Mustas. Timukad on tegelikult olemas igas ajastus. Ka tänapäeval. Pole sugugi alust arvata, et nad oleksid sajandite möödudes kuhugi minevikku kadunud. See on inimtüüp, kel tavaks elatuda teiste inimeste kannatustest.

Ega nad pole ainult negatiivsed tegelased. Neis on palju positiivset. Nad on tõelised siseturvalisuse patrioodid. Tahavad oma tööd hästi teha. On mures, et kui ühiskond areneb järsku liiga kiiresti, siis äkki nad ei suuda sellega kaasas käia ja jäävad üldse ilma leivata. Need on sellised sügavalt inimlikud tegelased. Ehkki jah, stsenaristi sõnul sõltub kõik ümbrusest, või kuidas neid näha tahetakse. Öeldakse, et põrgus on ka kurat positiivne tegelane.

Kohtusüsteemi valemängijad

Üks timukatest on intelligentsem, kohanenud kaasaegse inkvisitsiooniga ehk meedia poolt kruvide ajudesse väänamisega. Teine on pisut lollim ja robustsem: nutab taga vanu häid keskaegseid piinariistu.

Ei saa muidugi eitada, et timukate toomiseks sellesse kohtuseriaali on saadud inspiratsiooni tuntud vandeadvokaadi Leon Glikmani kirjutistest.

Ta astub ka ise mõnede kommentaaridega sarjas üles, rääkides, mida ta üleüldse arvab praegu Eestis käibel olevast kriminaalmenetluse süsteemist. Sellest, miks tema, Eesti üks andekamaid kriminaalõigusadvokaate, on loobunud kriminaalõiguses kliente esindamast. Sest mis mõtet on kogu su eruditsioonil või teadmistel, kui Riik, olgu süüdistav pool nii küündimatu kui iganes, võidab kohtus alati, ja eksimatult?
Või kui kaua jaksab üks tark lasta end võita endast rumalamatel, kelle käes on paraku jõumonopol?

Glikmanile kuuluvad sõnad, et praegune kriminaalkohtumenetluse süsteem on meil inkvisitsiooniline. Niisiis: kui on inkvisitsioon, siis sinna juurde kuuluvad ju ikka timukad.

Lisanduvad veel sellised tegelased nagu Naine Lapsevankriga ja Lihtne Kodanik. Nondel paneb sündmuste virvarr pea pöörlema. Need on rohkem sellised Mustade Meeste ja Timukate poolt allasurutud tegelased, pisut ohvri tüüpi. Naine Lapsevankriga tekkis sarja õieti Edgar Savisaare kunagisest tähelepanekust, et tema maja lähedal metsas võis ühel päeval kohata kummalist tegelast, Naist Lapsevankriga, kelle maimukese juurest turritas välja – antenn.

Veel on sarjas esteedist Boss ja Bossi Adjutant. Need kujutavad endast sellist keskmist, tublit riigiametnikku, kes oma pead ülemäära tülikate küsimustega ei vaeva ja kelle jaoks on oluline igikestev Protsess.

Siin jõuamegi seriaali ühe põhimotiivini. Vaevalt et kedagi huvitab tänapäeva ühiskonnas kellegi süü või süütus. Oluline on Protsess, mis on umbes nagu gladiaatorite vaatemäng: veri, higi ja pisarad. Ja muidugi kindel ja pikk leib Timukatele, Bossidele, Adjutantidele, Prokuröridele...

Ent nagu ütleb ka vandeadvokaat Glikman: see võib tunduda toreda ja õigena kuni hetkeni, mil mõni kodanik, kes klaköörlikult Protsessile kaasa plaksutanud, ise avastab end ootamatult Protsessi masinavärgi hammasrataste vahelt. "Mille eest!?" võiks see kodanik karjatada

Vastata võiks ühe maailmakuulsama lause-romaaniavanguga (Kafka "Protsessist"): "Keegi pidi Josef K. peale valetanud olema, sest ilma et ta midagi kurja oleks teinud, võeti ta ühel hommikul vahi alla."

Tegelik süü või süütus ei huvitagi

Nagu sellest sarjast näha, siis ega Protsessi masinavärgi igat liiki tegelasi, mutreid ja võlle, Timukaid, Bosse ja Adjutante ei huvita üldse küsimus kellegi süüst või süütusest, mis tegelikult peaksid ju olema iga õigusemõistmise põhilised küsimused.

Neid huvitab vaid, et jätkuks igikestev (bürokraatlik) Protsess. Täna on kohtu all Savisaar, homme keegi teine või kolmas, ega vahet pole. Menetlegem. Protsess pole nende jaoks kohtuprotsess, vaid pidevalt töötav masin, millele on vaja anda toitu ja mis kunagi ei tohi lõppeda. Protsendid, arvud, tabelid. Vali Kord! Meie kohtutes teatavasti mõistetakse õigeks haruharva.

Aga milleks siis üldse kohtu alla anda, kui enne kohut on juba ette teada, et mõistetakse süüdi, võib lihtsameelne kodanik küsida. Prokuratuur saatku ise otse kõik kinnimajja.

Ent see küsimus on tõesti lihtsameelne. Kui masin peatuks, või osa sellest üleliigseks kuulutatakse, siis on hammasratastel teatavasti suur oht ümbersulatusahju sattuda. Või utiili.

Ette ruttavalt võib öelda, et selle seriaali näol on tegemist siiski õnneliku lõpuga looga, mis vaatamata justnagu rusuvale sündmustikule võtab täiesti ootamatult positiivseid pöördeid. See näitab, et võidab lõpuks siiski inimene. Võidab ausus, mitte masin või igikestev Protsess. Kõige pimedam on ikka enne koitu, tõdeb Savisaar, kui on autoga pimedat tunnelit läbimas ja ootab eemalt valgust paistmas. Aga nagu ütleb režissöör Rando Pettai: päris kõike ei tahaks kohe ära rääkida.
Seriaal on TTV eetris alates 23. aprillist laupäeva õhtuti.

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...