Toomas Kall: nõukogude ajal oli konkreetne vaenlane, kelle üle irvitada!

Ühiskond inspireerib huumorit, annab teemad, mille üle nalja teha. "Nõukogude ajal tundus satiir vajalikuna, siis oli vajadus irvitada igasuguste lolluste üle nii palju kui võimalik. Vaenlane oli olemas," rääkis ajakirjanik ja humorist Toomas Kall. Üheksakümnendate alguses vaenlane kadus ning inimesed tundsid, et kultuur peaks olema soliidne, lisas Kall.

Pilt: Scanpix

Toomas Kall: nõukogude ajal oli konkreetne vaenlane, kelle üle irvitada! (1)

Ühiskond inspireerib huumorit, annab teemad, mille üle nalja teha. "Nõukogude ajal tundus satiir vajalikuna, siis oli vajadus irvitada igasuguste lolluste üle nii palju kui võimalik. Vaenlane oli olemas," rääkis ajakirjanik ja humorist Toomas Kall. Üheksakümnendate alguses vaenlane kadus ning inimesed tundsid, et kultuur peaks olema soliidne, lisas Kall.

Tallinna Rahvusraamatukogus arutasid ajakirjanikud ja näitlejad huumori või selle puudumise üle tänapäeva ajakirjanduses. Mis on üldse huumor ja nali, kuidas ja kas seda praegusel ajal tehakse.

"Viimati kirjutasin Eesti Ekspressi valitsuse koosolekute teemalisi huumorinurki. Siis said esile kerkinud poliitikud huumoriga ise hakkama," selgitas Kall." Minu meelest on nalja piisavalt palju ja kui irvitatakse liiga palju, siis see poleks loomulik," selgitas Kall.

Kalli hinnangul on ka naishumoriste vähe. Naiste naljade viga on selles, et palju räägitakse naisest olemiseks ja alles siis minnakse tõsiste teemadega edasi. "Ma kirjutasin ka kunagi Beata Kana kontekstis inimesest, kes oli tibilik," lisas Kall.

Eesti Ekspressi peatoimetaja ja saate "Tujurikkuja" produtsendi Erik Moora hinnangul peab huumorit tehes säilima üllatusmoment. Kindlasti peaks ka väga tõsiste asjade üle nalja tegema.

"Mulle tihti tundub, et siis kui on öeldud, et nüüd saab midagi naljakat lugeda, on nalja eesmärk juba kadunud. Huumoris peab olema sees üllatusmoment," lisas Moora.

Moora hinnangul on ka püstijalakomöödiate laval näha liiga palju punnitamist. Kindlasti peaks olema keegi, kes peegeldaks pidevalt laval olevale isikule, kas on naljakas või mitte.

Heaks eeskujuks välismaalt toob Moora John Oliveri show, kus võetakse ette suured teemad. "Paljudel juhtudel me ka Ekspressis ei võta väga keerulisi teemasid ette, sest liiga keeruline on lugejale mõningaid teemasid lahti seletada, aga John Oliver on suutnud seda teha ja väga humoorikalt ette kanda," lisas Moora

Huumori uurija Liisi Laineste sõnul on kindlasti oluline, millist rolli huumor kannab. Konkreetse objekti kadumine, nagu seda oli NSVL, võib tunduda, et polegi nagu enam millegi üle naerda.

Lavastaja Kertu Moppeli arvates tekib nali siis, kui tekib ootamatu olukord. Üksinda ei tehta nalja, peab olema keegi, kes sulle annab tagasisidet.
Moppeli rääkis, et Ameerikas uuriti katsega, kas nalja tegemine mõjutab nalja headust. Kui nalja juures oli kirjutatud autor, hinnati enim meeste nalju. Kui autor võeti ära, siis peeti hoopis naiste nalju paremateks. "Mulle endale on tihti öeldud, et kuidas on võimalik, et ma olen naislavastaja, nagu see oleks mingi invaliidsuse tunnus," imestas Moppel.

Huumori ajas muutumise kohta ütles Kall, et karikatuur kui üks huumorivorm on alla käinud. Praegu öeldakse hommikusel koosolekul, mis teemal karikatuur tuleb, ning loomingulisust jääb puudu. "Leidma peab kellelgi, kes suudaks olla vaimukas, teravmeelne ja lisaks kõigele oleks see hästi joonistatud," tõi Kall välja nõudliku karikatuuri omadused.

Üldiselt tohib nalja teha kõige üle, ütles Moppel. "Praegu saan öelda, mida tahan, poliitikute kohta ja see ei ole ohtlik. Huumori eesmärk ongi see, et see oleks natukene ohtlik. Miks on banaanikoore pealt kukkuv inimene nii naljakas? Ta peaaegu oleks kukkunud, pääses nii napilt," lausus Moppel ja lisas, et kui üldse mõne teemaga tuleb ettevaatlik olla, siis on selleks usk.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...