"Tihti tuleb välja, et meie oleme üldse esimesed, kes noore ära kuulavad," ütles noori tööle või õppima aitava programmi "Hoog sisse" juht Kristjan Kruus. Praegune koroonakriis on toonud noortele palju ärevust, stressi ja depressiivseid mõtteid.
17-aastane Rain (nimi muudetud) elas koos isaga kahetoalises korteris. Isa käis päeval ehitusel tööl, kust ta õhtuks koju saabus, kott alkoholist pungil. Pani televiisori mängima, viskas diivanile pikali ja avas esimese pudeli. Tuba täitus alkoholilõhna ja tubakasuitsuga. Purjus mees jäi sageli diivanile magama, poja ning tema tegemiste vastu ta huvi ei ilmutanud, kuigi lastekaitsetöötajale väitis, et hoolib temast. Emotsionaalset tuge isa pakkuda ei suutnud, sest oli ise omadega ummikus.
Selline elu oli hoopis teistsugune kui siis, mil poisi vanemad elasid veel koos. Toona oli kodu korras, süüa jätkus, koolis läks hästi, Rain tantsis rahvatantsu, õppis kitarri ja käis ujumas. Allamäge hakkas kõik liikuma siis, kui ema ja isa lahutasid. 9. klassis hakkas Rain sageli koolist puuduma ja põhikool jäigi tal lõpetamata. Sellest hoolimata asus noormees aktiivselt tööd otsima ning tal õnnestus saada hommikusöögiteenindajaks ühte mainekasse Tallinna hotelli. Kõik sujus kenasti ja noormees hakkas juba harjuma ka väga varase tööleminekuga. Siis aga pillas ta kogemata tassi kohviga kliendile sülle, naisterahvas tegi sellest tohutu skandaali ja Rain vallandati. Ta proovis leida uut tööd, aga 17-aastasel hariduseta noorukil ei ole see kuigi kerge.
Teise linna kooli ja tööle
Selliseid noori, kes ei õpi ega tööta, aitab programm “Hoog sisse”. 28. oktoobri seisuga oli Tallinnas 4300 noort, kes ei õpi ega tööta. Kuidas abi vajavad noored üles leitakse? “Saame sotsiaaltoetuste andmebaasi liidese kaudu Tallinna õppivate ja mitteõppivate noorte kontaktid kätte,” selgitas projektijuht Kristjan Kruus. “Nendest noortest kümnendikuga saame heal juhul kontakti. Üks asi on see, kas ta tahab abi, ja teine, kas kontaktid on õiged. Teine osa noori jõuab meieni linnaosavalitsuste kaudu – just need, kes küll õpivad, aga kellel see päris hästi ei lähe. Nendega peab arutlema, kas neil on koolis jätkamiseks motivatsiooni või peab leidma töökoha. Lisaks saavad noored ise või nende vanemad abi saamiseks meie poole pöörduda.”
Rainile pakkus võimalust osaleda programmis “Hoog sisse” lastekaitsetöötaja. Poiss tunnetas, et ta vajab edaspidiseks toetust, eelarvamusi programmi suhtes tal ei olnud, kuid suuri ootusi ka mitte. Siiski usaldas ta lastekaitsetöötajat. Esialgu vajas Rain seda, et keegi teda üldse kuulaks.
Kruus rääkis, et noored on tegelikult tänulikud selle eest, kuidas programmi raames nendega suheldakse. “Tihti tuleb välja, et meie oleme üldse esimesed, kes ta ära kuulavad ega ütle, et tuleb minna seda, teist või kolmandat tegema,” lausus ta. “Me hoopis soovitame, mida ta saaks teha. Noor peab ise otsustama, mida tegelikult teha tahab. Meie saame talle pakkuda võimalusi, mille peale ta ise oma kogemuste puudumise tõttu ei tule. Ja 80% nendest, kellega me kontakti saame, lähevad tööle või kooli.”
Raini kooselu isaga oli muutunud tema jaoks täiesti talumatuks. Noormees oli väsinud isa igapäevasest alkoholitarbimisest, räpasest korterist ja pidevast rahapuudusest. Koos lastekaitsetöötajaga tekkis mõte, et Raini võiks aidata keskkonnavahetus ning ta võiks asuda õppima mõnda Eesti väikelinna. Kuna ka Raini tütarlaps elas ühes väiksemas linnas ja ta käis nagunii sageli seal, langes otsus samasse linna kolida. Lisaks soovisid tütarlaps ja tema perekond poissi toetada. “Hoog sisse” programmi abiga sai selgeks, milliseid samme peab astuma, et väikelinna õppima asuda ning lisaks leida seal endale elukoht noorte hostelis. Lastekaitsetöötaja abiga leidis Rain linnas ka töökoha.
Rain on oma valikuga väga rahul. Koolis läks tal alguses hästi, kuid probleeme tekkis, kui ta pidi töö juures sageli teisi asendama. Seetõttu jäid kooliasjad tegemata. Ta peabki õppimise kõrvalt töötamist raskeks. Elades nüüd juba mõnda aega hoopis teistsugust elu, imestab ta, kuidas enne üldse sellistes tingimustes vastu pidas. Rain tahab lõpetada sel õppeaastal põhikooli ja edasi gümnaasiumisse minna.
Poisid suhtlemisel abitumad
Kuidas “Hoog sisse” noori aitab? “Me julgustame, mõtleme kaasa, anname infot ja aitame leida teed spetsialistide juurde, samuti valida sobivat haridusasutust,” rääkis Jana Ehasoo, kes on noorteprogrammi eestvedaja Pirital ja Kesklinna linnaosas. “Anname infot ka näiteks töötukassa ja sotsiaalkindlustusameti teenuste kohta. Meie ju otseselt tööd neile ei otsi, lihtsalt aitame neid tööpakkujate juurde, suuname mõtlema endast positiivselt ja laiemalt. Vahel noored ei suuda näha oma tugevusi laiemalt.”
Kui kodus on ema, kes hoolitseb, teeb süüa, peseb riided ja annab taskuraha, pole noorel motivatsiooni tööle minna. “Siinkohal peab lapsevanematele meelde tuletama, et nende roll on oma lapsi täiskasvanuks saades ikka pesast välja suunata – soojalt, aga kindlalt,” lausus Ehasoo. “Muidu pole imestada, kui 30-aastane veel ema “kapi taga” elab ja ei tahagi minema kolida. Kui õige aeg on mööda läinud, on mugavustsoonist väljatulemine keerulisem.”
Ehasoo lisas, et kuigi ei saa öelda, et noorte hulgas, kes ei õpi ega tööta, oleks rohkem poisse kui tüdrukuid, võivad poisid rohkem abi vajada. “Rohkem on selliseid juhtumeid just noormeeste puhul, tüdrukud on sageli südikamad ja otsivad iseseisvumise võimalusi aktiivsemalt, aga see pole reegel,” mainis ta. “Poisid võib-olla pole suhtlemises alati nii osavad, neid peab selles osas rohkem abistama.”
Sageli takistab töö leidmist ka see, et noortel puudub silmast-silma suhtlemise julgus ja isegi telefonis suhtlemine tundub hirmutav. “Seetõttu ei julgeta ettevõtetesse helistada ega ennast aktiivselt pakkuda, mis oleks hea võimalus ja viis oma isiksust avada,” rääkis Ehasoo. “Pole midagi parata – kui tahes osav tšättija sa ka oled, siiras naeratus ja silmavaade on see, mis sind tegelikult edasi aitaks.”
Koroonakriis pani uue põntsu
Juba eelmise majanduskriisi ajal oli näha, et majandussurutis mõjutab tööturul kõige tugevamalt noori. Nii juhtus ka praeguse koroonakriisi ajal – kogemusteta noorel on tööturul praktiliselt võimatu jalga ukse vahele saada. Koduse õppe tõttu kippusid koolist eemale jääma aga need noored, kellel probleeme keskendumisega või käitumishäired, mis vajavad õpetaja tuge. “Koroona ajal on noorte probleem läinud keerulisemaks, alla 18-aastastel on väga raske tööd saada,” selgitas Kruus. “Nendele lihtsalt pole töökohti! Kui rääkida kasvõi lihttöölistest, siis kandideerimise arv on praegu 400 inimest koha peale ja keegi ei võta tööle ilma kogemusteta 18-aastast noort.
Siin ei aita välja ka Wolt, kes küll palkab tööle 16-aastaseid, sest seal töötamiseks tuleb teha LHV ettevõtluskonto. “Noor ei saa kohe automaatselt sotsiaal- ja tervisekindlustust, seal on omad nipid. Pealegi, meie otseselt töö vahendamisega ei tegele, vaid aitame koos noorega mõelda, mis ta teha võiks,” märkis Kruus. Ehasoo lisas, et tööandjatel on praegu CV-sid jalaga segada ja seetõttu saavad nad valida. “See on tegelikult mõistetav, et eelistatakse pigem kogemustega inimesi,” lausus ta. “Samas on keeruline tööd leida isegi vilunumatel.”
Ehasoo märkis, et noortel on palju muresid, ärevust, stressi ja depressiivseid mõtteid. “Just nüüd, sügisel, on tulnud palju juurde neid noori, kellel pole kerge,” ütles ta. “Kuna paljud on keskendumisraskustega ja käitumishäiretega, siis just nemad ei vea ilma rutiini ja kontaktita välja – see on üks selle sügise suur valukoht. Kaugõpe on selgelt ülejõukäiv lastele, kellel on aktiivsus-tähelepanuhäire. Selliseid lapsi on meil ju palju ka diagnoosimata kujul. Meie programmis osalevad väga erineva taustaga noored, juba vanuse poolest on 16-aastane ja 26-aastane täiesti erineva mõttemaailmaga.”
Programmis on osalenud ka näiteks 25-aastane noormees, kes oli seadusega pahuksis ning kannab selle eest karistust. Nüüd soovib ta leida legaalset tööd, et eluga edasi minna. Aga ka 16-aastane neiu, n-ö autahvlitüdruk, kes on õppimises läbinisti viieline, kuid kellel on probleeme koolis käimisega ärevuse ja söömishäirete tõttu. “Tavapäraselt on meie programmis siiski lihtsalt noored inimesed, kellel on segadus või ebakindlus, kuidas ja millises suunas oma eluga edasi minna,” lausus Ehasoo.
Noorte töötute arv kasvanud üle 60%
• Tallinnas oli 28. oktoobri seisuga 4300 mitteõppivat ja -töötavat 15-26-aastast noort. Kõige rohkem on selliseid noori Lasnamäel (1403), järgnevad Mustamäe ja Kesklinn (vastavalt 704 ja 683 noort).
• Veebruarist on noorte töötute arv kasvanud üle 60%, teistes vanuserühmades kasv nii suur ei olnud. Eriolukord puudutas just valdkondi, kus töötab palju noori. Näiteks pole tööd klienditeenindajatel, kokkadel, üldehitajatel, ettekandjatel-kelneritel, müüjatel-kassapidajatel ja abitöölistel.
Kust saab hädas noor abi?
• “Hoog sisse” nõustamisele* registreerumiseks võta ühendust meiliaadressil: hoogsisse@tallinnlv.ee. Kasutaja teenus on noortele tasuta.
• Noortegarantii tugisüsteem toetab mitteõppivaid ja töötavaid noori tagasi kooli või tööle minemisel. Vt www.tooelu.ee/ngts
• Step-programm aitab õigusrikkumise taustaga noori tööle ja õppima asumisel. Vt www.step.ee
• Noorte Tugila aitab noorel leida lahendusi noore töö ja haridusteekonna korraldamisel. Vt www.tugila.ee
• Tallinna perekeskuse päevakeskus on lastele ja noortele avatud igal tööpäeval 12-17. Lisainfo päevakeskuse teenuse ja võimaluste kohta tel 655 6096 või triinu.sink@pk.ee
• Usaldustelefon “Lapse mure” lastele ja noorukitele, tel 646 0770 E-R kl 10-18.
• Noorte usaldustelefon, tel 646 6666 N-L kl 19-22.
• Tallinnas tegutseb kümme noortekeskust, info https://www.tallinn.ee/est/noorteinfo/tallinna-noortekeskused
• Mobiilsed noorsootöötajad Tallinnas https://www.tallinn.ee/est/noorteinfo/Mobiilne-noorsootoo
• Lasteabitelefon 116 111 ja veebileht www.lasteabi.ee
• Noortekeskus Peaasi.ee. Noortel vanuses 16-26 on võimalus tulla tasuta vaimse tervise nõustamisele. Nõustamised toimuvad soovi korral ka videosilla teel ja pöörduda võivad noored üle Eesti. Info: www.peaasi.ee
* Tegevusi rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Haridus- ja Noorteameti poolt elluviidava Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ raames.
Birgit pääses hambalaborisse töövarjuks ja lemmikalale õppima
Kehvast matemaatikaoskusest hoolimata hakkab täituma neiu soov saada hambatehnikuks. “Hoog sisse” abiga selgus, et arvutamisest tähtsamgi on selles ametis kunstimeel, ning neiu pääses töövarjuks hambalaborisse.
Birgit on 19-aastane neiu, kes lõpetas gümnaasiumi ja seejärel seikles ühe aasta välismaal. “Hoog sisse” programmi sattus Birgit tänu talle sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) kaudu saadetud kirjale, millele ta vastas ning täitis ankeedi. Seepeale helistas talle programmi noorsootöötaja ja kutsus kokkusaamisele. Kuna programmi töötaja tundus telefonis julgustav ja sõbralik, otsustas Birgit kohale tulla ja vaadata, “mida pakutakse”.
Kohtumisel küsis noorsootöötaja, mis mõtted Birgiti peas liiguvad, et saaks koos vaadata, mida on võimalik ette võtta. Birgitil oli suur soov õppida hambatehnikuks, aga ta kahtles, kas on ikka piisavalt hea, et kooli sisse saada – matemaatika lõpueksam oli läinud halvasti ja Birgitil polnud usku, et ta konkursi läbib. Koos noorsootöötajaga vaatas ta kooli kodulehelt järele, millised nõudmised selles õppeasutuses hambatehniku erialale sissesaamiseks on.
Selgus, et hinnetel ei olegi niivõrd suurt tähtsust, olulisemad on käeline osavus ja kunstimeel. Sisseastumiskatsetel peab modelleerima hammast ja selle katse tulemusel on suurem osakaal kui matemaatika hindel. Kunsti- ja käsitöötundides oli Birgit alati väga hea olnud. Selleks, et saada rohkem enesekindlust, sai neiu minna töövarjuks hambalaborisse, et saaks lähedalt näha, kuidas see töö üldse käib. Kuna “Hoog sisse” programmi töötaja kaudu on töövarjuks pääseda lihtsam – peale koroonat poleks saanud lihtsalt niisama helistades tervishoiuasutusse töövarjupäevale pääseda –, helistas noorsootöötaja ise, tutvustas, millise programmiga ning asutusega on tegu, ning Birgit saigi võimaluse.
Birgiti koolikatsed pole veel toimunud, aga on suurem tõenäosus, et parema ettevalmistusega on suurem võimalus kooli sisse saada. Ilma programmis osalemiseta poleks Birgitil ehk olnud enesekindlust ja julgust kooli sissesaamist proovima minna ning seetõttu oleks teda võib-olla jäänudki piinama kahetsev mõte, et miks ta vähemalt ei proovinud.
Birgitil on hea meel, et teda märgati. Ta sai äsja soovitud kooli sisse ja on oma valikuga väga rahul.
