Tunnustatud klassijuhataja Ilmi Laur-Paist: õpetajaamet on maailma kõige ägedam

"Olen õpetaja olnud 17 aastat ja minu jaoks see ei ole töö. Pigem olen see õnneseen, et tean, mida ma elus teha tahan ja mis mind rõõmustab, seega ei pea ma töötama päevagi," sõnas tunnustatud klassijuhataja Ilmi Laur-Paist.

Pilt: Ksenija Kurs/ Foto on illustreeriv
Haridus

Tunnustatud klassijuhataja Ilmi Laur-Paist: õpetajaamet on maailma kõige ägedam

Jaanika Valk

"Ei ole olemas sellist õpikut nagu elu ja inimene peab ise mõtlema, mis valikuid ta rakendab ja kuhu liigub. Koolis tegeleme inimestega ja inimesteks olemisega. Õpetajaamet on maailma kõige ägedam," ütles tunnustatud klassijuhataja Ilmi Laur-Paist.

Käimasolev õppeaasta on Tallinna koolides pühendatud klassijuhatajatele. Nimelt valitakse iga kuu välja parim klassijuhataja. 21. kooli 9c klassi kolm aastat juhendanud Ilmi Laur-Paiste valiti parimaks klassijuhatajaks tema oskuse tõttu noori innustada ja toetada. Miks kutsus Ilmi 30 last väiksesse üürikorterisse, mitme õpilase nimi tal peas on ning milline võiks olla ideaalne kool? Sellest lähemalt saate lugeda intervjuust.

Kuidas sündis otsus saada pedagoogiks? Kas see oli unistus juba väikese lapsena või tuli see otsus hiljem?

Mind inspireeris algkoolis Oskar Lutsu "Kevadest" õpetaja Laur ja tema empaatilisus. Ta ütles Tootsile, kui see kutsikaga kooli jõudis, et mis sa arvad, mis ma sinuga nüüd tegema peaksin? Ja vastas, et ei määra ühtki karistust, aga luba, et sa päeva lõpuni ühtki koerustükki ei tee. Ja see, kuidas Arno viiuli sai. Kuna minu neiupõlve nimi on samuti Laur, siis pikalt mõtlema ei pidanud. See õpetaja prototüüp, kes on empaatiline ja mõistab, vastandudes köstriga, kes just vastupidi tegi. Mul ei ole muid plaane olnud. Kunst oli üks fookus, mis tundus hästi põnev, sest me näeme ju enamus infost läbi silmade.

Õpetaja töö ei ole sugugi kerge. Kui kaua te olete õpetaja olnud ja kas vahel on ka tunne, et enam ei jaksa?

Olen õpetaja olnud 17 aastat ja minu jaoks see ei ole töö. Pigem olen see õnneseen, et tean, mida ma elus teha tahan ja mis mind rõõmustab, seega ei pea ma töötama päevagi. Mul on imeline kunstiklass. Naudin seda, et saan õpilasi inspireerida ja näidata neile kunstimaailma avarusi. Ma lihtsalt pean seda tegema ja kui on vaheaeg juba pikaks veninud, siis igatsen kooli. Näiteks suviti osalen meelsasti laagrites, et seal noori inspireerida.

Kuidas hoiate piiri eraelu ja töö vahel? Kui tihti juhtub, et tuleb töö koju kaasa võtta?

Selles ma väga osav ei ole. Tihti lähevad pühapäevad õppetöö ettevalmistamiseks. Aga reede õhtu ja laupäev on pere ja isiklike huvide päralt. Eks siin on mulle õppimise koht, aga vaheaegadel on samuti võimalik lisalaadimisaega leida.

Olete kunstiõpetaja. Kas leiate aega ka vabal ajal kunstiga tegeleda või tahaks peale pikka tööpäeva mõne muu hobiga tegeleda?

Jah, kunst on siiani selline hea võimalus rutiinist põgeneda. Olen Tallinna XXI Kooli neljandale korrusele maalinud pannoo Norra kunstinädala raames Eduard Munchist inspireerituna. Samuti visandan, maalin ja teen graafikat, arvutigraafikat, pildistan fotosid. 

Kuidas on koroonaaeg teie tööd mõjutanud? Kas kunstitunde on distantsõppel keeruline edasi anda või mitte?

Õnneks kunstiga tegelemine arendab loovust ja minu moto õpilastele on samuti "Kus probleem, seal on lahendus". Seega olen teadlikult arendanud seda külge, et leidlikult erinevaid lahendusi genereerida. Olen suutnud paindlikult ning nutikalt distantsilt kunstitunde anda ja nendes võimalustes uusi õppematerjale loonud. See oli hea võimalus ennast värskendada. Võib-olla peab veidi rohkem õpilasi motiveerima ja tunnustama, kui kontakttundides. Põhiline on see, et kommunikatsioon oleks selge, et õpilane saab aru, mida ta peab omandama ja kuidas seda teha. Videotundides saan kohe aru, kas ta sai aru või on veel küsimusi.

Kunsti hindamine on ju subjektiivne tegevus. Mille järgi te laste töid hindate, mõni on ju andekam, teine vähem? Kas üldse peaks kunstitöödele hindeid panema?

Mina hindan õpilasi kujundavalt. See tähendab, et ütlen ülesande alguses hindamiskriteeriumid, toetan õpilast protsessis ja kui õpilane on need täitnud, siis ongi hinne suurepärane. Kui midagi on puudu, siis viitan, et veel peab pingutama. Näiteks õpime akvarellitehnikaid, kui kõik kuus tehnikat on paberil, siis on hinne viis. Üldiselt panen negatiivseid hindeid harva, sest tunnen end nagu Andres Kivirähki Lotte lugudes, et halb õpilase hinne on ka õpetaja hinne, järelikult ei suutnud õpilaseni see uus teadmine jõuda. See on mõlema osapoole jaoks õppimiskoht. 

Aga üldjoontes olen õpetanud aastaid huvihariduses ilma hinneteta ja usun, et suures plaanis hinded teadmisi ei näita.

Kas Teil endal oli mõni väga inspireeriv õpetaja?

Neid legendaarseid õpetajaid on päris palju ja ma ei saa võtta ainult enda kooliaega, ilmselgelt ka hiljem on neid inimesi olnud, kes mind on inspireerinud. Kunstikool Mati Rautso, kes algusest tuli, siis kui Tallinna Ülikooli läksin. Kaalu Kirme, kes õpetas teadustööd kirjutama ja Urmas Viik graafikat. Töiselt olen kokku puutunud Sally stuudio juhataja Annely Köstriga, kellel on väga äge värvusõpetus ja kaasaegse kunsti didaktika ja näitlikkus. Lisaks Tiina Meeri, Lauri Leesi, Aleksei Turovski oma kõne ja esinemise poolest. Nende panused on olnud väga suured. Igaüks on minu õpetajaks olemise tööriistakasti vahendeid lisanud ja mind õpetajana inspireerinud.

Kui erinev on 4. ja 9.klassi õpetamine?

Neljanda klassiga teadlikult ehitan hästi soodsat baasi ja vundamenti, sest ma tean, et mul nendega on n-ö see suhe kõige pikem. Proovin juba algusest peale luua mõnusa koostöise suhte. 8. ja 9. klassidega on tegelikult juba meil see suhteloomise etapp möödas ja seal ei pea nii palju suunama, nad juba tunnevad minu metoodikat. See on ka üks minu metoodika või mõte, et mida iseseisvamaks noor saab seda parem on. Kui ma 4.klassi juures suunan päris palju, siis 8.klass saab vähem suunamist, ja neilt pigem ootan juba autonoomset tegutsemist. 

Nii et see on tõsi, et õpetajad töötavad selle nimel, et neid lõpuks vaja ei oleks?

See on tõsi, sest ei ole olemas sellist õpikut nagu elu ja inimene peab ise mõtlema, mis valikuid ta rakendab ja kuhu liigub. See on ka kunstis oluline, et ta leiaks selle õige ja enda. Mina ei saa öelda, mis on Mari jaoks see õige lahendus. Kuigi näen, et ta vahel ootab, et öelge mida peab tegema. Aga siis ma ütlen, et kuna see on sinu teos, siis on vastused sinu käes.

Kas mäletate seda päris esimest päeva kui õpetajaametis olite? Millised emotsioonid teid valdasid?

Eks need olid ülikooliaegsed praktikad 2000-date alguses. Mäletan, et andsin Arte Gümnaasiumis tundi neljandale klassile. Teemaks oli koopamaaling ja samal ajal oli populaarne esimene "Jääaja" animatsioon. Mõtlesin, et oleks vahva terve klassi endale külla kutsuda. Kutsusingi kõik 30 õpilast omale kahetoalisesse üürikorterisse filmi vaatama. Mäletan, et suur kommikauss söödi esimese minutiga tühjaks. Arvan, et täna ma nii ei teeks, aga samas tööd olid väga toredad ja suhe õpilastega oli teisel tasemel. 

Kui kaua võttis aega õpetaja rolliga harjumine ja oma õpetaja hääle leidmine aega?

Suures plaanis see on ikkagi elukestev õpe. Ma ei saa öelda, et praegu ja täna olen täiesti küps. Aga ma ei ole kunagi kartnud seda ametit või kuidagi peljanud õpilasi. Olen hästi aus, kui mul ongi halb, siis ütlen kohe tundi tulles ära, et täna ma pole maganud, sest laps oli öösel palavikus ja olen natuke teises meeleolus. Me tegeleme ikkagi inimestega ja inimeseks olemisega, nii et seda inimlikkust peaks peegeldama. Mul oli kooliajal ka väga palju esinemis kogemusi, mis aitas ka kindlasti kaasa.  

30 lapsega korraga tegeleda on päris palju. Kuidas te suudate korraga terve klassiga kontakti saavutada?

Võin öelda et oma klassi puhul on mul päris hea tunne, aga kunstiõpetuses on mul üks fail kuhu panen kirja laste erisused. Kui õpilasel on õpiraskus, siis proovin neid asju jälgida. Näiteks on mul klassis mürasummutavad kõrvaklapid, et õpilased, kel on vaja teha tööd vaikuses, saavad neid võtta. Olen püüdnud luua sellise keskkonna, mis võiks sobida erinevatele õppijatele. Suures plaanis tundub, et koostöö toimub. Samas praegu on natuke teistmoodi õpe, aga üldiselt on mul natuke üle 600 õpilase, kes nädalas läbi jalutab. Kui alguses mõtlesin, et lähen iga õpilaseni välja, millega huvihariduses olin väga harjunud, siis see päris nii see ei toimi. Aga need õpilased, kel on õpiraskus, nende peale juba oskan mingeid tööriistu kasutada ka.

Olete pikalt õpetaja olnud. Kas on olnud ka neid olukordi, kus mõni endine õpilane tuleb ligi ja tänab?

See oli tore jah, et kohtusime ühe õpilasega muusikafestivalil ja siis ta vaatas suurte silmade otsa ja küsis, et aga teil on ju nii palju õpilasi, et kuidas te mäletate? Tegelikult jäävad õpilased meelde.

Kas iga õpilane jääb meelde? Mitu nime teil peas on?

Jah, kooli puhul on enamasti ikkagi samad näod, seal ei vahetu ju õpilased tihti. Aga jäävad meelde, sest nad on inimesed. Sa ei saa neid võtta nagu mingeid asju. Loomulikult sa tead. Ja põnev on jälgida ka kuidas nad kasvavad.

Uurisin, et inimene suudab aktuaalselt mälus hoida 150 nägu ja kontakti, õpetajaamet läheb sellest üle. Oma 600 õpilast ikkagi koolis tean jah.. Alguses see hirmutas, mõtlesin, et kuidas sellele kambale kunstivahendeid saan ja kuidas see toimib, aga tegelikult on see tehtav. 

Kas õpetajaks sünnitakse või võib sellesse ametisse igaüks sobida?

Eks see peab olema sisetunne. Kui sa seda teha tahad, siis see on n-ö sinu tee ja kui sa ei tee seda õhinapõhiselt, siis see pole sinu tee. Ma arvan, et see on iga ametiga nii. Mina tean küll, miks ma õpetan. Minu arvates on see maailma kõige ägedam amet, mida üldse omada. Seal on nii palju võimalusi ja see iga on nii tundlik, et näed, kuidas aju areneb. Ma ei tahaks kunagi, et astuksin kellegi kandadele nii, et see jääks talle kõik sisse ja siis talle jäävad meelde elu lõpuni need lood, mida õpetaja valesti tegi. Kui aga pead õpilasest lugu, siis tõenäoliselt selliseid ämbreid ei juhtu.

Millega olete haridussüsteemis väga rahul ja mida võiks muuta?

Ma olen rahul sellega, et kunsti riiklik õppekava on väga hästi koostatud, kuigi kunstitunnid võiksid olla paaristunnid. Eesti boonuseks on vahetunnid ja soe söök, mida paljudes Euroopa koolides ei ole.

Mulle tundub oma kogemusest, et õpilast võiks rohkem usaldada ja lasta tal rohkem ise otsustada. Tihti on sellised õpiku konveierülesanded ja õpilane ei mõista, miks ta neid asju õppima peab. Nii kaob motivatsioon ja autonoomsus. Õppimise keskel peab olema õpilane ja õpetaja kehtestab piirid, aga peab jääma vabadus valida ja otsustada ise. Õnneks kunst on selline aine, mis isemõtlemist suunab ja toetab. Aga kui tahan, et see õpilane end avaks, kes tuleb just mõnest teisest ainest, siis pigem ta on tagasihoidlik ja ei julge oma häält kuuldavale lasta. See on asi, mis on Eestis natuke tagaplaanil. Igaüks võiks ja tohiks oma arvamust välja öelda.

Super oleks kui saaksime muuseumitesse tasuta nagu Põhjamaades. Praegu näen nii palju muuseume, kes teevad tõeliselt luksuslikke, väga kvaliteetseid programme ja rõõm on minna, aga tekivad igasugused muud agad ,et kui ühel toredal hetkel oleks võimalik, siis see oleks väga rikastav. Käin praegu ka muuseumites, aga see ikkagi takerdub osade õpilaste võimalustesse. See teeks kättesaadavamaks ja kõigile võrdseks. Muuseumid teevad praegu ülihäid töid, nii kunstimuuseumi filiaalid kui kunstihoone on täis isuäratavaid tundide rikastamise võimalusi. 

Olen alati selle poolt, et kui räägime kunstist, siis kunstis tuleks ka originaale näha. Näiteks käisime Stockholmi Moodsa Kunsti Muuseumis ja õpilasel oli väike tekst ja pilt oleva teose kohta. Õpilane käis kogu muuseumi läbi ja ütles, et vabandust õpetaja, aga seda teost väljas ei ole. Võtsin tal käest kinni ja viisin ta sinna ja tuli välja, et originaalteos oli nii suur, et ta lihtsalt ei saanud aru, et see on seesama teos. Kui näed ikkagi õigeid toone ja õiget teost, siis tekib teine teadmine. 

Näeme, et lapsed tulevad esimestes klassides suure rõõmuga kooli, aga siis vaikselt hakkab motivatsioon kaduma. Kuidas uudishimu ja rõõmu õppimisest alles hoida?

Kui vaatan hommikul, kuidas kooli tullakse, siis pisikesed jooksevad, et saaks ainult uksest sisse, nii äge! Ja siis kuidas need järgmised hakkavad üha aeglasemalt astuma ja gümnaasium pigem jääb hiljaks kui jõuab õigel ajal. Kunstis on samamoodi arengukriisid, eriti joonistusoskuse juures. Jälgin neid teadlikult ja toetan õpilasi, et nad sellest üle saaksid. Kui noort sel hetkel ei toeta, siis täiskasvanu jääbki joonistusoskuselt sellele samale arengutasemele.

Minu õppimise keskel on õhinapõhisus, mida hoian läbi isiklike ülesannete, kus õpilane saab end peegeldada. Katsetan, mängin, annan positiivset tagasisidet, seostan teadmisi. Praktiline tegevus on kunsti erisus, mida saame kogu aeg teha. Mina teen teadmiste kontrolle grupitöödes. See teadmine ilmselgelt tuleb välja kui sul on sõbra õlg kõrval. Ja arutelud, kui on mingi teema, siis nad saavad ise öelda juurde ja kui on õpilase enda hääl ka kaasatud, siis teadmine jõuab paremini kohale ka. Näen oma koolis, et õpilased hoiavad mind ja mina neid ka. Võin öelda, et töötan unistuste koolis ja meil on lennukaid ideid toetav juhtkond.

Laadimine...Laadimine...