ÜRO raport: eestlaste õnnetunne on kasvanud, kuid kõik ei suuda muutustega kohaneda

"Eesti areneb ja muutub kiiresti, kõik inimesed ei suuda muudatustega kaasa minna. Uuringud näitavad, et iga kolmanda eestimaalase jaoks käib muudatustega kohandumine selgelt üle jõu," ütles Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai.

Pilt: Albert Truuväärt
Eesti

ÜRO raport: eestlaste õnnetunne on kasvanud, kuid kõik ei suuda muutustega kohaneda

Toimetaja: Dmitri Povilaitis

"Eesti areneb ja muutub kiiresti, kõik inimesed ei suuda muudatustega kaasa minna. Uuringud näitavad, et iga kolmanda eestimaalase jaoks käib muudatustega kohandumine selgelt üle jõu," ütles Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai.

20.märts on rahvusvaheline õnnepäev alates 2012 aastast, mil see ÜRO peaassamblee poolt paika pandi. On saanud iga-aastaseks traditsiooniks, et sel päeval avaldatakse õnneraport (The World Happiness Report), mis asetab riigid maailmas õnnelikkuse järele hierarhiasse.

Eesti on 2020.aasta õnneraportis 153 riigi seas 51.kohal (2019.aastal 55.kohal), asetsedes Kasahstani ja Filipiinide vahel. Meie naabritest on Leedu märksa kõrgemal, 41.kohal, Läti on meist madalamal 57.kohal ja Venemaa veelgi allpool, 73.kohal. Soome on õnneraportis esikohal ja seda juba kolmandat aastat.

Õnneuuringute instituudi tegevjuhi Meik Wikingi hinnangul on Põhjamaade õnnelikkuse aluseks universaalne sotsiaalkaitsesüsteem, kõrge võrdsuse tase, usaldus, töö ja eraelu tasakaal, rahulolu tööga, aktiivne kodanikuühiskond ning jõukus.

Eesti jääb Põhjamaadele alla paraku kõikide õnneindeksi näitajate poolest: nii SKP 1 inimese kohta, oodatav eluiga, sotsiaalse toe võimalused rasketes olukordades kui ka valikuvabadused.

Iris Pettai: Eestis on lõhestunud ühiskond

"Arenenud heaoluühiskonnas on inimestel rohkem valikuid. Nad saavad ise valida, kas nad eelistavad kiiret elutempot ja suurt sissetulekut või rahulduvad näiteks mõnevõrra väiksema sissetulekuga, mis samas tagab inimväärse elamise. Meil väga paljudel inimestel selliseid valikuid lihtsalt ei ole," tõdes Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai.

Õnneliku riigi võti on Pettai hinnangul üles ehitada turvaline ja hooliv ühiskond eranditult kõigi inimeste jaoks sõltumata vanusest, rahvusest, soost, haridustasemest või muudest omadustest.

"Üldiselt elatakse õnnelikumalt riikides, mis on jõukamad ja kus on vähem sotsiaalset ebavõrdsust. Eestis on sotsiaalselt üsnagi lõhestunud ühiskond, kus kõrgematel positsioonidel elavatel inimestel on oluliselt rohkem ressursse ja võimalusi kui madalamatel positsioonidel. Kõrged vaheseinad elustandardites on linnas ja maal, põlvkondade vahel, etnilisel tasandil," tõdes Pettai.

"Eesti areneb ja muutub kiiresti, kõik inimesed ei suuda muudatustega kaasa minna. Uuringud näitavad, et iga kolmanda eestimaalase jaoks käib muudatustega kohandumine selgelt üle jõu."

Kiired arengud ja muudatused toimuvad Iris Pettai sõnul ka Põhjamaade heaoluriikides, kuhu suunas Eesti on teel.

"Ka heaoluriikides ei suuda kõik ühiskonna liikmed olla võrdselt edukad ja arenemisvõimelised, kuid nendes riikides, erinevalt Eestist, tagatakse ka nõrgematele ja vähem edukatele elustandard , mis võimaldab neil inimväärselt ja eluga rahul olles ära elada."

Veronika Kalmus: piiratud arstiabiga õnnelike riikide etteotsa ei saa

TÜ sotsioloogia professor Veronika Kalmus nendib, et uudisloos maailma kõige õnnelikumate riikide kohta polnud tema jaoks üllatav riikide esikümme ega Eesti tagasihoidlik positsioon, vaid rõhutamine, et ekspertide arvates sõltub õnnetunne otseselt meditsiiniteenuste kättesaadavusest.

"Niisugune tõlgendus on ilmselt pisut lihtsustatud. Pigem tuleneb arstiabi kättesaadavus riigi jõukusest ja heaolust, mis mõjutab ka inimeste elukvaliteeti ja turvalisust ning seeläbi õnnetunnet," sõnas Veronika Kalmus.

"Eesti meditsiiniteenuste kvaliteet on iseseisvusajal teinud väga suure arenguhüppe. Raviteenuste kättesaadavuse osas on meil aga kõvasti arenguruumi," nentis Kalmus, kes ei pea enda sõnul silmas üksnes eriarstide pikki ootejärjekordi või raskusi vaimse tervise alase abi saamisel.

"Pean silmas asjaolu, et ravikindlustussüsteem pole käinud ühte sammu muutustega tööhõives ega paku stabiilsust ajutise iseloomuga töö tegijatele ja osale loomeinimestest ja ka seda, et vabatahtlik ravikindlustus on paljude jaoks kättesaamatult kallis ning meil, erinevalt mitmest heaoluriigist, ei laiene ravikindlustus kindlustatu mittetöötavale abikaasale tingimusteta, vaid sõltub laste olemasolust ja vanusest," selgitas ta.

"Väidetavalt ei saa me täiel määral solidaarset ravikindlustust endale lubada. Senikaua, kuni ühiskonna jõukuse ja heaolu tase seab meditsiiniteenuste kättesaadavusele piirid ning märkimisväärne osa inimesi muretseb enda või lähedase tervise pärast, pole Eestil paraku asja õnnelike riikide esiotsa."

Ülo Vooglaid: inimestel puudub usk ja lootus

Emeriitprofessor Ülo Vooglaid leiab, et rahulolu sõltub väga vähe sellest, mis inimesel on, vaid eeskätt sellest, mida inimene tahab ja vajalikuks peab.

"Omal ajal, TRÜ sotsioloogialaboris, me uurisime seda fenomeni ja tulime lõpuks järeldusele, et teaduslikku uuringut rahulolu tuvastamiseks on mõtet korraldada vaid propagandistlikul eesmärgil," märkis professor.

"Vaadake ise, milline osa elanikkonnast elab absoluutses ja suhtelises vaesuses ja seda nii materiaalses kui mittemateriaalses mõttes. Ega nendestki inimestest suur osa ei ela halvemini kui 30 ja rohkem aastat tagasi, aga nad näevad, kuidas elavad igaliiki "ametnikud", "saadikud" ja "ärimehed". Ängi põhjustab mitte oma olukord, vaid vahe teistega, mille ületamine ei ole reaalne. Neil puudub usk ja lootus."

Laadimine...Laadimine...