Vana aja singid ja vorstid rippusid lae all, et hiired ja rotid neid kätte ei saaks

Juba keskajal vastutas iga linnaelanik oma maja lähedal asuva  tänavalapi puhtuse eest. Kuna aga linnas vabalt jalutavad sead puhtusest suurt ei hoolinud, käskis raad tänavatel asuvad seasulud lammutada ja läga ära koristada.

Ajalugu

Vana aja singid ja vorstid rippusid lae all, et hiired ja rotid neid kätte ei saaks

Juba keskajal vastutas iga linnaelanik oma maja lähedal asuva  tänavalapi puhtuse eest. Kuna aga linnas vabalt jalutavad sead puhtusest suurt ei hoolinud, käskis raad tänavatel asuvad seasulud lammutada ja läga ära koristada.

"Tänapäeval on meil muidugi raske ette kujutada, et vanalinnas võiks elada muid loomi peale rottide ja hiirte, aga vanasti oli olukord teine," lausus kunstiajaloolane, heerold Jüri Kuuskemaa saates "Tallinna panoraam".

Kiek in de Köki soklikorrusel on väljas arvukalt eri koduloomi, kes keskajal  Tallinna kitsastel tänavatel ja hoovides ringi jalutasid. "See, mida notsukene siin teeb, on omamoodi kurioosne lugu, sest vaadake, see tool, mida kasutati vanasti vangide istutamiseks, nii et jalad jäid kinni, on nüüd rakendatud selle sea teenistusse," selgitas Kuuskemaa. "Tekst siin juures ütleb, et on mõistetud surma poomise läbi tapmise eest 1386. aastal kuskil Prantsusmaal. Sõna siga eesti keeles käändub ju siga-sea, sealt tuleb välja ka seadus," rääkis Kuuskemaa.

Laiad laudauksed

Sigu Tallinnas siiski surma ei mõistetud. Küll aga karistati lohakaid seapidajaid ja seavargaid, kes käisid paragrahvi alla. 15. sajandi alguseni oli Tallinnas tavaks, et seasulud ehitati lausa tänavale. Sead lonkisid vabalt isegi Raekoja platsil ringi, nad õiendasid igal pool oma hädasid ning tungisid ka võõrastesse hoovidesse ja majadesse. Pole siis ime, et 15. sajandi alguses keelas raad selle ära, käskides tänavaäärsed seasulud maha lammutada ja teatades, et kes ise ei lammuta, selle sulud laseb lammutada raad. Oma maja esise tänava puhtuse eest vastutasid majaomanikud. Ära tuli koristada mitte ainult oma loomade sõnnik, vaid ka kogu muul viisil tänavale sattunud praht ja läga.

Keskaja lõpul, 1555. aastal, tohtis rae korraldusel pidada ainult kolme lehma. Ja juba paarkümmend aastat varem lubati sigu pidada ainult eeslinnas. Sellega taheti viia kõik seasulud väljapoole linnamüüri ehitatud saradesse.

Vanalinna pikkadel õuedel on mõneski kohas näha ootamatult laiu kahetiivalisi uksi. "Nii pakse inimesi pole meil kunagi olnud, aga need laiade ustega hooneosad olid hobusetallid, vankrikuurid ja lehmalaudad," selgitas heerold.

Tallinnas oli lihunikuamet juba 14. sajandil au sees, ja lihunike põhikirjad on säilinud. "Säilinud on ka palju tööriistu ja  toodanguga seotud esemeid," lausus Kuuskemaa. "Näiteks see siin peaks olema üks soolaliha tünn, sest vanasti külmikuid ju ei olnud. Eriti võimas on muidugi lihuniku kirves. See kaalub kindlasti oma kümmekond kilo ja kui sellega obadus anti, siis oli loomakese surm kindel."

Paljude Tallinna majade keldrites võib näha lakke või võlvi külge kinnitatud rõngaid ja neist läbi pandud raudlehti. Need ei olnud riidenagid, vaid sinna riputati vorste ja sinke. "Hiired ja rotid vaatasid neid alt, aga kätte ei saanud," mainis Kuuskemaa. "Natukene on siin välja pandud ka tooteid, mida loomadest sai. Teiselt poolt  näeme luust valmistatud esemeid, mida Tallinnas on läbi sajandite valmistatud."

Näitusel leidub mälestusena kunagistest söömaaegadest iidseid puunõusid ning suur puust seapea, mille taolist kasutati vanasti päriselt lauakaunistuseks. Kullatud paabulinnukuju annab mõista, et kulinaarne kunst oli Tallinnas omal ajal kõrgel tasemel – nagu praegugi.

Iidsed puunõud

Kui tänapäeval on vanalinn transpordivahenditest üle koormatud, siis keskajal pargiti sõidukid hoovi. Seal olid ka hobusetallid ja kodanikud uhkeldasid, kellel on toredamini kaunistatud hobused ja sõiduvahendid. Näitusel on ka fotod ning mudel Tallinna esimesest hobutrammist, samuti voorimeeste varustus. "Mina mäletan veel oma lapsepõlvest, kui 1950. aasta paiku Balti jaama juures ootasid traditsiooniliselt voorimehed reisijaid," ütles  Kuuskemaa.

Näitusel selgub ka, millised seosed on Tallinna paikadel loomade ja lindude nimedega.

Saate "Tallinna panoraam" rubriigis "Heeroldi jutud" räägib Tallinna heerold Jüri Kuuskemaa iga kord mõnest huvitavast paigast või nähtusest Tallinna ajaloos.

Näitus tutvustab tallinlastega koos elanud loomi ja putukaid

• Koroonaepideemia ja piirangute leevenedes ootab Kiek in de Kökis huvilisi näitus "Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos", mis viib meid keskaegsele linnatänavale, kus näeb koduloomade elukäiku seasulust peolauani. Torni keldrikorrusel on aga avatud metsikute ja taltsutamata loomade maailm.

• Näitus uurib, millist eksootikat tõid linlase ellu rändtsirkused ja -loomaaiad; kuidas nägid välja linnatänavad, kui siin askeldasid veel sajad voorimehed; millised loomad on elanud linlaste fantaasias; kes olid need tüütud närilised ja putukad, kes levitasid haigusi; miks Raekoja platsil kasse sisse müüriti; millised seadused reguleerisid loomapidamist; kuidas kirikus loomadele tähendust omistati ning mis sai Tallinna lahte äraeksinud küürvaalast.

• Kaasava näituseruumi loob Nukufilmi meeskond, kelle käte all on valminud ka mitmed loomamulaažid. Topiseid on jõudnud näitusele ka loodusmuuseumi kogudest. Kaelkirjaku skelett rändas Tallinnasse Maaülikoolist ning loodusmuuseumi entomoloogid korjasid ja prepareerisid näituse jaoks putukaid nagu lutikas, kirp, täi, kilk jt.

• Näituse loomisse on panustanud mitmed ajaloolased, tekstid kirjutas lastekirjanik ja loodusmees Juhani Pütt-sepp. Näituse kunstnik on Ivika Luisk ja graafiline disainer Ivar Reimann.

• Näitusega käivad kaasas ka elamustuurid, loengusari ja muuseumitunnid. Näitus jääb avatuks 2022. aasta lõpuni

Laadimine...Laadimine...