VIDEO! Dave Benton: igal pool elades tuleb austada kohalikke reegleid ja traditsioone

"Te võite elada ükskõik millisel maal, kui austate sealseid reegleid ja traditsioone," lausub 31. jaanuaril 70 aasta juubelit tähistav laulja Dave Benton, kes siiski on kokku puutunud ka diskrimineerimisega. "Kui aga olen kelleltki küsinud, miks ta halvasti ütleb, ei oska ta enamikul juhtudest vastata."

Pilt: Mats Õun

VIDEO! Dave Benton: igal pool elades tuleb austada kohalikke reegleid ja traditsioone (1)

Krista Kiin

"Te võite elada ükskõik millisel maal, kui austate sealseid reegleid ja traditsioone," lausub 31. jaanuaril 70 aasta juubelit tähistav laulja Dave Benton, kes siiski on kokku puutunud ka diskrimineerimisega. "Kui aga olen kelleltki küsinud, miks ta halvasti ütleb, ei oska ta enamikul juhtudest vastata."

 

Dave Benton tuleb meie intervjuukohtumisele ajalehe Pealinn toimetuses särava ja heatujulisena, tundes rõõmu taastunud energia ning arstidelt äsjasaadud uudiste üle oma tervise kohta. Pärast pikki neerupuudulikkuse all kannatatud aastaid on elu pooleteise aasta eest siirdatud uue neeruga saanud uue tähenduse.

Kuidas olete koroonaajaga toime tulnud? Mida on isolatsioon meile õpetanud?

Koroonaviirus – see ei ole nali. Isolatsioonis, milles me oleme, ei saa suurt midagi ette võtta, seega tuleb end eri viisidel tegevuses hoida. Kas teed midagi arvutis, õpid uusi asju, vaatad telerit või veedad perega aega. Kuid mis puutub peresse, siis tuleb mõista, et kui haigestub üks, haigestuvad ka kõik teised – nag Sul on õigus oma arvamust u meie pere kevadel. Mul on seda kogemust isegi raske kirjeldada, võin vaid öelda, et koroona oli nagu väga paha gripp. Tänu taevale ei põdenud me haigust sedavõrd tõsiselt, et see oleks pääsenud kopsudesse, mil sa hakkad köhima ega suuda tavapäraselt hingata. Kuid kui olla 10-11 päeva üle 38-kraadises palavikus, tunned sa end väga-väga haigena. Tahan tunnustada oma häid arste ja terviseasjatundjaid, kelle juhendamise ja ravimite abil suutsin ma viirusest terveneda, nagu mu peregi. Olles koroonaviirust põdenud, võime me kinnitada, et sellega ei riskita. Minu antikehadega on praegu kõik hästi, kuid ma küsin arstidelt nõu iga oma sammu kohta. Samuti kannan kõikjal maski: toidupoes ja inimestega kohtudes.

Mida peab praegu muusikuna tegema, et ellu jääda?

Muusikutel on praegu väga keerukas aeg. Meil ei ole kohti, kus esineda, pidusid ei peeta, abiellutakse väga harva. Kuidagi tuleb elada ja peret üleval pidada, seega sul peab mingi sissetulek olema, aga see on raske. Mõned esinejad annavad online-kontserte. Kui meenutan oma viimast jõulukontserti Kaarli kirikus, kuhu tavaliselt mahub 1200 inimest, võisime nüüd vastu võtta kõigest 300-400 kuulajat. Selline piletimüük ei võimalda maksta kõikidele kontserdi korraldamisega seotud inimestele... Olen tänulik, et ERR soovis kontserdist ülekannet teha, ning ka muusikud olid huvitatud, et inimesed võiksid kontserti oma kodudes vaadata. Me ei teeninud raha, kuid saime kontserdi andmisest rahulolu. See on muusikute praegune reaalsus.

Mida ütlete neile, kes arvavad, et koroona on üleilmne vandenõu?

Ärge olge rumalad! Isegi kui see on vandenõu, peate te ettevaatlikud olema, sest inimesed ei valeta oma haiguse osas. Need, kes on juba koroonasse surnud, ei saa ammugi enam oma surma kohta valetada! Olenemata sellest, kas see on vandenõu või mitte, on koroonaviirus liikvel ja meil tuleb enda ja oma lähedaste eest hoolitseda. Võid uskuda, millesse iganes soovid, ning jälgida allikaid, mis sulle meeldivad, kuid koroona on meie ümber ja seda ei saa eitada. Inimesed haigestuvad ja surevad koroonasse iga päev.

Tunnete te end Eestis täiesti kodunenuna või on veel asju, millega ei harjugi?

Pakane! Igal aastal kui külmaks läheb, tunnen, et sellega ei harju! Ja ometi olen ma kõik need aastad sellega hakkama saanud... Nüüd muutsin ma oma suhtumist ja otsustasin pakast nautida. Olen isegi oma sõpradele Aruba saarel fotosid saatnud: vaadake, see on
praeguse hetke ilu... külmakraade mainimata! Minu jaoks on see ime. Kui ma peaksin Eestist ära kolima – tagasi Kariibi mere saartele –, tunneksin neljast aastaajast suurt puudust. Jääksin taga igatsema ootust, mis kaasneb aastaaegadega. Igal aastaajal on oma ilu – sul on võimalik näha sõna otseses mõttes looduse imesid otse oma silme ees. Kui ma vaatan oma aeda praegu – meie Siberi husky mõistagi naudib lund täiel rinnal! – ning kuidas see hakkab muutuma kevadel ja suvel, hakkaksin ma sellest väga suurt puudust tundma. Ma olen Eestis jätkuvalt õnnelik. Olen rahul, et tunnen ümbritsevate inimeste toetust pärast kõike kogetut, iseäranis oma tervisega seotud võitlusest välja tulles. Mind rõõmustab, kui inimesed tulevad ja ütlevad: hei, Dave, on suurepärane, et sul on kõik hästi, tore sind näha; vahva, et sa jälle laulad! See on toetus, mis teeb mind tõesti õnnelikuks. Tunnistan, et see toetus on suurem, kui ma isegi loota oskasin. Tagasiside, mida ma sain pärast oma viimatist jõulukontserti, oli erakordne.

Kus te oma eesti keele oskusi kasutate – kas poes?

Sisseoste tehes räägin palju eesti keeles, samuti vanemate inimestega kohtudes. Meiega koos elab mu abikaasa vanaema ning ta räägib minuga ainult eesti keeles. Vanematel inimestel jagub rohkem kannatlikkust sind kuulata ning lasta sul võõrkeelt purssida. Nooremad ütlevad
alati: Dave, kamoon, räägime parem inglise keeles! Oma esimesel Eestis veedetud nädalalõpul pidin ma ilmselgelt segane olema, kui palusin poodi minnes abikaasal nimekiri paberile kirjutada, et saaksin vajaminevat poes küsida. Ma ei eeldanud, et mulle esitatakse täiendavaid küsimusi! «Pool kilo hakkliha, jajaa, seda küll... aga millist: siga, veis?» Kuulsin müüjaid rääkimas omavahel midagi vene keeles, ning
kui ma koju jõudes naiselt küsisin, mida see võis tähendada, tõlkis ta: kena must mees... See episood pani mind sinna poodi üha tagasi minema – ja müüjad olid valmis aitama. Kui ma päris hästi aru ei saanud, näitasid nad ette ja kordasid: piim! Piim! Piim! Sellest oli palju abi.

Mis teid Tallinna linnas enim paelub, mis paiku armastate?

On tähendusrikas, et me kohtume just siin vanalinna piiril. Neid torne ja hooneid vaadates meenub, kuidas ma Eestisse tulles elasin hotelli Palace kolmandal või neljandal korrusel ja ütlesin vaadet imetledes oma toonasele tüdruksõbrale, nüüd siis abikaasale: «Ma arvan, et võiksin siin elada küll. Tundub, et hakkan sellesse paika ära armuma!» Vanalinnas jalutades olin n-ö müüdud. Olen elu jooksul palju reisinud ning Tallinn ja iseäranis vanalinn on üks kaunimaid kohti, mida ma üldse kunagi näinud olen. Ja uskuge, ma olen vanalinnale ja
Tallinnale palju reklaami teinud: «Sa peaksid Tallinnasse tulema, ja iseäranis vanalinna nägema!»

Eestisse tõid teid omal ajal suured elumuutused?

Jah, Eestisse tulek oli tohutu muutus. Otsustasin kolida riiki, kui inimesed mind ei tunne ja kus mina ei tundnud kedagi. See oli raske. Riikides, kuhu iganes ma oleksin võinud kolida, olid inimesed Dave Bentonist kuulnud – mind teleris või šõudes näinud, kuid Eestisse tulles ei teadnud mind keegi. Niisiis oli see suur muutus – teadvustada, et kogu su senine karjäär ei pruugi enam
mitte midagi tähendada ja sul on vaja otsast peale alata. Olin selleks valmis. Teatud moel tundus see nagu mitte päris otsast
alustamise, vaid lihtsalt millegi jätkamise, uue algusena. Tänu taevale, siin ma seni olen. I’m still standing!

Mida õpetaksite teistele võõramaalastele, kes Eestisse elama tulevad – millega nad peaksid arvestama?

Ma olen siin elanud 23 aastat. Uskuge mind, te võite elada ükskõik millisel maal, kui te respekteerite ja austate reegleid ja traditsioone. Jah, võib tekkida probleeme keelega – ja eesti keel on siin elades küllap raskeim asi, kuid kui sa aktsepteerid ja austad norme ja tavasid, ja jääd sealjuures iseendaks – that's it! Olen seda soovitanud paljudele, kes minult on nõu küsinud, ning saanud palju tänusõnu. See on lihtne tõde. Eestisse kolides ei saa eeldada, et kohalikud oleksid sellised nagu sina või et sa saaksid teha asju nii, nagu sa olid harjunud tegema oma kodumaal. Ei maksa eeldada, et keegi sinu pärast muutuks – seda ei juhtu, see on nende maa. Kui immigrandid hakkavad läbi suruma oma traditsioone, tekivad probleemid. See ei toimi mitte kunagi! Ükski maa ei muuda oma traditsioone, reegleid ja seadusi, et olla võõralt maalt tulijatele meele järele. Mujalt tulijatel tuleb kohaneda.

Eestlastel on omad hirmud, mis tulenevad suuresti omaaegsest nõukaajast, kui valitses hirm, et muutume vähemusrahvaks omaenda maal. Kas eestlased on sõbralikud teiste rahvuste esindajate suhtes?

Nagu öeldud, elan ma siin nüüd 24. aastat. Mõnikord ja teatud küsimustes pole olnud lihtne. Samal ajal on osades teistes maades olnud nii lihtne, kui vaid olla saab! Ma usun, et palju oleneb sinust endast – kuidas sa elad, teistega käitud ning end üleval pead. Olen silmitsi seisnud mitmete olukordadega, kus olen kogenud puhast kadedust ja diskrimineerimist. Samal ajal on ette tulnud situatsioone, mis on tulvil tänulikkust ja aktsepteerimist selles osas, kes ma olen ja mida olen teinud. On hämmastav, et kui ma elasin kolm aastat Eestis, esinedes sooloesinejana ja ansambliga Lament ning tegutsedes samal ajal ka terapeudina, ei põrganud ma kokku ühegi enda vastu suunatud kommentaari ega probleemiga. Kõik algas Eurovisioonist!

Isegi pärast Eurovisiooni võitu ei saanud te Eestis elamisluba, kuni teile tuli appi omaaegne kultuuriminister...

Just nimelt! On üks tore ütlemine: neela igat asja koos suhkrutükikesega. Kui ma ei saanud püsivat elamisluba, plaanisin tõesti võtta oma
naise ja lapsed, põrutada siit minema ning kõik unustada. Teisalt oli mu abikaasal siin pere ja kõik muud suhted. Ainus vaba inimene meie peres, kellel polnuks siin mingeid sidemeid, olin mina. Küsisin endalt, kas ma tõesti ei suuda sellest üle saada. Suudan küll! Otsustasin, et võitlen ja leian õiged inimesed, kes minu nimel võitlevad. Kui ma ei saa kohe elamisluba, neelan selle suhkrutükikese abil alla ja üritan aasta pärast uuesti. Kuid ma ei põgene, sest minu naisel ja lastel on siin sugulased ning nad soovivad siia jääda. Ma isegi ei arva, et sellel oli midagi pistmist diskrimineerimise või rassismiga; see oli lihtsalt halb otsus kellegi poolt, kes ei mõelnud või kel oli ükskõik, et ma pean uue taotlusega veel aasta ootama. Niimoodi ei tehta inimesele, kes just Eestile Eurovisiooni võidu tõi! Teisalt leidus palju inimesi, kes mind tõesti toetasid ja ütlesid: «Niimoodi asjad ei käi, seega, Dave, mida me teha saame?» Ma vastasin, et soovin kõigest püsivat elamisluba. Minister pakkus mulle isegi Eesti passi! Minu vastus oli, et mul on Hollandi pass ning sellega võib käia ära ükskõik kus ja tulla tagasi, ilma et keegi takistada saaks. Seega ma loobusin Eesti passist ning sain kontakti toonase kultuuriministri, proua Signe Kiviga, kes koos oma abiga võttis mu juhtumi lahendada – sain elamisloa kolme-nelja päevaga! Kõik oli äkki korrektne, tingimused püsiva elamisloa saamiseks olid täidetud: ma olin siin viibinud piisavalt kaua, ma olin abielus, mul olid lapsed.

Kui palju teil ebameeldivaid rassistlikke kogemusi on olnud ja kuidas olete reageerinud?

Enamik seikadest ei ole diskrimineerimisega seotud olnud. Ma usun, et kui ma oleksin üritanud inimesi vastu rünnata või nendega võidelda, oleks minu peale osutatud: aga näete, just seda me silmas pidasimegi! Ma ei reageerinud, sest olen alati mõelnud, et diskrimineerimine on midagi sellist, mida sa ise ei kontrolli. Kui inimesed küsivad, miks sa kedagi diskrimineerid, ei osata enamikul juhtudest vastata. Sa ei saa öelda, et diskrimineerid kedagi sellepärast, et ta on hiinlane, aafriklane või türklane. Mis tegelikult põhjuseks on? Keegi ei tea, kust see tuleb. Enamikku on nii kasvatatud; rassism on alanud aastaid ja aegu tagasi. Asjaolul, et eestlased elasid 50 aastat okupatsiooni all, pole minuga mingit pistmist. Ma olen sama vana või isegi noorem kui need, kes kannatasid nõukogude okupatsiooni all – miks te valite mind välja rassilise kohtlemise objektiks? Kui keegi käitub rassistlikult, peaks ta selgitama, miks ta nii teeb – ja enamikel juhtudel seda ei suudeta. Kui mu tütar kunagi veel kolmandas klassis käis ja ma teda koolimaja juures ootasin, ütles üks poisike teisele. «Vaata, neeger!» Teine aga vastas, et loll, see pole neeger, see on Dave Benton! Kõige kummalisem juhtum oli see, kui üks ärritunud inimene tuli mu juurde mingil peol ja ütles: «Ära arva, et sa tegid Eesti jaoks midagi suurepärast oma Eurovisiooni võiduga!» Vastasin talle: «Tead, sul võib õigus olla, kuid see ei seleta mulle, miks see sind vihastab, et ma Eestile Eurovisiooni võidu tõin.» Ta vastas: «Sa ju ei tunne Eestit!» Mina vastu: «Sul on õigus, ma tõesti ei tunne Eestit, aga see ei selgita mulle, miks sind ärritab, et Eestile tuli Eurovisiooni võit.» Ta ei osanud mitte midagi vastata peale käegalöömise ja lahkumise. Ma ei pruugi inimestele meeldida, aga isiklikult ei ole ma teinud midagi niisugust, et teenida ära kellegi vastuseisu, et ma siin elan. Ma esindan Eestit maailmas rohkem kui keegi eeldadagi oskaks, kuigi ma ei ole eestlane ja ma ehk ei peaks seda tegema. Kuid ma teen seda, sest ma elan Eestis ja mul on siin pere.

Teie vanem tütar Sissi Nylia on Eesti Laul 2021 poolfinalist?

See on nagu unistuse täitumine, iseäranis silmas pidades, et sel aastal täitub 20 aastat minu Eurovisiooni võidust. Ja nüüd on mu tütar poolfinaalis! See on hämmastav, kuidas aeg lendab ja mis selle tulemusena sünnib...

Mis on võiduloo retsept?

Minu jaoks ei oma tähtsust, kas tegemist on ballaadi või kiire lauluga, see peab kõnetama publikut, jõudma inimesteni. Ma ei nõustu nendega, kes kasutavad terminit «eurovisioonilik laul». Mida see tähendama peaks? Kui selline asi nagu «tüüpiline Eurovisiooni laul» eksisteeriks, kuidas saab siis olla, et võidulood ei kõla üksteisega sarnaselt? Kui me 20 aastat tagasi võitsime, oleksin ma teadnud, kui mõiste «tüüpiline Eurovisiooni laul» oleks eksisteerinud. Meie looga sarnanevaid laule ei olnud. Seega, mingit «tüüpilist eurolaulu» ei ole. Esitaja peab olema hea ning laul peab olema hästi komponeeritud. Kui esitaja ei ole hea, võib laulukirjutaja võidulootuse unustada – see laul ei võida. Laul peab olema hästi interpreteeritud – see peab jõudma ju kuuesaja miljoni inimeseni! Laul peab puudutama kõiki, mitte üksines meediat. Portugali esineja Salvador Sobrali mõne aasta tagune laul on minu jaoks siiani parim. Enne seda pidasin parimaks ABBA laulu «Waterloo». Muide, ma olen Eurovisiooni lauluvõistlust jälginud 16-aastasest peale!

Kas võiduloo valikul mängib kaasa ka poliitika?

See on ilmselge, et poliitika mängib kaasa – riigid annavad ikka punkte lähinaabritele. Ja on suurepärane, kui sul on häid naabreid!
On ootuspärane, et Eesti saab punkte Lätilt, Leedult, Venemaalt ja Rootsilt, kuid samal ajal üllatav, kui meile annab kõrgeid punkte
Bosnia-Hertsegoviina! Järelikult laul peab olema midagi väärt. Kui punkte annab ka veel Ungari, võib järeldada, et meil läheb tõesti hästi! Paraku on Eurovisioonil nii tavaks. Loodame, et see muutub.

Kas Eurovisioonil loeb šokeerimine, et nii mõnedki esinejad on selle peale välja mänginud?

Esinejal on võidu osas palju kaasa rääkida. On neid, kes võivad lihtsalt klaveri taga istuda ja võita. Leidub teisi, kes seisavad lauldes mikrofoni ees ja vaid vaatavad kaamerasse – ja võidavad Eurovisiooni. Ja siis on neid, kes tantsivad ja viskavad saltosid – ja võidavad. Samas laidub esinejaid, kes võiksid teha kõike eelpool mainitut, kuid ei tee. Kõik oleneb esinejast, kes peab laulu õigesti vaatajateni tooma. Nüüd saab mitu kuud enne finaali oma laulu promoma asuda. Mulle meeldiks teada, millised oleksid tulemused, kui asjad oleksid veel nii nagu siis kui meie Eurovisioonil käisime – mil kõik selgus alles viimsel hetkel ehk näidata tuli siin ja praegu sündima hakkavat. Ma usun, et paljudki tulemused oleksid teised kui ei oleks Spotify, YouTube'i, Apple'i ja sotsiaalmeedia mõju. Suurt rolli mängib asjaolu, et paljud teevad oma otsuse ära juba enne finaalesinemist. Kahjuks ei ole nii mõnedki artistid finaalis nii head kui varasemates videotes, aga inimesed on vaadanud videiod kuude kaupa ning tunnevad: vau, see on suurepärane! Lõplik esitus võib soovida jätta, kuid publik on oma otsuse juba varem ära teinud. Ja see on nukker. Mina hääletan siiani alles Eurovisiooni toimumise õhtul.

Millised probleemid teie hinnangul vaevavad praegusaegseid paarisuhteid Eestis enim?

See on väga lihtne – teineteise mõistmine! On vaja teada, mida kumbki soovib. Kui sa tahad suhet, on vaja õppida aktsepteerima, mida kumbki tahab. Kordan veel kord: mõlemal on oma õigused ja kohustused. Sa ei saa võtta minult ära mu õigusi, ja sundida mind täitma oma kohustusi. Teist inimest ei saa sundida olema selline nagu sina soovid, et ta oleks, sest on üks asi, mida ei eksisteeri: kellegi iseloomu kohandamine. Sa ei saa mind sundida oma iseloomu muutma selliseks nagu sina soovid, ja vastupidi. Suhe toimib mõlemapoolselt, see on nagu magnet. See kas tõmbab või tõukab eemale. Olen terapeudina töötamise perioodil tegelenud palju minu juurde tulnud paaride ja nende suhtega. See võib kõlada läägelt, kuid mul on alati miljoni dollari küsimus, millele ma palun vastata ausalt ja korrektselt. Kas sa armastad teda? Jah või ei? Tundub väga lihtne, kuid sageli vastust ei tule. Kaheksa paari kümnest ei vasta, sest armastust ei ole! Kui sa oled suhtes ja armastad teist, siis sa aktsepteerid tema juures ka neid nüansse, mis sulle ei meeldi. Hea küll, teeme sel korral nii, järgmisel korral teeme teisiti – ehk sa neelad oma ego alla. Kas sa oled temaga suhtes, kuna sa armastad teda, või olete te koos, kuna te olete suhtes juba kooliajast, või mis iganes muul põhjusel?

Olete tunnistanud, et kõige keerulisem haiguse ja karjääri kõrval on olnud 24 aastat kestnud esimene abielu, mida talusite vaid kahe lapse pärast üle 20 aasta. Kas laste nimel kannatamine tasus ära, andis mingeid väärtuslikke õppetunde?

Ei, see ei tasunud ära! Ma kirjutasin ka oma raamatus, et ei soovita kellelgi jääda kokku laste pärast. Ei maksa unustada, et lapsed kasvavad suureks ning teevad oma otsused. Nad ei unusta, mida nad on näinud või kuulnud. Sa kas lubad oma lastel näha mõlemat vanemat teineteisega normaalselt läbi saamas, mis sest, et nad ei ela koos, või näevad lapsed kogu aeg kaht kaklevat vanemat ja saavad seeläbi paarisuhetest väga halva kogemuse. Viimast ei soovitaks kellelegi. Kaaluge oma sammud väga hoolikalt läbi. Kui sa oled kindel, et armastust mängus ei ole, ära jätka seda elu ei raha ega millegi muu materiaalse pärast. See ei ole seda väärt, sellega hävitad sa vaid
omaenda elu.

Olete ühes varasemas intervjuus tunnistanud, et teile ei meeldi poliitika, kuna olete poliitiku karjääriks liiga idealistlik. Millised ideaalid teil täpsemalt on?

Oo, mulle on tehtud palju pakkumisi poliitikasse minna! Ettepanekuid on tulnud väikeselt Aruba saarelt, Brüsselist, Eestist... Arvan siiani, et minust ei saaks poliitikut, kuna olen liiga avatud inimeste ideedele. Ka muusikas olen alati teinud seda, mida inimesed tahavad. Ma ei too lavale midagi, mille osas ma pole kindel, et see publikule meeldib. Kui ma märkan, et rahvale üks või teine laul ei istu, võtan ma selle oma repertuaarist välja. Poliitikud, kes on tõesti valmis inimeste tahet ellu viima, ei saa poliitikas kuigi edukaks. Sel alal peab olema väga-väga tugev. Usun, et ükski maailma diktaator ei kuula inimeste soove. Mina aga leian, et kui rahvas on sind valinud, pidi selleks olema põhjus. Kui sa oled valitsuses, pead sa inimeste tahet ellu viima – sellepärast nad sulle ju oma hääle andsidki. Mulle meeldib jääda selleks, kes ma olen, ning kasutada oma hääleõigust valima minnes. Kui sa ei hääleta, tuleb sul aktsepteerida, et asjad lähevad nii, nagu nad lähevad.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...