"Meie silmis on see ikkagi üks vaimustavamaid näiteid Eesti  maastikuarhitektuurist ja samuti siis monumentaalkunstist. Midagi sellesarnast üldiselt Eestis teist ei ole," tõdes kunstiteadlane Karin Paulus. "Me näeme ka praegu, mis sest, et see seisukord on võib-olla nukker, kuidas erinevad looduslikud elemendid nagu maa, olgu see muru või lume näol, taevas ja vesi, samuti algupäraselt ka tegelikult tuli, kõik kaasa mängivad." 

Maarjamäe memoriaalansambel on ainus omalaadne modernistlik monumentaalne maastikuarhitektuurikunstiteos Eestis. Suurejooneline kompleks, mille pärast tullakse Tallinnasse ka piiri tagant, on aga täna turvalisuse tagamiseks aedadega piiratud.

“Siin on küsimus selles, et see on tõesti arhitektuuriselt väärtuslik koht,” jätkas abilinnapea Andrei Novikov. “Ta on väärtuslik nii väliskülaliste silmis, kui väärtuslik meie linnaelanike silmis. Kui me oleme tellinud siia arhitektuurse ekspertiisi, siis ka ekspertiis on öelnud, et see on arhitektuurselt väga väärtuslik  ja hästi tehtud memoriaalkompleks. Sisuliselt tänases mõttes mitte memoriaalkompleks, vaid selline maastikuarhitektuurne pargiala.”

Arhitekt mängis võimud üle

Arhitekti Mart Pordi ja skulptor Lembit Tolli “Jääretke obelisk” oli esimene, mis praeguses kompleksis 1960. aastal Maarjamäe klindialusele platoole üles seati. Arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Matti Variku loodud ülejäänud memoriaalansambel sai valmis 1975.

Mitmed kavandatud detailid, mis oleksid toonast ideoloogiat edasi andnud, jäid teostamata kas juhuslikult või teadlikult. Rahapuudusel jäi välja ehitamata ka memoriaali teine ja juba palju suurejoonelisem etapp.

“Võib alati küsida, et kas Allan Murdmaa siis tegi võimudega nalja ja kasutas juhust, et mängida. Pigem võiks nii öelda, et ta mängis võimud üle,” sõnas arhitekt Toivo Tammik. “Kui kogu seda kompleksi esitleti jälle Keskkomitees näiteks, siis väiksemad mehed, kes solid Käbini alluvuses, küsisid Murdmaa käest, et mis asi see on ja mis asi see on? Nad ei saanud aru, et millega on tegemist. Murdmaa vastas, et “eta prosta forma”, see on lihtsalt vorm! Käbin joviaalselt jätkas seda teemat, öeldes, et “kak mnje nravitsa formalism” (kuidas mulle meeldib formalism) ehk siis nii-öelda juba see suhtlus läks ühel või teisel kombel niisugusele loomingulisele tasemele, et inimesed said üksteisest aru, tegid tegelikult asja, mis kestab üle riigivõimude ja kestab üle oma aja.”

“See on tegelikult hästi abstraktne,” lisas Karin Paulus. “Siin sellist väga narratiivset jutulõnga, mis ametlikus retoorikas Nõukogude ajal läbi kõlas, tegelikult ei ole. On lihtsalt selline keskkond, kus sul tekivad võib-olla hoopis põnevamad mõtteseosed ja kus sa naudid seda kompositsiooni, nagu need arvutud selfitegijad siin tavaliselt näitavad.”

Maarjamäe memoriaali ala on matmispaik Teises maailmasõjas eri vaenupooltel hukkunutele.

Maarjamäe memoriaali ala on matmispaik Teises maailmasõjas eri vaenupooltel hukkunutele. Teadaolevalt on alale maetud nii punaväelasi kui eesti ohvitsere. Saksa okupatsiooni ajal rajati alale Wehrmachti kalmistu saksa poolel langenutele, mille nõukogude võim aga omakorda maatasa tõmbas.

“Ma arvan, et selle kompleksi käsitlemisel mitte käsitleda seda ajalugu, mis on vastandlik, kaasa arvatud ka selle kompleksi enda puhul, mida tegelikult täna enam tallinlane väga hästi ei mäleta ja see ongi hea. Mõnes mõttes on see hea seepärast, et need ajaloolised arvamused ja sageli eelarvamused ainult segavad kogu ala korrastamist. See tavaline inimene, kes seal täna käib, kas ta läheb siis teel kommunismiohvrite memoriaali poole, sest just nimelt seda osa tuleb ka läbida siin sinna jõudmiseks või lihtsalt jalutab seal oma lapsekäruga või naudib ilusat suveilma, siis teda see ajalugu ühelt poolt ei huvita ja teiselt poolt ega see ei omagi tähtsust. See koht ja paik on iseenesest väga ilus. Sealt avanevad, ma arvan, ühed parimad vaated Tallinna linnale,” nentis Andrei Novikov.

Tallinna eesmärgiks on ala korrastada

“No mõnes mõttes nii kaua, kui on ikkagi mäletajaid ja meenutajaid ja neid, kellel on perekonnas lood Teisest maailmasõjast, siis see on alati tähenduslik. Ja tegelikult ka selles monumendis ei ole ainult siis ütleme, see ei ole ainult ülistuslaul nõukogude võidule, vaid pigem on, ma arvan, paljude jaoks selline mälestusala,” lausus Karin Paulus.

“Niisuguste ehitiste puhul ei saa lihtviisiliselt lähtuda sellest, et nüüd jätame ta lagunema ja siis vaatleme seda lagunemist ja see on huvitav. See on nagu laguneva toa vaatlemine või millegi muu taolise. Meie linnaruum peab olema moel või teisel korrastatud ja kui me vaatame omaaegseid sõjamemoriaale Euroopas või mujal, siis keegi ei räägi sellest, et me võtame nad moel või teisel maha jätta ja siis ühel või teisel kombel nende lagunemist kuidagi nautida. See antud juhul ei ole sobiv,” ütles arhitekt Toivo Tammik.

Ka lähiajaloo tihti vastuoluline pärand on väärt säilitamist ja ümbermõtestamist. Maarjamäe memoriaalkompleks on aga koostööks ja uuteks tõlgendusteks valmis. Meie kõigi ühine mäluala võib korda saada üsna pea – linn on koostanud projekteerimistingimused, sest kindel plaan on memoriaalansambel korda teha.

Kui kõik sujub, siis kahe aasta pärast saab Maarjamäe memoriaalkompleksi vaateplatvormilt turvaliselt merevaadet nautida.

“Me teeme kõik endast sõltuva, et see protsess ei jääks venima, sest kohati on see kompleks täna tõesti lausa ohtlik,” lisas Novikov.

Igal pühapäeval kell 17.30 on Kanal 11 eetris Tallinna Panoraam, mis on kirev assortii erinevatest linnaelu puudutavatest teemadest.