VIDEO! RELVAINSTRUKTOR: Olen ka ise püstolitoru ees seisnud, kuid õnneks suutsin rahu säilitada

"Sa võid olla relva kasutamise osas kogenud või kogenematu, aga ainuüksi hoiatuslasu tegemisega võid sa jääda oma relvaloast ilma," tõdeb kogenud laskeinstruktor Jaanus Viirlo.

Pilt: Albert Truuväärt
Video Eesti

VIDEO! RELVAINSTRUKTOR: Olen ka ise püstolitoru ees seisnud, kuid õnneks suutsin rahu säilitada (6)

Virkko Lepassalu

Enese ja vara kaitseks on Eestis inimeste käes üle 33 000 relva, kuid absurdsel kombel need pigem ohustavad omanikke, mitte ei kaitse. "Meil on asi nii karm, et võimalusi kasutada relva seaduslikult iseenda, lähedaste või vara kaitseks on väga vähe," tõdeb kogenud laskeinstruktor Jaanus Viirlo. Siseministeeriumi hinnangul vajame uut relvaseadust.

Tõsine arutelu Eesti relvapoliitika üle puhkes mullu juunis, kui rahvasuus Lihula Breivikuks ristitud ja tolleks ajaks juba Kaitseliidust välja heidetud Mikk Tarraste tappis kaks inimest, vigastas nelja ning ohustas määramatut hulka. Ta oli Lihula tanklas joobnudpäi mõlkinud võõrast autot ja avas tule nende pihta, keda arvas end jälitavat. Tema relvad – kaks püstolit ja kaks püssi – olid seaduslikud, ja mees ise kogenud laskur.

Viimati leidis relvakuritegu aset aga Lasnamäel, kui 80-aastane endine abipolitseinik lasi jaanuari alguses kortermajas maha kahe lapse ema. Teda olevat häirinud laste lärm. Seekord oli mängus ebaseaduslik relv: revolver. Siiski poleks see tragöödia ilmselt katalüsaatorina toiminud. Poliitikud ja ametnikud on hakanud relvaseaduse ajakohasust arutama ennekõike Tarraste juhtumi tõttu.

Karm seadus

Relvaseadus on meil pealtnäha karm. Relvaluba on keeruline saada, selleks tuleb läbida koolitus ja teha laskeeksam. Eestis juhtub relvakuritegusid väga vähe, aastas keskeltläbi alla kümne. Umbes pooled seadusliku tulirelvaga ja valdavalt on need ebaolulised ärplemised vmt.

Ometi paistab üks anakronism relvaseadusest juba kaugele silma. Peale jahipidamise ja spordi otstarbe antakse relvalube iseenda ja oma vara kaitseks. See kategooria, mis on kõige levinum, pärineb 1990ndatest, kui kuritegevus vohas ja politseile polnud aega iga paugutamist – eriti kui ohvrid puudusid – isegi uurima hakata. Aga kelle või mille eest ma peaksin end relvaga kaitsma 2021. a Eestis? Ja veel nõnda, et ma ise kohtu alla ei satuks?  

Iseenda ja vara kaitseks relvade võimaldamise põhjendus, nagu seda ametlikult sõnastatakse, kõlab muidugi kaunilt ja isegi romantiliselt. "Selle õiguse teke viitab vabale ühiskonnale, kus riik austab ning ei karda oma kodanikku ja usaldab talle ka legaalse relva, edastades sellega sõnumi, et relvaga tohib ja saab kaitsta oma vara ning vabadust." Nõnda kõlab siseministeeriumi põhjendus.

1930. a võis selline lähenemine ehk isegi ajakohane näida. 21. sajandi Eesti tegeliku elu ehk seaduste, juriidiliste knihvide ja kohtupraktika taustal aga ei tea, kas selle peale nutta või naerda.

Tavakodanik pole instruktor

Olen Männiku lasketiirus ja tunnen suisa füüsiliselt, kuidas vererõhk tõuseb. Endine kaitseväelane ja eluaeg relvadega sina peal olnud instruktor Jaanus Viirlo peaks meie lavastatavas stseenis kehastama rahulikku tänaval käijat, kel enda kaitseks relv kaasas. Mina omakorda teda suure noaga ründavat kurjamit, kel plaanis ohvrilt rahakott röövida.

Teoreetiliselt võiks ju suure noaga tänaval kallale tulek õigustada vähemalt hoiatuslasku või jalgadesse tulistamist. Viirlo imiteerib relva mobiiltelefoni ja mina pussnuga pastakaga. Vahemaaks jätame umbes 10 meetrit. Mõne sekundi jooksul, mis mul kulub temani sööstmiseni, peab ta relva taskust kätte saama. Ta peab veel jõudma padruni pidemest salve tõmmata ning langetama välkkiire otsuse minu ohtlikkuse kohta. Kas piisab hoiatuslasust või peab tulistama näiteks jalgadesse?

Kogu selline situatsioon, nagu me selle Viirloga lavastame, on tänapäeva Eestis jabur. Röövitakse, õigemini petetakse juba ammu turvaliselt internetis, mitte ei riskita tänavaröövis teoreetiliselt saadava peenraha eest aastateks kinni minna. Aga praegusel kriminogeensel taustal lihtsalt ei suudagi välja mõelda situatsioone, mis justnagu õigustaks kogu seda massilist relvalubade väljaandmist enese ja vara kaitseks.
Mõtlen, et huvitav, kuidas Viirlo selle olukorra lahendab. Meie vahe on vaid kümmekond meetrit. Relva kättesaamiseks on tal vaid mõni sekund.

Ma siiski alahindan teda. Kui Viirlo poole torman, suudab ta tõesti "relva" välgukiirusel taskust haarata ja padruni rauda tõmbamise liigutust imiteerida. Ja see, millega ma ei arvestanud, on tema oskus järsult kummargile asuda ja vasak, käsi sirgelt meie vahele barjääriks sättida – nii et torman selle otsa. Nõnda, ründajal hoog maha võetuna, jääks tal teoreetiliselt veel aega lask sooritada (vaata lähemalt videost).
Nõnda oskab siiski käituda vaid koolitatud instruktor. Endine kaitseväelane, kes töötanud veel ka turvafirmades. Tavainimene, kes käinud läbi standardkursuse ja sooritanud relvaloa saamiseks eksami, selliseid kunste ei valda. Rääkimata, et ta suudaks loetud sekundiga relva eeldatavasti kaenla alt kabuurist kätte saada ja laskevalmis seada.

Kõige ohtlikum situatsioon: koera rünnak

"Relvaseaduse järgi on ka hoiatus- või ohutuslasu tegemine – kuidas ka ei nimetaks – relva kasutamine," selgitab Viirlo, kui hapral jääl enesekaitseks relva omajad tegelikult asuvad. "Ehk siis ainuüksi see asjaolu kutsub esile juurdluse: kas kasutamine oli õiguspärane või mitte. Ma tean mitmeid juhtumeid, kus hoiatuslasu tegemise tagajärg on see, et sinult võetakse relva kandmise õigus ära. Ehk siis meie seadused on väga karmid: seaduse järgi on väga väike võimalus kasutada relva seaduslikult iseenda, pere või vara kaitseks."

Kõige suurem tõenäosus, kus saaks relva enda kaitseks kasutada nõnda, et pärast ka ise õigeks jääd, ongi ketist lahti pääsenud tigeda koera rünnak, kus looma "sihikul" oled sa ise või su laps.

"Selliseid juhtumeid on ajakirjandusest läbi käinud, kus loomad ründavad inimesi," märgib Viirlo. "Oleneb, kui suur muidugi loom on, aga vahel võib koera rünnak olla surmav. Ja võtta näiteks lahti buldogi lõuad, kui ta on need ohvri külge kinni vajutanud – see pole sul võimalik. Aga tänase päeva seisuga ma näengi, et koerarünnak on üldse kõige ohtlikum situatsioon, mis võib esineda."

Mida üldse rääkida enesekaitse juhtudest, kus relvaga püüab toimetada n-ö amatöör. Inimene, kes ainult relvaloa saamiseks või pikendamiseks on märklauda kõmmutanud. Ega proffidel paremini lähe.

2018. a juhtus intsident relvi ja laskmist hästi tundva laskesportlase, igasugused kursused läbi käinud G ja tema oponendi X vahel. Erimeelsusi oli parklas esialgu klaaritud vaid sõnasõjaga. Siis oli ärritunud G haaranud põuest relva. X oli seda nähes pöördunud ja hakanud autosse minema, kui G oli talle jalgade juurde ühe lasu asfalti tulistanud.

Kohtus rõhusid G ja tema kaitsja hädakaitsele, kuid kohus lükkas selle tagasi, sest X-i rünnet G vastu polnud tõestatud. Ringkonnakohtu väitel oli aga G süüdi seda enam, et endi oskuste ja teadmiste pinnal pidanuks G mõistma, et tulistamine asfalti teise inimese kõrval kujutab endast ohtlikku relva kasutamist. G jäigi süüdi ja peaks maksma tingimisi 2590 eurot.

"Sa võid olla relva kasutamise osas kogenud või kogenematu, aga ainuüksi hoiatuslasu tegemisega võid sa jääda oma relvaloast ilma," resümeerib Viirlo.

Juriidiliste finesside labürint

Kõige selle taustal võib vaid tõdeda, et enese või vara kaitseks tohiks luba välja anda vaid väga hea juuraharidusega, põhjaliku relvakoolitusega, ääretult külma närvi jm spetsiaalsete psühholoogiliste parameetritega isikutele. Sest ainult sellise imeinimese puhul esineb teatav tõenäosus, et ta relva enda kaitseks kasutades hoopis ise süüdi ei jää.

Omaette küsimus: kui suureks võib tänapäeva Eestis pidada tõenäosust, et kurjategijad valivad just taolise supervõimetega inimese oma rünnaku ohvriks? Ja mitte niisama lihtsa, vaid just taolise rünnaku ohvriks, millele oleks tõepoolest juriidiline õigus vastata tulirelvaga?
Tõsi, pärast pingsat kaevamist meedia arhiivides õnnestub üks taoline õnnestunud enese ja vara kaitse juhtum ka leida.

2014. a tulistas Pae tänaval pandimaja pidanud mees surnuks poodi relvaga tulnud röövli, kes oli ka teda ennast tulistanud. Kokku oli röövleid olnud kaks. Muidugi ei saa seda pandimajapidajat hädakaitse piiride ületamises süüdistada, sest röövlitel endil oli tulirelv. Aga sellised "vana kooli rööve" pandimajadele, juveelipoodidele jne tänapäeval peaaegu enam ei esine.

Palun relvaga enesekaitse juriidilist sisu pisut lahti seletada advokatuuri tõusval tähel Sander Potisepal. Ja võimalikult lihtsalt, rahvalikult.
Sander annab endast parima. Loomulikult ei saa ta aga üle ega ümber juriidiliste keerdkäikude mainimisest, mis tulirelvaga hädakaitse teemat ümbritsevad. Lühidalt: tavakodanik upub sellesse kõigesse, kui asi peaks kohtusse minema. Seega, kui vähegi võimalik, ära mõtlegi relva kasutamisele enese kaitseks isegi siis, kui see relv on sul seaduslik.

Milleks relv, mis kogub tolmu?

Muidugi on võimalus läheneda relvadele eraisikute käes nii nagu Soomes, Rootsis jpt maades. Soomes on relvad lubatud rahva kätte laias laastus jahipidamiseks, lasketiirus kasutamiseks ja ametialaseks kasutamiseks. Erandeid tehakse kollektsionääridele jmt juhtudel. Tavakodanikud maandavadki oma huvi lasketiiru või -klubi kaudu. Sealt saadaksegi politseile esmane kinnitus, et relvaloa võib välja anda.
See ei tähenda, et Soomes vähe relvi oleks. Registreeritud on neid umbes 1,5 miljonit. Paljudele kuulub neid seal kaugelt rohkem kui üks. Kuid nagu mõni ekspert kommenteerib, ei looda seal vähemalt relvaomanikele illusiooni, nagu oleks tulirelv tõhus vahend juhuks, kui keegi sind ründab.

Mis põhiline: kui relvahuviline on seotud klubi või lasketiiruga, siis tähendab see, et tal on pideva harjutamise kohustus. Eesti argipäev näeb selles osas hoopis teistsugune välja.

Kuldses Börsis müüs hiljuti oma Makarovi püstolit kunagine 14-aastase staažiga kriminaaljälituse ametnik. See oli tema teenistusrelv, mille oli hiljem vormistanud isiklikuks. Tema sõnul ajendaski teda müüma asjaolu, et tal pole püstolit ju vaja. Huvilisi oli palju: "Kohe, kui kuulutuse üles panin, tuli 4-5 küsijat."

Relvaloa taotlejad ja pikendajad tuleks tegelikult saata lisaks igas olukorras rahu säilitamise koolitusele.

"Mina olen seisnud püstolitoru ees," meenutab Jaanus Viirlo. "Õnneks pole mind tulistatud. Aga see oli rahuajal. Mis ma oskan ütelda? Tulid välja kiirreageerijad ja see mees võeti kinni. Töötasin tol ajal turvateenistuses. Aga see oli ütlemata ebamugav situatsioon. Ütlemata ebamugav. Kujundlikult öeldakse, et tol hetkel jookseb kogu su elu silme eest läbi. Ja eks ta mul mingil hetkel jooksiski. Kõik mõtted, kõik situatsioonid. Aga samas mind valdas täielik rahu, et juhtugu, mis juhtub. Samas kui ma oleksin närvi läinud, siis arvatavasti oleks minu pihta lastud."

ADVOKAAT: Jätke relv parem rahule

"Tänases väljaarenenud õiguskaitseorganitega ühiskonnas tuleks vältida tulirelva kasutamist," soovitab vandeadvokaat Sander Potisepp.
 Tema sõnul võiks tulirelva kasutamine igal juhul jääda viimaseks võimalikuks vahendiks ja kasutamiseks näiteks olukorras, kus öösel on teie koju sisse tunginud näiteks kangi, noa või tulirelvaga isik. Advokaat tõi näiteks lause Riigikohtu praktikast: "Olukorras, kus ründaja paljakäsi tagus vastu ust ja lõi katki aknaklaasi, ei olnud proportsionaalne kasutada ründe tõrjumiseks tulirelva ja ilma hoiatuseta tulistada ning tappa ründaja."

Isegi kui keegi on noaga ähvardades teie koju tunginud, tuleks enne tulirelva kasutamist hoolega olukorda vaagida ja kaaluda.  

"Surmav lask ründaja pihta on aga ainult siis õigustatud, kui hoiatamine või tulirelva muu kasutamine nagu hoiatuslask või lask jalgadesse ei ole võimalik, või kui uueks lasuks ei jää enam aega ning rünne jätkub," märgib Sander Potisepp.

Kuid see pole veel kõik. Kui rünnataval on valida, kas kasutada kurikat või relva ja ründaja on relvitu, ei tohi tulirelva käiku lasta, vaid valida tuleb kurikas.

Juriidilisi nüansse on siin tegelikult veel palju. Advokaat Potisepa sõnul peab kaitsetegevuseks valitud vahend olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks. Teisalt aga peab see olema ühtlasi säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kui püüda näitlikustada: kui ründaja tahab sulle virutada pudeliga ja sinul on võimalik rünne tõrjuda tooliga ning on lootus, et keegi tuleb kõrvaltoast appi, siis ei tohiks tulirelva käiku lasta.

"Kohtupraktikas on kinnistunud arusaam, et ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust," märgib advokaat. Lubatav on kahjustada isiku tervist kaitsmaks oma vara. Siiski ei ole selline õigus absoluutne: vähe tähtsa omandivastase ründe tõrjumisel ei tohiks ründaja tervist raskelt kahjustada.

NÕUNIK: Me vajaksime uut relvaseadust

Siseministeeriumi nõuniku Sven Põierpaasi sõnul on ministeeriumi tööplaanis uue relvaseaduse väljatöötamine. Muuhulgas mõtiskletakse, kuidas asendada millegi kaasaegsemaga enese ja vara kaitse ajale jalgu jäänud mõiste.

"Käesoleval ajal on vajadus ennast ja oma vara meie riigis tulirelvaga kaitsta tugevalt vähenenud," ütleb korrakaitse ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Sven Põierpaas, Eesti ilmselt parimaid asjatundja relvaseaduste alal.

"Maapiirkondades elavad vanemad inimesed on ettevaatlikumad ja võime eeldada, et siin mängib rolli elukogemus ning nn ajalooline mälu," lisab ta. "Pealekasvav põlvkond huvitub tõesti pigem laskespordist või jahindusest."

Põierpaasi sõnul ei kaoks Eesti relvareeglitest õigus omada relva enesekaitseks. Teisalt võiks aga anda relva käitlemisele laiema mõiste ning võimaluse. Uues sõnastuses kajastuks ka relvaga kaitse õigus riigikaitse mõistes. Samuti võimalus relvade soetamiseks hobilaskmise harrastamiseks. Uus sõnastus ja sisu ei ole veel aga paigas, ehkki uue relvaseaduse väljatöötamine seisab tööplaanis.

Esialgu on siseministeerium Põierpaasi sõnul koostöös politsei- ja piirivalveametiga välja töötanud relvaseaduse muudatused. Näiteks soovitakse muuta relvaloa taotleja tervisekontrolli senisest läbipaistvamaks ja tõhusamaks. Inimesed, kes on oma tervise andmed mingil põhjuselt sulgenud, on kohustatud need andmed relvaloa taotlemise või pikendamise puhul tervishoiuteenuse osutajatele avama. Seejuures kohustatakse neid andmeid avatuna hoidma relvaloa kehtivuse ajal.

Veel soovitakse laiendada inimeste ringi, kellele ei anta relvaluba.

Relvaluba on Eestis üle 25 000 inimesel

• 17. jaanuari seisuga on Eestis 25 473 relvaloaga inimest, nendest Harju maakonnas 9864.

• Tsiviilkäibes asub kokku 58 190 relva.

• Enese ja vara kaitseks on kasutusel 33 294, jahipidamiseks 35 404 ning sportimiseks 11 688 relva.

• 2020. a on politsei 178 korral relva- või soetamisloa peatanud ning 360 luba on kuulutatud kehtetuks. Näiteks 88 isikul on loa kehtivus peatatud alkojoobes sõidukijuhtimise tõttu. 35 relvaluba on aga tühistatud, sest omanik ohustab enda või teiste turvalisust.

• Teated ebaseaduslikest relvadest jõuavad politseini tavatöö käigus ning on seotud eri juhtumitega. Perioodil 2015-2020. a registreeris politsei keskmiselt 98 kuritegu aastas, mille käigus oli avastatud ja hoiule võetud tulirelvi, nende olulisi osasid ja ebaseaduslikku laskemoona.

• 2020. a jõudis politsei kätte 49 ebaseaduslikku tulirelva, 2019. aastal 124.

6 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...