VIDEO! Aleksei Turovski: Et loomariigis ellu jääda, peavad inimesed käituma mõistlikult

"Maailmas peab valitsema tasakaal. Järgmisel aastal saab selle ülesande sõnn. Ja sõnn peab andma lootust ja jõudu meile kõigile," rääkis zooloog Aleksei Turovski. "Aga ometi oleneb ikka kõige enam igaühest endast. Ükski loom meid ei aita ei maa peal, ei vees ega taevas. Inimene ise peab ennast aitama."

Pilt: Ilja Matusihis

VIDEO! Aleksei Turovski: Et loomariigis ellu jääda, peavad inimesed käituma mõistlikult

Ivo Karlep / Video: Dmitri Povilaitis

"Maailmas peab valitsema tasakaal. Järgmisel aastal saab selle ülesande sõnn. Ja sõnn peab andma lootust ja jõudu meile kõigile," rääkis zooloog Aleksei Turovski. "Aga ometi oleneb ikka kõige enam igaühest endast. Ükski loom meid ei aita ei maa peal, ei vees ega taevas. Inimene ise peab ennast aitama."

Zooloog ja loomade elu tutvustaja Aleksei Turovski andis Pealinnale viimati pika intervjuu poolteist aastat tagasi, vahetult enne rasket operatsiooni, mis tabas teda ootamatult. Mitte miski ei reetnud, et sees on mingi haav, mis võib hakata verd jooksma ja isegi saatuslikuks saada, kui õiget abikiiresti poleks tulnud.

"Õnneks on meil head arstid, kes mu kiiresti terveks tegid," naeris Turovski. "Nii terveks, et juba mõned kuud hiljem võtsin ta ette pika reisi Egiptusesse, et lähemalt tundma õppida Punase mere saladusi."

Enne kui ta järjekordseks küsitluseks maha istus, ütles ta, et peab võtma taskust spikri. "See kulub ära mul igal juhul, ükskõik, mida siis ka ei küsita." Ikka veel püsti seistes kommenteeris ta oma salapaberit.

"See on küllalt vana juba. Tegin selle tosinkond aastat tagasi, siis kui meil läks moodi tähistada Kaug-Ida kultuuride järgi loomadele pühendatud aastaid.

Muide, mina olen sellisel aastal sündinud. Nii et teil on tegemist musta koeraga (naerab). Nüüd muidugi täiendatakse seda kalendrit igasuguste uute pisiasjadega, mida algsetes kalendrites üldse ei olnudki. Inimene kui üks loomariigi esindaja on võtnud endale õiguse seda kõike teha. Muidugi, kui keegi nüüd selle jutu peale hakkab vastu vaidlema ning ütleb, et tema küll pole loomariigi esindaja, siis ega ma valju häälega vastu rääkima ei hakka. Ma olen kogu aeg muu töö kõrvalt pidanud ka loenguid, alati püsti seistes, seepärast tunnen end seistes väga mugavalt. (Istub viimaks).

Lihtsalt kui kuulajad istuvad ning mina seisan, siis see olukord teeb komplimendi minu kasvule."

Varsti on uus aasta, aga idamaade kalendri järgi algab see teadupärast veidi hiljem. Mida siis teie salapaberid veel meile ütlevad? Mida on oodata?

See kahetestaastane kalender, kus igat aastat valitseb üks loom, on tuntud ka kui Hiina kalender, aga see pole Hiinast pärit, ehkki on seal kasutusel. Hiinasse viisid selle nähtavasti tiibetlased, aga kalender ise on pärit hoopis Siiamist ehk Taimaalt. Legend räägib, et Tai valitsejal Sang Khanil oli 12 tütart. Valitseja tegi igaühele oma looma. Kõige vanemale roti, aga kõige nooremale, kaheteistkümnendale, põrsakese. Ja teistele teised loomad, mida me sellest kalendrist tunneme. See on üks müüt.

Aga teadusel pole müütidega midagi teha, sest teadus tugineb mõõdetavatele nähtustele. Müüt aga vastupidi lausa keelab igasuguse mõõtmise ja uurimise.

Legend pajatab, et kui Tai valitseja hakkas lendama ühel päeval, siis läks asi nii õnnetult, et tal kukkus pea Laose kohal otsast ära. Ja seda pead nüüd hoitakse kaalul ning seda aitavad hoida kaksteist valitseja tütardele kingitud looma. Kui see pea peaks maha kuukuma, tuleb maailma lõpp, mida keegi ei soovi. Seepärast on igat aastat pandud valvama üks neist kaheteistkümnest loomast, õieti selle looma hing. Niisugune on selle idamaa kalendri loomise lugu väga lühidalt kokku võttes. Muidugi on igasuguseid variatsioone, aga ärme neil kõigil siin peatugem. Praegu veel on roti aasta ja maailma energiat aitab tasakaalus hoida roti hing. Maailmas peab valitsema tasakaal. Järgmisel aastal saab selle ülesande sõnn. Ja sõnn peab andma lootust ja jõudu meile kõigile. Aga ometi oleneb ikka kõige enam igaühest endast. Ükski loom meid ei aita ei maa peal, ei vees ega taevas. Inimene ise peab ennast aitama.

Teadlasena olete eelkõige parasitoloog. Täpsemalt zooloog-parasitoloog. Kes need parasiidid siis on?

Parasiidid on imelised loomad. Nad on looduse kontrolörid. Nad kontrollivad igat liiki peremeesloomi, kõiki teisi loomaliike.

Aga kahjulik või kasulik või sedalaadi hinnang pole zooloogiline määratlus. See teadus niisuguseid hinnanguid ei tunne. Kahjur, see on ikka eelkõige poliitiline termin ja võibolla ka majanduslik. See ei kuulu üldse bioloogia valdkonda.

Teie suust kostub paljude loomade kohta ülivõrdeid, aga missugused loomad on kõige huvitavamad?

Sellele küsimusele on võimatu vastata, kuna nad kõik on erakordselt huvitavad. Looduses pole ebahuvitavaid loomi. Aga muidugi üks kõige huvitavamaid loomi on homo sapiens ehk eesti keeles päris inimene. See eestikeelne termin meeldib mulle kohe väga. See tähendab, et me oleme kõigeks võimelised. Ka lollusteks.

Olen juba 49 aastat olnud seotud Tallinna loomaaiaga. Ja te ei oska ette kujutatagi, milliseid poolearulisi inimesi ma seal olen kohanud.

Te olete sellest ka rääkinud eelmises intervjuus, et inimesed kaotavad mõnikord loomadega suheldes aru. Ärme sellel enam pikemalt peatu.

Viimasel ajal kütab inimühiskonnas kirgi abielu ja muu armastuse ning ka intiimeluga seonduv.

Te olete öelnud ka, et nooruses olid teie sõbrad just linnud. Öeldakse, et truu nagu luik. Kas luiged on truud?

Jah, öeldakse ka jänes-kehkenpüks ja kaval nagu rebane ja nii edasi. Kogu folkloor loomade kohta on muidugi inimeste väljamõeldis, millega nad enda omadusi tahavad üle kanda teistele liikidele. Teaduslikust vaatepunktist võttes on see muidugi täielik mõttetus. Aga mis puutub truudusesse, siis kuidas me seda määratleme? Looduses on liike, kes moodustavad paari kogu eluks. Need on monogaamsed liigid. Ja need ongi peamiselt just linnud. Aga ahviliste seas, kelle hulka ka inimene kuulub, on monogaamsus siiski väga harv nähtus. Seda tuleb nende loomade puhul ette haruharva. Inimene on siin erand, aga sugugi ka mitte ainus omasugune. Gibbonid näiteks moodustavad paari kogu eluks. Kõrgematel leemuritel on samuti monogaamia, aga ka huntidel ning nende lähedastel sugulastel šaakalitel ja koiottidel ning mõnel loomaliigil veel. Suurel enamusel liikidel siiski mitte. Lindudel on siiski vastupidi. Enamus liikidel esineb just monogaamia. Kuid, kuidas on neil kõigil lood seksiga, kas ka üle aisa lüüakse, seda zooloogid väga ei uuri. Aga kuidas elada ja olla ning seksida, selle kohta ei tule referendumi korraldamine pähe ühelgi teisel liigil peale inimese (naerab). Kuid ei maksa unustada, et loomariigis on ka hulk selliseid liike, kellel sugu üldse ei olegi.

See muidugi ei tähenda, et nad elaksid ilma probleemideta.

Aga kõigil liikidel, kel on kaks sugupoolt, teeb paarilise valiku otsuse naissugupoole esindaja.

Mida siis peab isane tegema, et emasele meeldida?

Ta peab olema glamuurne. Ta peab avaldama muljet ning samas olema veenev. Iga isane konkureerib emaste tähelepanu pärast oma kaaslastega. Loodus on selle kõik nii seadnud, sest geenid püüavad olla surematud. Iga liik püüab seetõttu täiuslikkuse poole. Seepärast peavad isased end tõestama ja näitama oma imepäraseid omadusi.

See siis seletab ka, miks paljude liikide isased näevad välja palju atraktiivsemad kui nende kaasad?

Just nimelt, peame või silmas uhkete sulgedega paabulinde.

Te olete loomadega nii palju suhelnud, et oskate ka nendega nende oma keeles rääkida. Inimesed on märganud, et loomaaias käies te ajate loomadega nende puuri juures juttu, lastel kuuldavale nende häälitsusi. Ja nad vastava teile ning tulevad teie juurde.

Mulle meeldib jah teha näiteks ahvide häälitsusi. Aga see, muide pole üldse lihtne. Näiteks šimpansite häälepaelad asuvad palju kõrgemal kurgus kui inimesel ja tal on raske teha kõva häält. Aga katsu sa siis seda looma järele teha. Võib siiski proovida. (Teeb ebainilikku häält, mis kõlab köhatuse moodi – köhähh, köhhähh). See on vana maailma ahvide sugukonna häälitsus ja tähendab, et oht tuleb õhust. Mingi murdja kull on üleval, varjuge, peitke end. Kõikide liikide ahvid asuvad kohe end varjama. Või siis selline häälitsus – tštšš, tštšš. Kõik ahvid, kel on kõrvad, saavad aru, et see tähendab, et keegi on leidnud mao ja hoiatab. Kuid sel häälitsusel võib olla ka teine tähendus – tulge kõik kiiresti siia. Madu on ahvile ohtlik niikaua, kuni tema asukoht pole kindlaks tehtud. Ka kõige kiiremad maod suudavad tasasel pinnal liikuda kuni 13 kilomeetrise tunnikiirusega. See on niisuguse rahuliku jalgratturi tempo. Aga ahvide jaoks pole midagi. Nad võtavad kohe kohalt üles kuni kahekümne kilomeetrise tunnikiiruse. Mõned ahvid suudavad joosta isegi kuni kuuskümmend viis kilomeetrit tunnis. Muidugi on ahvide jaoks ka teisi ohte. Näiteks leopard. Ka selle jaoks on oma häälitsus. Ja see tähendab juba, päästku end, kes suudab. Leopard tabab ahvi nii puu all kui puu otsas, vees ja teisel pool kaldal. Ja muide, ahvide keelest saavad aru ka teised liigid, kõik kes elavad ühisel maa-alal kõrvuti.

Kas viimasel ajal olete saanud ringi rännata ka?

Aasta tagasi olin ma Barracuda akvalangistide klubiga novembris Punasel merel kümme päeva. Minu vanuses juba akvalangiga vee alla ei roni, aga maskiga võisin siiski allapoole vaadata. Akvalangistide seas olid minu noorem poeg ja tema sõbranna, nad sukeldusid kolm korda päevas ja sealhulgas õhtul, et vaadata, kuidas elatakse Punases meres, kui seal valitseb pimedus. Nad näitasid mulle vee all tehtud pilte. Mina omalt poolt rääkisin ja joonistasin neile.

Olete ka kunstnik ja kirjanik, illustreerite ise oma raamatuid.

Noh, ma nimetaksin end ikka zooloogiks, kes kirjutab ja joonistab.

Kuid lisaks oskate te hästi järgi teha erinevate loomade käimist.

No lihtsam on ikka järgi teha ahvi häält kui tema kõnnakut. Ma seda parem ei proovi, aga kotkaste kõndi võin küll näidata. Kui nad laskuvad maa peale, siis hoiavad nad oma küüsi, et need teravust ei kaotaks, muidu jäävad nad nälga ja astudes kannavad nad keha raskuse kordamööda ühelt jalalt teisele (näitab lõbusalt ette).

Aga kaamel käib hoopis teistmoodi. Nad astuvad kahe ühepoolse jalaga korraga. Ühel ajal vasakud jalad ja siis korraga paremad (matkib kätega esijalgu ja astub). Seejuures on tähtis rütm.

Üheksakümnendatel aastatel käisin Iisraelis ja tutvusin seal beduiinidega. Sain kohe nendega sõbraks, kui nad kuulsid, et ma jumaldan igasuguseid põrnikaid ja mardikaid. Sain seal kõrbes neid olendeid jälgida ja ringi liikuda. Aga ma ei valinud sõidukiks mitte kaamelit, kes astudes õõtsutab, vaid eesli, kes astub nii tasakesi ja rahulikult, et loe ta seljas kas või raamatut. Ei mingit kõikumist. Eesel on tark, läheb kivist mööda, aga kaamel astub jalga kõrgemale tõstes kivist otse üle.

Kas usute koroona vaktsiini?

See pole usu küsimus. Vaktsiin on tõhus vahend võitluses viirushaigustega. Viiruste vastu ei ole antibiootikume. Kas ma ise lähen vaktsineerima? Küsin seda enne oma perearstilt, kes on suurepärane spetsilaist ja teab, kas minusugune allergik tohib seda vaktsiini lasta endale süstida või mitte. Lõvidelt, tiigritel, orangutangidel on saadud positiivsed testid, see ei tähenda, et nad on haiged. Jah, viirus on nende limaskestadel avastatud, aga kas ta kutsub neil loomadel esile ka haigusnähtusi, selle kohta meil ühemõttelisis tõestusi ei ole. Mis edasi saab, seda veel ei tea. Koroona lugu on veel väga uus.

Kuid see ei tähenda, et loomadel haigusi ei ole.

Muidugi ei tähenda, loomad haigestuvad samuti.

Ja nende ravimine näiteks loomaaias võib osutuda isegi keerulisemaks kui inimese ravi?

Jah, nii see on. Enamasti on loomade ravimine keerulisem küll. On ju väga hea anekdoot loomaarstist, kes läks oma perearsti juurde. Esimene arsti küsimus oli – mille üle te kaebate. Ja loomaarst ütles selle peale: andke andeks, sedasi võib igaüks ravida, kui talle kõik ära räägitakse, mis viga on. Selge see, et loomi tuleb ravida nii loomaaias, kui ka sel juhul, kui nad elavad teie kodus lemmikloomana. Aga samuti tuleb ravida põllumajanduslikke loomi. Kuid me ravime isegi loomi looduses – marutaudi vaktsiiniga. Kahetuhandete aastate alguses oli mitu sellest aastat, mil registreeriti igal aastal seitse korda rohkem marutaudis loomi kui oli neid eelneval aastal olnud, Lennukitelt vaktsiini sisaldavate söödapeibutiste söödapeibutiste alla viskamine andis suurepäraseid tulemusi. Kuid kui me räägime looduses vabalt elavate loomade tervisest ja nende ravist, siis on esimene asi nende elukeskkonna ravi. Väga tähtis loomade tervisele on see, et keskkond oleks bioloogiliselt mitmekesine. See on metsahoiu küsimus, see on ka näiteks Matsalu linnukaitseala staatuse küsimus. See kõik on otseselt seotud loomade tervisega .

Ja siis sedakaudu ka inimeste tervisega?

Loomulikult. Keegi ei ela absoluutselt üksinda loomariigis ja ka inimene kuulub loomariiki. Meil ei ole sellest pääsu. Päris omaette võivad olla ainult loomade topised muuseumis, aga ega nemadki pole täiesti omaette. Seal elab koiliblika poeg.

Seega on keskkonna kaitsmine tihedalt seotud inimeste tervise kaitsmisega.

Ühes hiljutises Plekktrummi saates käis teie kolleeg Tiit Maran, praegune Tallinna Loomaia direktor , välja mõtte, et ka loodusobjektidel peaksid olema õigused nagu inimestel. Näiteks Emajõgi võiks kohtusse kaevata need, kes tema vastu tahavad kätt tõsta ja teda hävitada. Kas kirjutate selle mõttele alla, mida Maran samas ise küll üsna hullumeelseks nimetas?

Muidugi kirjutan. Tiit Maran on samuti zooloog. Ta on liigikaitsja ja muidugi ka keskkonnakaitsja. Ta sai ka Kumari preemia selle eest. Selle idee toetajaid on veel teisigi. Näiteks Kaarel Relve, Hendriku poeg, kes on meie esimene ökojurist. Ma ei tea, kas ta on ka ainus, aga tean, et ta on väga kõrge kvalifikatsiooniga. Ta on õppinud Inglismaal. Ja ka minu noorem poeg, keskkonnaeetik Mattias, me kõik kirjutame sellele mõttele kahe käega alla. Kui rääkida Emajõest, siis tema muidugi eriti edukalt vist kohtusse pöörduda ei oska. Emajõgi peab oma kaitsmise delegeerima näiteks Kaarel Relvele, kes on ökojurist. See on väga väärt mõte.

Meil on hiljaaegu käibele veotud uus termin – karjaimmuunsus. Kas loomariigis on selline immuunsus, mis laseb öelda, et kui teatud hulk on haiguse läbi põdenud, siis see haigus enam liiki maha ei murra?

On selline haigus nagu tuberkuloos. Eelkõige kopsude aga ka teiste organite kudede patogeenne protsess. See on äärmiselt raske haigus. Selle tekitajad on mulla bakterid. Muide ka pidalitõbe tekitavad mullabakterid. Kui sellised bakterid saavad võime luua inimese keharakkude vastaseid relvi, siis selline bakter saab edukalt rünnata inimorganismi. Need bakterid on alati mullas olemas ja nad peavad seal olema. Kui hulk inimesi - aga see bakter võib olla ka lindudel ja kaladel ning ka suurematel loomadel suurveislastel ja lõvidel -, aga kui inimesed või loomapopulatsioon on heas füsioloogilises seisundis, kui nad on terved ja toituvad tasakaalustatult hästi, ei söö üle, aga ei ole ka näljas, ja kui nende omavahelised suhted on liigi jaoks normatiivsed, siis selline kontingent ei hakka põdema tuberkuloosi. Selleks, et mingi epideemia hakkaks levima peremeesorganismide, näiteks inimeste ühiskonnas, peab olema madalama immuunsusega või isegi immuunsusdefitsiidiga ühiskonna osa. Inimühiskonnas nimetatakse neid ka asotsiaalseteks või prükkariteks. Kui niisugune osa on arvestatav, siis hakkab epideemia hoogu võtma ja tuure kasvatama.

Sama lugu on kaladega. vanad, nõrgestatud kalad, alatoidetud kalad, on loomulikult haiguse tekitajate vastu vähem kaitstud. Ja kui selliseid kalu on palju, siis näiteks selline kalade haigus nagu ihtüofonioos, see tapab kuni 90 % kaladest. Me leidsime selle haiguse tekitajaid 90. aastatel väga palju rootsi vetest, aga meil Eesti pool neid ei olnud. Miks? sest meil on väga palju vee puhastajaid – biomelioraatoreid. Need on hallhüljes, keda on siin tuhandeid, need on kormoranid, tublid linnud. Nad söövad kõigepealt ära nõrgad kalad.

Kiskjad lähtuvad põhimõttest, et sa pead kõige väiksema vaevaga saama saagi. ja mitte valama enda verd. Seega langevad kõige tõenäolisemalt alati kõige nõrgemad. Seepärast oli meie vetes nõrgestatud immuunsüsteemiga kalu väga vähe. Rootsis, kus hallhülgeid ei olnud ja kormorane on palju vähem, oli haigeid kalu palju. Otsest analoogiat inimühiskonnaga me ei hakka siin otsima, aga see on looduse toimimise kohta päris kõnekas lugu. Meie ei luba loomulikult väetimatele ja nõrgematele liiga teha. Me oleme inimesed. Aga jälgigem siiski, et meie, ma ei taha seda karjaks nimetada, öelgem siis, ühiskonna immunoloogiline kompetents oleks kõrge. See tähendab, et meie elu kvaliteet oleks korralik. Seda me saame teha, see on meie võimuses. Õige toit, õhu ja vee kvaliteet, soojusregulatsioon, asutustihedus ja nii edasi.

Mida meie, inimesed, peaksime tegema, et loomariigis ellu jääda?

Igal juhul peab inimühiskond käituma mõistlikult, rahulikult ja ettevaatlikult. Sõbrad, olge terved, see on teie kätes. Pidage vahet, jälgige oma seisundit, ärge kohkuge, vaid olge tähelepanelikud, ettevaatlikud ja mõistlikud. Meil on väga hea infosüsteem meditsiinivaldkonnas. Teil on perearst, te võite alati helistada valveratsile, selleks on kindlad telefoninumbrid. Jumala eest, armastage ennast ja tegelege endaga. Ja ärge sööge üle jõulude ajal. sööge parajalt.

Laadimine...Laadimine...