Pealinn tegi ekskursiooni Patarei vanglasse, kus enne hoonetekompleksi renoveerimist sai veel viimaseid kordi ehitise ajalooga tutvuda.
Endises Patarei vanglas ekskursiooni teinud Andrus Villem on ilmselt üks väheseid inimesi, kes endises sünges keskvanglas ehk Patareis iga nurgatagust tunneb. Mõneti on isegi kahju, et Patarei senisel laguneval, pudeneval ja roostetaval moel kujul lakkab olemast. Tänapäevasele heaoluühiskonna inimesele mõjuks üsnagi silmi avavalt ekskursioon kunagistesse vanglaoludesse, kus ühte 16 kohaga kambrisse topiti ruumipuudusel kaks korda rohkem inimesi – nagu Tallinna kilusid karpi. Samas on loomulikult selge, et taoline massiivne laguehitis ei saa Tallinna mereväravat enam kauem “kaunistada”.
Andrus Villem näitab muuhulgas sõjaeelse Eesti Vabariigi aegset poomiskambrit, millel auk põrandas.
“Surmanuhtluse täideviimiseks oli tol ajal eraldi protseduur,” seletab ta. “Surmamõistetu toodi siia ja jäeti üksi. Ruumis oli laud, laual sigaretid, konjak ja väike pudel kaaliumtsüaniidiga. Surmamõistetul oli võimalus ise mürk sisse võtta. Kui ta aga paarikümne minuti pärast ikka rahulikult laua ääres istus, pandi silmus kaela ja poodi üles.” Nõukogude ajal viidi Patareis surmaotsuseid täide mahalaskmisega – seda umbes 1960ndateni, mil kõrgemat määra asuti täitma Leningradis ja surmamõistetute tiiba Patareis hakati seejärel kutsuma ka Leningradiks. Viimane surmamõistetu – mitu inimest tapnud Rein Oruste – hukati Patareis siiski veel vahetult enne taasiseseisvumist ehk 1991. a.
Praegu on Patarei veel täis ajaloolisi esemeid, mida tasuks alles hoida: vanad narid, vangide sööginõud, haiglatiiva sisustus, kõikvõimalikud olmeesemed. Vangla raamatukogu on huvilised juba tühjaks tassinud, sest vanglatempliga teostel on bibliofiilne väärtus.
Patareis peeti Nõukogude ajal umbes paari tuhandet eeluurimisalust. Võrdluseks, et 1945. a “tipptunnil” võis neid seal olla 3500-4000.
1918. aastast saadik vanglana tegutsenud Patarei lõpetas oma ametliku tegevuse keskvanglana pidulikult 27. detsembril 2002, kui Tartus oli valminud uus vangla. Patarei kompleksi alguseks saab pidada aastat 1827, mil Venemaa imperaator Nikolai I kinnitas Tallinna sõjasadama kindlustamise projekti. Juba ehitamise ajal oli see ehitus aga sõjalises mõttes vananenud, sest suurtükiväe tulejõud oli niivõrd kiiresti arenenud, et muutis sellised kivikolossid mõttetuks.
1858. a kustutati Patarei merekindluste nimekirjast ja võeti kasutusele kasarmuna, kuni Eesti Vabariik 1918. a talle uue rakenduse leidis.
Kas ikka oli?
11. dets. 2019 14:47