Uusaastaks eraldi õlut ei tehtud – jõuluõlu pidi kestma kolmekuningapäevani

Uusaasta tähistamine on palju uuem komme kui paganlikust aastaaja vahetuse tähistamisest tekitatud jõulud. Õigemini kuulus uue aasta vastuvõtmine jõuluaja sisse ja selleks puhuks ei hakatud läbi aegade isegi eraldi õlut tegema, sest jõuluõlle laarist pidi jätkuma kuni pühadeaja lõpuni ehk kolmekuningapäevani. 

Pilt: Rene Suurkaev/Pilt on illustratiivne

Uusaastaks eraldi õlut ei tehtud – jõuluõlu pidi kestma kolmekuningapäevani (4)

Ivo Karlep

Uusaasta tähistamine on palju uuem komme kui paganlikust aastaaja vahetuse tähistamisest tekitatud jõulud. Õigemini kuulus uue aasta vastuvõtmine jõuluaja sisse ja selleks puhuks ei hakatud läbi aegade isegi eraldi õlut tegema, sest jõuluõlle laarist pidi jätkuma kuni pühadeaja lõpuni ehk kolmekuningapäevani. 

Meie praeguse kalendri ajalugu ja juured ulatuvad teatavasti tagasi muistsesse Roomasse, kus  oli aastas 304 päeva ja see aasta ise koosnes kümnest kuust. Päikese suhtes oli selline ajaarvamine veidi nihkes ja ebaloomulik ning seda probleemi asus lahendama Julius Caesar  46. aastal enne Kristust ehk meie ajaarvamist. Konsulteerinud matemaatikute ja astronoomidega seadis ta sisse uue ehk siis Julianuse kalendri, mis oli juba sarnasem meie praeguse Gregoriuse kalendriga.

Et me võtame uut aastat vastu esimesel jaanuaril, see on ju kokkuleppeline asi. Nagu me teame, algab paljude rahvaste jaoks ka tänapäeval uus aasta hoopis teisel ajal.

Rooma keiser Julius Caesar pani paika ka selle, et 1. jaanuar peaks olema aasta alguseks. Teda võis tagant tõugata soov austada Januse-nimelist Rooma jumalat, keda nimetati alguste jumalaks. Janusel  oli kaks nägu – üks neist vaatas minevikku ja teine tulevikku.

Ristiusk tahtis muidugi kõigele sellele oma sõna sekka öelda. Uusaastat on nimetatud ka Sylvesteri pühaks. Kuigi Sylvesteri nimelisi tähtsaid isikuid on ajaloos olnud mitmeid, mõeldi seoses uusaastaga ühte neljanda sajandi katoliku kiriku paavsti Sylvester Esimest, kes lahkus siitilmast 31. detsembri päeval, olles valitsenud tervelt 21 aastat. Seda peeti väga eriliseks, kuna see oli esimene nii pikk ühe paavsti valitsuse aeg pärast Peetrust. Selle tõttu otsustati paljudes Euroopa maades hakata tähistama 31. detsembrit mitte lihtsalt vana aasta õhtuna, vaid paavsti pühana. Sylvesteri püha nimetus pole aga Eestis kuigivõrd tuntud. Meie traditsioonis on aasta viimane päev kandnud ikka selliseid  nimetusi nagu vana-aasta, vana-aasta laupäev, uueaasta laupäev või näärilaupäev. Aasta esimene päev on aga uusaasta, nääripäev või vastse aasta päev. Kuid päris  ametlikult määras aasta alguse kuupäeva 1. jaanuarile Rooma paavst Innocentius XII alles 1691. aastal. Selle daatumi omaksvõtmisele eesti talupojakultuuris aitas kaasa luterliku kirikukalendri sisse seadmine seoses Eesti allutamisega Rootsi riigile 18. sajandi algul. Niisiis on 31. detsembri daatumiga vana-aasta ning 1. jaanuar kui uusaasta suhteliselt noored, ainult kolmesaja aasta vanused pühad. Meie esivanemad on aga valguse võitu märkivat pööripäeva tähistanud vast aegade algusest peale.

Tallinnas oli uus aasta jõulujootude osa

Keda huvitavad üksikasjad uue aasta tähistamisest vanas Tallinnas, peaks võtma kätte Anu Männi raamatu "Pidustused keskaegse Liivimaa linnades". Saame teada, et uusaasta pole kunagi olnud eraldi püha, vaid see on kuulunud rae, suurgildi või teiste gildide jõulujootude tsüklisse. Uueks aastaks on raehärrad tellinud küll eraldi veine ja toite, aga ühes korralikus eesti majapidamises ei hakatud selleks puhuks eraldi õlut priilima. Pühadeõlu pidi lööma astu kuni kolmekuningapäevani. See oli kirjutamata seadus.

Väga palju on vaieldud selle üle, kas kuusk pandi esimesena üles Tallinnas või Riias. Kui ta aga juba oli Raekoja platsile Tallinnas pandud, siis seisis ta seal ka uue aasta päeval ja palju kauem, sest jõulujoodud kippusid üle minema vastlajootudeks ja Riias on teadamata liiku puust avalikul väljakul olnud juttu ainult seoses vastlajootudega. Jõulude ja vastlate tähistamise ajal tavaks saanud puid mainitakse esimest korda Tallinna Mustpeade vennaskonna 1441. aasta korraldustekogu artiklis. Seal seisab, et mustpeavend, kes pidustuste ehk jootude ajal valitakse mõnda ametisse, "olgu selleks tantsimine, kutsumine, joogikallamine, puukandmine või mõni teine amet, peab seda täitma." Kahjuks ei selgu, mis pidustuste kohta see puukandmine täpselt käib, kas jõulude, uusaasta või vastlajootude kohta. Ei öelda ka, mis puudega on tegemist. Anu Mänd ei pasita jagavat nende ajaloolaste entusiasmi, kes väga kindlalt väidavad, et maailma vanim avalik jõulukuusk püstitati just Tallinnas 1441. aastal. Samas on veel kahtlasemad väga entusiastlike riialaste väited, et esimene jõulukuusk pandi püsti nende linnas.  
Köeti sauna ja toodi tuppa õled

Jõululaupäeval saunas käimine oli sama oluline kui jõulukirik. Saunas käimine on tänini kindel jõulukomme. Aga vanasti käidi samamoodi saunas ka vana-aasta õhtul. Saunas käimisega soovitati kiirustada, et tööde-tegemistega teistest peredest ette jõuda.  Koduste toimetuste ja talituste osas on meie rahva  vana-aasta õhtu suuresti sarnanenud jõululaupäevaga. Mõlemate juurde on kuulunud agar toiduvalmistamine ja saunakütmine, kusjuures päeva teine pool on alates kirikuskäimisest olnud ikka pidulik. Uskumuste ning kombestiku maagiline osa kulmineerus õhtul, öösel ja järgmisel hommikul.

Vana-aastal toodi sisse uued õled või heinad, sest  jõuluks tuppa toodud õled olid juba liiga pudedaks muutunud. Nimetatud on pikki rukkiõlgi, odraõlgi ja põhku. Õlgede lakke viskamise komme tulevase saagi ennustamiseks oli kombeks nii jõulude kui uue aasta puhul võrdselt. Loitsuliste ütluste kogum aga olevat  vana-aasta puhul olnud isegi mitmekesisem. Lausuti ikka:"Rukki kasuks! Odra kasuks! Kaera kasuks!" või "Kas rukkid kasvavad?"; "Viskan rukist, ei lustet! Viskan otra, ei ohakat, viskan kaera, ei kasteheina!" jne.

Ettevalmistused kirikusse sõiduks olid kõigi jõuluaja kirikus käimiste puhul ühesugused. Samavõrd oluline kui jõululaupäeval, oli vana-aastalgi ristide ja teiste maagiliste märkide tõmbamine ustele söega, ja kriidiga. Tõrjemärke tehti veel  väravatele, kaevukaanele j kirikusaani otsale. Lääne-Eestis tuli aknad ööseks kinni katta, et tulevalgus majast välja ei paistaks, vili suvel ei kõrbeks ega känguks. Nagu jõuluöölgi, pidi uusaastaööl tuli toas kogu aeg hommikuni põlema. Tõrjemaagilisest lärmitsemisest öösel kella 12 ajal näiteks püssi paugutades, on  teateid ainult Eesti lääneosast. Paugutades olevat  hoitud kõik paha majast eemal ja lasti nõidadel silmad peast. Kihnus aga lasti "vana-uasta silm katki". Paugutamisega saluteerimisest Eesti mandriosas on teateid alles alates 1930. aastate kombekirjeldustes.

Vana-aasta õhtul käidi külas

Vana-aasta õhtu ja öö on kodukeskse jõuluõhtuga võrreldes olnud aegade jooksul märksa seltskonnalembesem. Lääne-Eestis käidi eriti agaralt maskeeritult perest peresse. Kasutati tüüpilisi loomamaske. Olid nii näärisokk, näärikaru, näärihani kui kurg. Pooleldi kurge või sokku meenutav oli Kihnu saare tönk. Kõige rohkem kuulus vana-aasta tähistamise juurde näärisoku või -sokkude ilmumine koos sokukarjasega alates keskööst kuni hommikuvalgeni. Näärisoku külastuse viljakus- ning sigivusmaagilist tähendust ongi mainitud palju enam seoses uusaasta kui jõulupühadega. Näärisokkudeks on nimetatud ka nääripoisse ehk uusaastapoisse. Tuppa tulekul lõid nääripoisid pererahvast õlgedest keeratud nuudiga erguks. Nääripoiste külaskäimise aeg vältas keskeltläbi kauem, isegi enam kui ühe päeva. Sel juhul veedeti öö kusagil peres õlgedel.

Erilist maskeeringut nääripoistel polnud tunnuslik on õlgedest kokku seatud kiivritaoline müts, teinekord "sarvega". Kui soku puhul peeti õnnetoovaks lihtsalt külastust, siis seda enam pidid nääripoisid hoolsad olema soovisõnade ütlemisel. Nääripoisid küsisid õlut, pähkleid, mida neile ka pakuti. Andideks on olnud leiva- või saiakakk, vorstirõngas ja maiustused. Tüdrukute poolt tehtud kingitused on olnud sokid-kindad, sukapaelad, vöö ja tubakakott.

20. sajandi uusaastakombestikku on kuulunud perekonniti külas käimine. Seltsitegevust iseloomustab agar tantsuõhtute, ballide ning karnevalide korraldamine aastavahetusel või selle lähiümbruses. Nõukogude ajal kujunes nääripidudest kultuuriasutuste, töökollektiivide, koolide ning lasteaedade kõige olulisem ametlikult lubatud üritus nagu on tänapäeval eeljõulud. Näärivana etteaste muutus sageli janditamiseks. Kodude virkuse- ning tööde kontrollija taandumine meelöelahutuseks tõi kaasa näärivana kui populaarse kingitooja maine languse. Seda tendentsi iseloomustavad salmikesed, nagu „Näärivana, ära plära, anna pakk ja mine ära“.

Paljudes peredes asendas nääriõhtu nõuka ajal endist jõuluõhtut. Kõikides peredes jõulusid ei peetudki, sest see polnud valitseva korraga kooskõlas. Kuigi praegu väidavad kõik et nende peres peeti protestiks jõuluid, tuleb selles siiski kahelda, eriti veel Stalini ajal. Küll aga oli täiesti lubatud tujuküllane näärpidu  ja ka näärivana, kes tegelikult oli ära seletamatagi ju jõuluvana. Aasta viimasel õhtul koguneti perede ja sõprade ringis ning söödi-joodu ja oldi rõõmsad. Pea igas teises peres valati ka õnne. see tähendas külma vette valatud tinakuju järgi tuleviku ennustamist. Vaevalt, et tol ajal mõelid selle peale, et õnnetina valamine uusaastaööl on mitusada aastat vana rahvakomme, mis oli tuntud juba Antiik-Kreekas. Vana-aasta traditsioonide kõige olulisem tunnusjoon võrreldes kõigi teiste jõuluaja päevadega  oligi  inimese tulevase käekäigu ennustamine. Et vana-aasta ööl nähtud unenäod täide lähevad, selle kohta on märksa enam mööndusi kui jaaniöö unenägude kohta.
Telerikultus

Nõukogude ajast on veel üks traditsioon – televiisori vaatamine. Vana-aasta õhtul istuti koos peolauas ja nurgas mängis tingimata televiisor, sest tundus, et kogu aasta parimad saated olid paigutatud just vana-aasta õhtule. Pärast arutati siis seda TV-kava veel mitu kuud. See oli aeg, mil rahva vastupanu toetasid aatelised inimesed, kes ka näärinaljade kaudu püüdsid kogu rahva elujõudu alles hoida. Tänapäeval tundub see naljakas, sest telekanaleid on palju ja lisaks vaatab igaüks oma salvestatud lemmikfilmi, millal aga soovib. Eesti Televisioon aga pole enam ammu rahvast ühendav kanal, pigem ühe kitsama ilmavaate tuline propageerija, mis jätab suure osa rahvast kas külmaks või tekitab soovi teler kiiresti sulgeda.

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...